Harilik maarjalepp

Allikas: Vikipeedia
Harilik maarjalepp
Agrimonia eupatoria 01.jpg
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Õistaimed Magnoliophyta
Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts: Roosilaadsed Rosales
Sugukond: Roosõielised Rosaceae
Alamsugukond: Kibuvitsalised Rosoideae
Perekond: Maarjalepp Agrimonia
Liik: Harilik maarjalepp
Ladinakeelne nimetus
Agrimonia eupatoria
L.
Maarjalepa viljad

Harilik maarjalepp (Agrimonia eupatoria) on roosõieliste sugukonda maarjalepa perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaim. Harilik maarjalepp on tuntud ka kui krassid, maapihelgas, maarjakadakas, maarjapihlakas, maarjatakjas, papirohi, üheksapäelill.[1]

Botaaniline iseloomustus[muuda | muuda lähteteksti]

Harilik maarjalepp on 30-100 cm kõrguseks kasvav, aromaatselt lõhnav, väheharunenud, tihedalt karvadega kaetud mitmeaastane rohttaim. Kuldkollased õied, läbimõõduga umbes 1 cm,[2] moodustavad kuni 30 cm pikkuse tiheda õisiku.[3] Varre alumine osa on kaetud rohkete hambulise servaga, paaritusulgjate liitlehtedega.[4] Sulgjad lehed on pealt tumerohelised ja hallikarvased. 5-8 mm pikkune vilja ülemine osa on kaetud haakjate harjaskarvadega, mis jäävad kergesti loomade karvade ja inimeste riiete külge.[3] Juur on must ja veidi puitunud.[5] Lühike risoom on lihtne või harunev. Õitseb juunist augustini.[3]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Hariliku maarjalepa ladinakeelse nime esimene pool pärineb kreeklaste sõnavaras kasutusel olevast sõnast Agremone, mis tähistab silmi ravivaid taimi. Nimi Eupatoria viitab kuningas Mithridates Eupatorile, kes oli tunnustatud ravimtaimede kokkusegaja.[5]

Saksamaal levis uskumus, et maarjalepp omab pea alla pannes uinutavat toimet ning inimene magab seni, kuni taimed pea alt ära võetakse. Juba keskajal arvati, et maarjalepp suudab kaitsta mürgiste loomade salvamise eest, mistõttu kasutati teda näiteks maohammustuste korral. Peeneks hõõrutud maarjalepaga püüti ravida marutõbise koera hammustushaava.[1]

Eestis joodeti maarjalepa keeduvett sisse lehmadele, et piim saaks hea maitse. Kui piima veel puuanumates hoiti, siis keedeti ja hautati neid maarjalepa keeduvees, mis andis anumale meeldiva lõhna.[1]

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Levinud Euroopa mõõduka kliimaga aladel, Kaukasuses ja Lõuna-Siberis.[2] Kasvab kõikjal Eestis hõredates metsades, metsa-, tee- ja põlluservadel, puisniitudel.[3] Kõige sagedamini leidub seal, kus kasvab maasikas.[6]

Kasvatamine[muuda | muuda lähteteksti]

Maarjalepp kasvab hästi nii niiskel kui ka tavalisel aiamullal. Võib kasvatada poolvarjus, näiteks aias õunapuude vahel. Dekoratiivsete lehtede ja õite tõttu on taim esindatud ka püsilillepeenardel. Maarjalepa seeme külvatakse sügisel. Kevadel lehestaadiumis tõusmed istutatakse ümber. Kui taimed on hõredalt külvatud, võib nad külvikastis suuremaks kasvatada ja otse peenrale istutada. Ühele ruutmeetrile sobib istutada 9 taime; tihedama istutuse korral kasvavad puhmikud peagi kokku ja tekib ruumipuudus.[2]

Kasutamine ja toimed[muuda | muuda lähteteksti]

Ravimtaimena kasutatakse hariliku maarjalepa ürti ja ka juurt. Ürti kogutakse enne õitsemist ja õitsemise alguses, kui vilju pole veel moodustunud. Õitsev taim lõigatakse maha umbes 10 cm kõrgusel maapinnast.[3] Kuivab hästi õhu käes õhukese kihina või hõredas kimbus kuivatades.[2]

Harilikku maarjaleppa kutsutakse neljakümne tõve rohuks.[6] Tal on kõhtu kinnistav, uriinieritust soodustav ja mikroobivastane ning suu limaskestapõletikke leevendav toime.[4] Külmetuse ja palaviku korral ning uriinierituse esile kutsumiseks kasutatakse lehtedest valmistatud tõmmist. Mikroobide- ja põletikuvastast toimet saab kasutada näiteks podagra ja reumatismi korral. Kurku, suuõõnt ja mandlinäärmeid loputatakse põletike korral maarjalepa vesitinktuuriga. Lisaks kasutatakse tinktuuri ka nina niisutamiseks nohu korral.[6]

Euroopa rahvameditsiinis on maarjalepp tuntud siseorganite kasvajate ja sisemiste verejooksude puhul. Hiinas on taim levinud maksa- ja sapipõiehaiguste, verejooksudega igemepõletiku, veritsuse ja kasvajate korral ning ka üldtugevdava ravimtaimena.[4] Tema tinktuuride ja tõmmistega ravitakse kõiki maksahaigusi, kaasa arvatud tsirroosi. Meega segatuna ravib südamehaigusi, neere, magu ja maksa. Värskete lehtede kompressi soovitatakse jalgade väsimuse leevendamiseks. Maarjalepa tinktuuri kasutatakse samuti välispidisteks kompressideks.[6]

Maarjalepp on hea meetaim, värvitaimena sobib hästi villase lõnga värvimiseks.[2]

Keemiline koostis[muuda | muuda lähteteksti]

Maarjalepa lehtedes ja õites leidub polüsahhariide, glükoosi, fruktoosi, sahharoosi, orgaanilisi- ja rasvhappeid (sidrunhapet, õunhapet, oblikhapet, kiinahapet), steroide, lämmastikku sisaldavaid ühendeid, fenoolhappeid, parkaineid, katehiine ja flavonoide.[6]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Ain Raal. "101 Eesti ravimtaime", Tallinn: Kirjastus Varrak, 2013.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Rein Sander. "Kubja ürditalu ravimtaimed", Tallinn: Kirjastus Varrak, 2009.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Mall Värva. "Meie ravimtaimed. Teejuht 312 Eestis kasvatava ravimtaime juurde", Tartu: Kirjastus Elmatar, 2010.
  4. 4,0 4,1 4,2 Ain Raal. "Maailma ravimtaimede entsüklopeedia", Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2010.
  5. 5,0 5,1 < "Agrimony"
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 "Harilik maarjalepp"

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]