Harilik mandariinipuu

Allikas: Vikipeedia
Harilik mandariinipuu
Mandarinenbäumchen.JPG
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Katteseemnetaimed Magnoliophyta
Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts: Seebipuulaadsed Sapindales
Sugukond: Ruudilised Rutaceae
Perekond: Tsitrus Citrus
Liik: Harilik mandariinipuu
Ladinakeelne nimetus
Citrus reticulata
Blanco
Sünonüümid
  • Citrus nobilis Andrews
  • Sinocitrus reticulata (Blanco) Tseng

Mandariinipuu (Citrus reticulata) on ruudiliste sugukonda tsitruse perekonda kuuluv igihaljas viljapuu.

Teaduslikult kirjeldas harilikku mandariinipuud esimesena Francisco Manuel Blanco (1778–1845).

Välimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Olenevalt sordist on harilik mandariinipuu 4–6 meetri kõrgune. Vanad puud võivad kasvada ka kuni 7,5 meetri kõrguseks. Puu on ogaline, igihaljad lehed on lai- või kitsassüstjad, munajad või elliptilised. Õied puhkevad üksikult või paarikaupa lehtede kaenlaist. Õied on valged.

Mandariiniõisi tolmeldavad putukad, eriti mesilased. Kuid kõige tavalisemalt viljastatakse õis tema enese tolmukatest pärit tolmuteradega. Mõni sort, näiteks satsuma, on partenokarpne, ei vaja viljastamist ja on seetõttu seemneteta.

Viljad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mandariinipuu vilju nimetatakse mandariinideks. Nad on värvilt ja pisut ka kujult apelsinide moodi, pöördellipsoidsed, läbimõõduga 4–6 cm. Koor on ereoranž või punakasoranž. Vilja on lihtne koorida. Valminud vili eraldub kergelt viiludeks, mida on tavaliselt 10–12. Viilud on sama värvi mis koor. Seemned on väikesed, ühest otsast teravad, seest rohelised.

Mandariini saab kergesti sõrmede abil koost lahti viiludeks võtta. Mandariinil on küllalt paks koor, aga kui alustada vilja ülemises otsas olevast õnarusest, siis rebeneb see kergesti. Kooritud vilja saab omakorda viiludeks võtta, ilma et viiludest mahl välja pritsiks. See muudab mandariinide söömise mugavaks, sest selleks pole mingeid lõikeriistu ega muid abivahendeid tarvis.

Kauplustes müüakse konservitud mandariiniviilusid. Enne konservimist on mandariinid vaja viilutada, muidu muudab viilusid eraldav valge nahk vilja mõruks. Neid viilutatakse füüsikaliste protsesside abil. Kõigepealt vilju loputatakse kuumas vees, et nahk viilude ümbert lahti tuleks, siis nõrgas leeliselises lahuses, mis naha lahustab. Selle käigus viilud eralduvad üksteisest. Lõpuks loputatakse viilusid mitu korda puhta veega.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mandariin on saanud nime ühest päritolupiirkonnast, Mauritiuse saarelt, kus pärismaalased kutsusid selle puu vilju mandaraks. Euroopasse toodi mandariinikultuur 1805 ja Ameerikasse umbes 40 aastat hiljem [1].

Kasvatamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Toores mandariin

Mandariinipuu on Kagu-Aasia viljapuu, pärit Vietnamist ja Lõuna-Hiinast. Kõige rohkem kasvatatakse teda Aasias, eriti Jaapanis, Hiinas, Indias ja Malaisias. Levinud on ta ka Vahemeremaades ning Lõuna- ja Põhja-Ameerikas. Kuna ta lepib pisut jahedama kliimaga kui apelsinipuu, siis on tema kasvatamine hakanud hoogsalt levima Musta mere ääres.

Mandariinipuu ise talub kuivust paremini kui tema vili. Mandariinid on õrnad ja külmad kahjustavad neid kergesti. Sellepärast saab neilt vilju üksnes ekvatoriaalses, lähisekvatoriaalses ja troopilises kliimas.

Mandariinist on aretatud palju sorte, mille hulka kuuluvad satsuma, ovari, klementiin ja tangeriin. Mandariini ja apelsini ristandit nimetatakse tangoriks.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. A. Raal. "Tervist ja vürtsi maailma maitsetaimedest". Tallinn, "Valgus" 2005