Harilik maarjalepp

Allikas: Vikipeedia
Harilik maarjalepp
Agrimonia eupatoria 01.jpg
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Õistaimed Magnoliophyta
Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts: Roosilaadsed Rosales
Sugukond: Roosõielised Rosaceae
Alamsugukond: Kibuvitsalised Rosoideae
Perekond: Maarjalepp Agrimonia
Liik: Harilik maarjalepp
Ladinakeelne nimetus
Agrimonia eupatoria
L.
Agrimonia eupatoria

Harilik maarjalepp (Agrimonia eupatoria) on roosõieliste sugukonda maarjalepa perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaim. Harilik maarjalepp on tuntud ka kui krassid, maapihelgas, maarjakadakas, maarjapihlakas, maarjatakjas, papirohi, üheksapäelill.[1]

Botaaniline iseloomustus[muuda | muuda lähteteksti]

Harilik maarjalepp on 30-100 cm kõrguseks kasvav, aromaatselt lõhnav, väheharunenud, tihedalt karvadega kaetud mitmeaastane rohttaim. Kuldkollased õied, läbimõõduga umbes 1 cm,[2] moodustavad kuni 30 cm pikkuse tiheda õisiku.[3] Varre alumine osa on tihedalt lehistunud tipu suunas vähenevate lehtedega. Sulgjad lehed on pealt tumerohelised ja hallikarvased. 5-8 mm pikkune vilja ülemine osa on kaetud haakjate harjaskarvadega, mis jäävad kergesti loomade karvade ja inimeste riiete külge. Lühike risoom on lihtne või harunev. Õitseb juunist augustini.[3]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Saksamaal usuti, et kui maarjalepp pea alla panna, siis mõjub ta uinutavalt ning inimene magab seni, kuni taimed pea alt ära võetakse. Juba keskajal arvati, et maarjalepp kaitseb mürgiste loomade salvamise eest, seetõttu kasutati teda maohammustuste korral. Marutõbise koera hammustushaava püüti ravida peeneks hõõrutud maarjalepaga.[1]

Eestis joodeti maarjalepa keeduvett sisse lehmadele, et piim hea maitseks. Kui piima veel puupüttides hoiti, siis keedeti ja hautati neid maarjalepa keeduvees, mis andis anumale meeldiva lõhna.[1]

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Levinud Euroopa mõõduka kliimaga aladel, Kaukasuses ja Lõuna-Siberis.[2] Kasvab kõikjal Eestis hõredates metsades, metsa-, tee- ja põlluservadel, puisniitudel.[3] Kõige sagedamini leidub seal, kus kasvab maasikas.[4]

Kasvatamine[muuda | muuda lähteteksti]

Maarjalepp kasvab hästi nii niiskel kui ka tavalisel aiamullal. Võib kasvatada poolvarjus, näiteks õunapuude vahel. Dekoratiivsete lehtede ja õite tõttu kasvatatakse ka püsilillepeenral. Maarjalepa seemne võib külvata sügisel. Kevadel tõusmed pikeeritakse. Kui taimed on hõredalt külvatud, võib nad külvikastis suuremaks kasvatada ja otse peenrale istutada. Ühele ruutmeetrile mahub 9 taime; tihedama istutuse korral kasvavad puhmikud varsti kokku ja jäävad ruumipuudusesse.[2]

Kasutamine ja toimed[muuda | muuda lähteteksti]

Ravimtaimena kasutatakse hariliku maarjalepa ürti, vahel ka juurt. Ürti kogutakse enne õitsemist ja õitsemise alguses, kui vilju pole veel moodustunud. Õitsev taim lõigatakse maha umbes 10 cm kõrgusel maapinnast.[3] Kuivab hästi õhu käes õhukese kihina või hõredas kimbus kuivatades.[2]

Harilikku maarjaleppa kutsutakse neljakümne tõve rohuks. Tema tinktuuride ja tõmmistega ravitakse kõiki maksahaigusi, kaasa arvatud tsirroosi. Maarjalepp aitab erinevate mao- ja soolehaiguste korral, seal hulgas healoomuliste ja pahaloomuliste kasvajate korral. Meega segatuna ravib südamehaigusi, neere, magu ja maksa. Lehtedest valmistatud tõmmist kasutatakse külmetuse, palaviku korral, samuti vee eritust soodustava vahendina vesitõve korral. Podagra ja reumatismi korral kasutatakse maarjaleppa mikroobide- ja põletikuvastase vahendina. Välispidiselt kasutatakse maarjalepa vesitinktuuri kurgu, suuõõne ja mandlinäärmete loputamiseks põletike korral, lisaks nina niisutamiseks nohu korral. Värskete lehtede kompress jalgadele mõjub mõne minuti jooksul väsimust leevendavana. Maarjalepa tinktuur sobib ideaalselt välispidisteks kompressides, haavade puhastamiseks.[4]

Maarjalepp on hea meetaim, värvitaimena sobib hästi villase lõnga värvimiseks.[2]

Keemiline koostis[muuda | muuda lähteteksti]

Maarjalepa lehtedes ja õites leidub polüsahhariide, glükoosi, fruktoosi, sahharoosi, orgaanilisi- ja rasvhappeid (sidrunhapet, õunhapet, oblikhapet, kiinahapet), steroide, lämmastikku sisaldavaid ühendeid, fenoolhappeid, parkaineid, katehiine ja flavonoide.[4]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Ain Raal. "101 Eesti ravimtaime", Tallinn: Kirjastus Varrak, 2013.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Rein Sander. "Kubja ürditalu ravimtaimed", Tallinn: Kirjastus Varrak, 2009.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 Mall Värva. "Meie ravimtaimed. Teejuht 312 Eestis kasvatava ravimtaime juurde", Tartu: Kirjastus Elmatar, 2010.
  4. 4,0 4,1 4,2 Harilik maarjalepp.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]