Harilik sinerõigas

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Harilik sinerõigas
Isatis tinctoria02.JPG
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Katteseemnetaimed Angiospermae
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Kapsalaadsed Brassicales
Sugukond Ristõielised Brassiacaceae
Perekond Sinerõigas Isatis
Liik I. tinctoria
Ladinakeelne nimetus
Isatis tinctoria
L.

Harilik sinerõigas (Isatis tinctoria) on ristõieliste sugukonda kuuluva sinerõika perekonda kuuluv liik.

Levila ja kasvukohad[muuda | muuda lähteteksti]

Harilik sinerõigas on iseloomulik Kaukaasia steppidele ja kõrbealadele. Levib Kesk-Aasiast kuni Siberi idaosani ja Lääne-Aasiani, aga samuti on taimi leitud Kagu- ja Kesk-Euroopast ning Loode-Ameerikast.[1] Eestis kasvab paiguti Lääne-Eesti mererannikul.[2] Kasvukohana eelistab kiviseid, kruusaseid ja liivaseid mererandu.[3]

Õied

Teatud riikides peetakse hariliku sinerõigast võõrliigiks või ökosüsteeme kahjustavaks invasiivseks liigiks. Põhja-Ameerika Põllumajandusministeerium on kirjutanud hariliku sinerõika kahjulike umbrohtude nimekirja järgmistes osariikides: Arizona, California, Colorado, Montana, Nevada, New Mexico, Oregon, Utah, Washington ja Wyoming. Montanas on hariliku sinerõika väljatõrjumine olnud väga laiaulatuslik ja edukas.[1]

Välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Vars[muuda | muuda lähteteksti]

Harilik sinerõigas kasvab ligikaudu 40–100 cm kõrguseks. Varre ülemine osa on sinakas roheline, ilma karvadeta ja rohkelt hargnenud.[3]

Õied[muuda | muuda lähteteksti]

Kollased õied on tihedas poolkerajas õisikus, hiljem õisik haruneb.[2] Õisiku läbimõõt on ligikaudu 0,5 cm. Õiekate koosneb neljast kroonlehest (3–4 mm) ja neljast tupplehest. Õied on kahesugulised ehk hermafrodiitsed. Tolmukaid on kuus, millest neli on pikad ja kaks lühikesed. Emakkond on üheosaline, sest koosneb ühest viljalehest tekkinud emakast. Õitseaeg on juunis ja juulis.[3]

Lehed[muuda | muuda lähteteksti]

Lehed

Juurmised lehed on rootsuga, süstjaselliptilised, serval enamasti väikeste hammastega, ilma sinaka kirmeta, mis on õitseajaks kuivanud. Varrelehed on süstjad, noolja alusega vart ümbritsevad ja terve servaga.[2]

Vili[muuda | muuda lähteteksti]

Kõdrake (12–18 mm) on avanematu ning lapik[3], laia tiivaga, õlgkollane kuni tumevioletne ning ripub peenikestel raagudel.[2]

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Siniseid õisi on paljudel taimedel, on lõnga külge sinist värvi andvaid taimi vähe. Harilik sinerõigas on Eestis (ja ka ülejäänud Euroopas) ainuke looduslikult kasvav taim, millega lõnga igat tooni siniseks saab värvida. Sinist saab vaid esimese aasta lehtedest.[4]

Värvipigment, mida sinerõigas sisaldab, on indigo. Seega kehtivad sinerõikaga värvimisel kõik indigoga värvimise reeglid – see pigment ei lahustu vees, vaid aluselises hapnikuvabas keskkonnas. Pigmenti on taimes üpris vähe, 100 g lõnga värvimiseks peaks võtma vähemalt 1 kg taimi.[4]

Hariliku sinerõika juurt kasutatakse Hiina meditsiinis. Sügisel korjatud juured kuivatatakse, töödeldakse graanuliteks, mis pannakse kuuma vee või tee sisse.[1] See aitab leevendada kurguvalu, jahutada verd ja alandada palaviku.[5] Võimalikeks kõrvalmõjudeks võivad olla allergilised reaktsioonid ja peapööritus. Suurtes kogustes võib olla kahjulik neerudele.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 "https://en.wikipedia.org/wiki/Isatis_tinctoria#cite_note-2". Kasutatud 17.10.17.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 H. Krall, T. Kukk, T. Kull, V. Kuusk, M. Leht, T. Oja, Ü. Reier, S. Sepp, H. Zingel, T. Tuulik (2007). Eesti taimede määraja. Tartu: Eesti Loodusfoto. Lk 126–127. 
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 "http://www.luontoportti.com/suomi/en/kukkakasvit/woad". Kasutatud 17.10.17.
  4. 4,0 4,1 "http://loodusvarvid.blogspot.com.ee/2013/07/eriline-varvitaim-sineroigas.html". Kasutatud 17.10.2017.
  5. "https://tcmwiki.com/wiki/indigowoad-root". Kasutatud 17.10.2017.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]