Harilik pimendipuu

Allikas: Vikipeedia
Harilik pimendipuu
Harilik pimendipuu
Harilik pimendipuu
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Alamriik Soontaimed Tracheobionta
Hõimkond Katteseemnetaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Alamklass Rosidae
Selts Mürdilaadsed Myrtales
Sugukond Mürdilised Myrtaceae
Alamsugukond Myrtoideae
Perekond Pimendipuu Pimenta
Liik Harilik pimendipuu
Binaarne nimetus
Pimenta dioica
(L.) Merr., 1947
Sünonüümid
  • Caryophyllus pimento Mill.
  • Eugenia pimenta (L.) DC.
  • Evanesca micrantha Bertol.
  • Myrtus dioica L.
  • Myrtus pimenta L.
  • Myrtus piperita Sessé & Moc.
  • Pimenta aromatica Kostel.
  • Pimenta officinalis Lindl.
  • Pimenta pimenta (L.) H.Karst.
  • Pimenta vulgaris Lindl.

Harilik pimendipuu (Pimenta dioica) on mürdiliste sugukonda pimendipuu perekonda kuuluv puuliik.

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Harilik pimendipuu on kahekojaline igihaljas puu. Ta võib sirguda 6–12 m kõrguseks ja elada kuni 100 aasta vanuseks.[1]

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Harilik pimendipuu kasvab looduslikult Jamaical, Mehhikos, Kesk-Ameerikas ja Lõuna-Ameerika põhjaosas.[1]

Vili[muuda | muuda lähteteksti]

Hariliku pimendipuu viljad on marjad.

Saadused[muuda | muuda lähteteksti]

Droogina tarvitatakse valmimata kuivatatud vilju (Pimentae dioicae fructus).[2]

Kondiitritööstustes ja konservitööstuses ning kodustes majapidamistes kasutatakse vilju ka vürtsi ja maitseainena. Vürts kannab nimetust piment ehk jamaikapipar ehk nelkpipar ehk vürts ehk vürtspipar.

Inglise botaanik John Ray nimetas vilju "kõikvürtsiks" (allspice).[3]

Meditsiinis kasutatakse ka eeterlikku õli (Pimentae dioicae aetherolum).[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Ain Raal, "Maailma ravimtaimede entsüklopeedia", lk 698, Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2010
  2. Priya S. Rao, Sheth Navinchandra, KN Jayaveera, An important spice, Pimenta dioica (Linn.) Merill: A Review, International Current Pharmaceutical Journal, 2012
  3. K. V. Peter, Handbook of Herbs and Spices, Woodhead Publishing, 2004, lk 117

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]