Harry Harlow

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Harry Frederick Harlow (sünninimega Harry Israel; 31. oktoober 19056. detsember 1981) oli Ameerika psühholoog, kes on tuntud reesusmakaakidega tehtud eksperimentide poolest. Ta korraldas mitmesuguseid katseid emast varakult lahutatud reesusmakaagipoegadega, et uurida nende abil kiindumussuhte kujunemist ja selle olulisust, sõltuvusvajadust ning sotsiaalse isolatsiooni mõju väikesele loomalapsele. Nende eksperimentidega tõestas Harlow, et turvaline füüsiline kontakt vanemaga, vanemlik hoolitsus ja sotsiaalse kontakti olemasolu on reesusmakaagi sotsiaalse ja kognitiivse arengu jaoks hädavajalikud. Ta tegi enamiku oma uuringutest Wisconsini ülikoolis. Üks Harlow' doktorante oli Abraham Maslow, kes pani hiljem aluse humanistlikule psühholoogiale.

Harlow' eksperimendid olid vastuolulised, näiteks pani ta vastsündinud reesusmakaagid kuni 12 kuuks täielikku isolatsiooni. Pärast isolatsioonist väljatoomist ei suutnud need makaagid primaadiühiskonnas toimetulekuks vajalikke sotsiaalseid oskusi enam täielikult omandada.[1]

Arvatakse, et loomade vabastamise liikumine aktiveerus Ameerika Ühendriikides osalt ka Harlow' eksperimentide tõttu.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Harry Israel sündis 31. oktoobril 1905 Mabel Rocki ja Alonzo Harlow' Israeli pere neljast lapsest kolmandana. Tema lapsepõlv möödus Fairfieldis (Iowa, USA).

Harlow õppis aasta Reedi kolledžis Portlandis Oregoni osariigis, kuid sai seejärel spetsiaalse võimekustesti tulemuste põhjal sisse Stanfordi ülikooli. Esimesel semestril õppis ta inglise filoloogiat, kuid et ta eksamitulemused olid äärmiselt halvad, siis vahetas ta juba järgmisel semestril eriala ja hakkas õppima psühholoogiat.

Harlow õppis suuresti Lewis Termani, Stanfordi-Binet' testi väljatöötaja käe all. Terman mõjutas tema edasist elu olulisel määral. Näiteks muutis Harlow Termani soovitusel 1930. aastal, pärast doktorikraadi kaitsmist, oma perekonnanime Israelist Harlow'ks[2], et vältida juudi nimega kaasneda võivaid probleeme. Harlow' perekond ei olnud juudi päritolu.

Harlow' isiklik elu oli mitmetahuline. Ta abiellus 1932. aastal Clara Mearsiga. Mears oli olnud enne nende romantilist suhet Harlow’ tudeng ja veel varem üks esimesi üle 150 IQ punkti saanud lastest, kelle käekäiku Terman jälgis[2]. Harlow'l ja Mearsil oli kaks last: Robert ja Richard. 1946. aastal lahutasid nad oma abielu. Samal aastal abiellus Harlow lastepsühholoog Margaret Kuenne’iga. Sellest abielust sündis samuti kaks last: Pamela ja Jonathan. Margaret suri 1971. aastal pärast pikka võitlust vähiga. 1972. aastal abiellus Harlow uuesti Clara Mearsiga ning nad elasid Tucsonis Arizona osariigis kuni Harlow' surmani 1981. aastal.

Töö[muuda | muuda lähteteksti]

Kohe pärast doktorikraadi saamist võttis Harlow vastu professuuri Wisconsini ülikoolis. Harlow'l ei õnnestunud veenda sealset psühholoogiainstituuti, et see annaks talle sobiliku laboripinna. Seepärast ostis Harlow ülikooli läheduses tühjalt seisva hoone, mille renoveeris oma tudengite kaasabil. Seal avas ta maailmas ainulaadse primaate uuriva labori. Harlow' juhtimisel sai sellest tipptasemel uurimiskeskus, kus töötades omandasid doktorikraadi ligi 40 üliõpilast.

Aastatel 1952–1955 töötas Harlow riikliku teadusnõukogu (National Research Council) antropoloogia ja psühholoogia osakonna juhatajana, aastatel 1958–1959 konsultandina sõjaväe teaduslikus nõukogus ning oli Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni (APA) president.

Harlow pälvis arvukalt autasusid, sealhulgas Howard Crosby Warreni medali (1956), medali National Medal of Science (1967) ja kuldmedali Ameerika Psühholoogide Ühingult (1973).

Eksperimendid ahvidega[muuda | muuda lähteteksti]

Harlow tegi esimesed primaatidega seotud eksperimendid Wisconsini osariigi pealinnas Madisonis asuvas Henry Vilase loomaaias, kus ta töötas välja Wisconsini üldise testimise aparatuuri (Wisconsin General Testing Apparatus, WGTA), et uurida õppimist, tunnetust ja mälu. Eksperimente tehes märkas Harlow, et primaadid, kellega ta töötas, mõtlesid välja katsetega toime tulemise strateegiaid. Harlow nimetas seda õppima õppimiseks.

Õppimismudelite arengu täpsemaks uurimiseks vajas Harlow uurimisbaasina noori primaate, mistõttu asutas ta 1932. aastal reesusmakaakide koloonia. Uuringute iseloomu tõttu vajas Harlow lihtsat ligipääsu vastsündinud ahvidele ja seetõttu kasvatas ta neid kaitsvatest emadest eraldi. Selline alternatiivne kasvatusviis, tuntud ka kui emast eraldamine (inglise keeles maternal deprivation), on jätkuvalt ääretult vastuoluline, kuid seda kasutatakse primaatide puhul ebasoodsa varajase eluetapi mudelina.

Reesusmakaakide käitumise uurimise ja väikeste makaakide eest hoolitsemise ajal tekkis Harlow'l idee korraldada nendega eksperiment, et uurida kiindumussuhte tekkimise mehhanismi[3]. Ehkki Harlow ja tema tudengid oskasid hoolitseda oma kasvandike füüsiliste vajaduste eest, olid ilma emata kasvanud ahvid oma eakaaslastest siiski oluliselt erinevad. Märgates, et emahooleta primaadid klammerduvad oma pehmest materjalist mähkmete külge, tuli Harlow'le mõte uurida ema ja imiku vahelist sidet. Selle suhte uurimine küttis 20. sajandi esimesel poolel kirgi. B. F. Skinner ja biheivioristid pidasid J. Bowlbyga ägedaid vaidlusi seesugustel teemadel nagu emahoole olulisus lapse arengus, ema ja lapse suhte iseloom ning füüsilise kontakti roll ema ja lapse suhetes.

John Bowlby ja tema kolleegi James Robertsoni uuringute tulemusena levisid vastuolulised vaidlused, muuhulgas selle osas, justkui füüsiline kontakt imikuga oleks tema arengule kahjulik. Uurimaks seda küsimust, meisterdas Harlow reesusahvidele puidust ja traadist asendusemad. Iga ahvibeebi lõi sideme konkreetse emaga: tundis ta ära ja eelistas teda teistele. Seejärel otsustas Harlow uurida, kas ahvid eelistasid traadist või pehme riidega kaetud ema. Seda uuris Harlow kahes katseolukorras: ühes oli traadist ema külge kinnitatud lutipudel, kuid riidest ema külge mitte, teises situatsioonis oli olukord vastupidine. Selgus, et reesusahvid eelistasid mõlemas katses riidega kaetud ema ning käisid traadist ema juures vaid toitumas. Harlow järeldas, et ema ja väikelapse kiindumus ei põhine toidul, sellest olulisem on pehme ja soe füüsiline kontakt. Harlow järeldas, et imikul on kaasasündinud vajadus kedagi puudutada ja tema külge klammerduda.[3]

Harlow arendas katseid edasi, uurides, kuidas käituvad reesusahvid tundmatute objektidega tutvudes, ning leidis, et ahvid vajasid aeg-ajalt midagi, mille külge toetust ja julgustust otsides klammerduda.

Harlow järeldas oma uuringute põhjal, et imetamine ja füüsiline kontakt on vastsündinu varases arengus ja ema-lapse sideme loomisel äärmiselt olulised. Ta kutsus oma eksperimente armastuse uurimiseks. Ta uskus samuti, et lohutav kontakt võib tulla nii emalt kui ka isalt. Ehkki praegu on Harlow' järeldused üldtunnustatud, olid need ideed 1950. aastatel revolutsioonilised.

Oma viimaste eksperimentide abil uuris Harlow sotsiaalset deprivatsiooni, et luua depressiooni loommudel. See katse oli kõige vastuolulisem, sest selle eksperimendi ajal isoleeriti vastsündinud ja noored makaagid eri pikkusega ajaperioodideks (kolm kuud, kuus kuud, üheksa kuud, üks aasta). Taas eakaaslaste seltskonda panduna ilmutasid isoleeritud ahvid väga suuri sotsiaalseid puudujääke. Nad ei osanud suhelda ja eelistasid enamjaolt omaette olla. Need tulemused osutasid, et suhtlusoskuse arenemiseks on vajalik varane sotsiaalne kontakt oma liigikaaslastega.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Harlow, Harry F.; Dodsworth, Robert O.; Harlow, Margaret K. (28. aprill 1965). "Total Social Isolation in Monkeys" (PDF). Vaadatud 05.02.2020.
  2. 2,0 2,1 Slater, Lauren (21. märts 2004). "Monkey love". The Boston Globe. Vaadatud 05.02.2020.
  3. 3,0 3,1 3,2 McLeod, Saul (5. veebruar 2017). "Attachment Theory". SimplyPsychology. Vaadatud 06.02.2020.