Hiirekõrv

See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Hiirekõrv (perekond)

---

Harilik hiirekõrv (Capsella bursa-pastoris) on ristõieliste sugukonda hiirekõrva perekonda kuuluv rohttaimeliik.

Harilik hiirekõrv
Harilik hiirekõrv Capsella bursa-pastoris
Taksonoomia
Riik	Taimed Plantae
Hõimkond	Õistaimed Magnoliophyta
Klass	Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts	Kapsalaadsed Brassicales
Sugukond	Ristõielised Brassicaceae
Perekond	Hiirekõrv Capsella
Liik	Harilik hiirekõrv
Binaarne nimetus
Capsella bursa-pastoris

Nimi

Hariliku hiirekõrva rahvapärased nimetused on kassi tudarad, luuvaluhein, pisterohi, robbi rohi, kambarohi, karjapoisipaun, kärnarohud, hiiretasku, rotikõrv. Paljud nimetused on seotud taimele omistatud ravivõimetega.

Eestikeelse nimetuse on taim saanud kolmnurkse kujuga viljadest, mille tipp on suunatud varre poole ning ülemises küljes on sisselõige, meenutades hiire kõrva.

Ingliskeelne nimetus shepherd's purse on tulnud keskajast pärit karjuste järgi, kelle paun sarnanes kujult hiirekõrva viljaga. Samuti on tegemist taimega, mis oma toimetelt sobis vaese mehe apteegiks.

Morfoloogia

Hiirekõrv on üheaastane ühekojaline rohttaim. Kasvab 5–50 cm kõrguseks.

Vars on tüüpiliselt üksikult ja püstine, kattelt paljas või juurmises osas karvastunud.

Lehti on kahte tüüpi: juurmisi ja varrelehti. Kuju poolest tegemist piklike ja kitsastega, omane ahenemine lehevarreks. Esineb terveservalisi kui ka hambuliste hõlmadega (hõlmised). Lõhestuvuse poolest sulgjagused. Juurmised lehed kasvavad kodarikuna. Juurest õie poole muutuvad lehed rootsututeks, moodustavad laiad varreümbrised kõrvakesed, lehe servad on mõnevõrra tervema servaga, kuid võivad olla endiselt hõlmised. Varre ülemises osas on lehed väiksemad, noolja alusega.

Õis on mõlemasuguline, kaheli õiekattega – olemas nii kroon- kui ka tupplehed. Kroonlehed on värvuselt valged, enamasti on neid 4, kujult äraspidimunajad, kuni 3 mm pikad. Tupplehed on valge servaga, nahkjad, kujult munajad. Õied on pikavarrelised, moodustades pika ja hõreda kobara. Õitsemisperiood aprillist oktoobrini.

Viljadeks on kolmnurksed äraspidisüdajad kõdrakesed. Mõõtmetelt võib vili olla kuni 1 cm pikkune. Hiirekõrvale on iseloomulik õisiku pikenemine viljumise käigus. Ühes viljapesas (kõdrakeses) võib olla 11–16 seemet, ühelt taimel kokku paar kuni paarkümmend tuhat seemet. Idanemisvõimelisena säilib kuni 6 aastat.

Maa-aluses osas on hiirekõrval sammasjuurestik, kus peajuur tungib sügavamale pinnasesse.

• 
  Seemned
• 
  Lehekodarikud
• 
  Lehed
• 
  Viljad
• 
  Õied

Levila ja kasvukohad

Kasvukohtadena eelistab sagedasti hõreda taimestikuga alasid, tee- ja põlluservasid, sillutise pragusid, rannavalle. Kasvab umbrohuna Eestis, Euroopas, mujalgi maailmas va troopikas.

Kasutamine

Hiirekõrv on laialt tuntud ravimtaimena. Juba iidses Kreekas ja Roomas soovitasid ravitsejad hiirekõrva seemneid kui lahtistit. Esimese maailmasõja ajal raviti haavatuid hiirekõrva tee ja leotisega, mis soodustas verejooksu peatumist. On tähele pandud hiirekõrva mõju vererõhule ja südametööle (vereringe- ja ainevahetushäirete vastu). Tänapäeval soovitatakse rohke verejooksuga kulgeva menstruatsiooni korral. Päevaseks annuseks 10–15 g droogi. Varem on olnud oluline osa sünnitusel emakalihast toniseerival toimel ning sünnitusjärgse verejooksu tõkestamisel. Kasutatakse mitmesuguste sisemiste verejooksude peatamiseks, põiekivide, põrnapõletiku, kollatõve, lahtiste haavade raviks , ninaverejooksu peatamiseks. Ajalooliselt on indiaanlased tarvitanud hiirekõrva peavalude vastu, hispaanlased aga värsket taime vesitõmmist põiehaigetel (tõstab uriini eritumist).

Rahvameditsiinist on hiirekõrva kasutatud liigese- ja lihasevalu, silmahaiguste ning tuulerõugete raviks. Lisaks ürditeedele ja tinktuuridele on hambavalu vastu suitsetatud piibus kuivatatud droogi.

Noortes kevadistes lehtedes sisaldub rohkelt C-vitamiini, sobivad lisada salatisse. Seemned on K-vitamiini ja õlirikkad, nendega võib asendada sinepiseemneid. Vähem tähtsana on tuntud hiirekõrv kui meetaim. Sobib hästi toiduks küülikutele. Mõningatel andmetel on ohtlikud vilja sisse sattunud seemned. Osadele loomadele võivad mõjuda sügise poole suurtes kogustes mürgisena. Umbrohuna kipub hiirekõrv väiksemaid taimi oma kasvukohast välja tõrjuma.

Vastunäidustused, ohud

Hiirekõrvaravimid on kanged ja ohtlikud ning neid tasub tarvitada vastavalt arsti ettekirjutustele. Vastunäidustus on rasedus. Ei soovitata kasutada südamehaiguste ega insuldiohu korral. Raviannustes ohutu. Pikaajalise tarvitamise ja suurte dooside korral on ohuks vere paksenemine ja trombide teke.

Droog

Droogiks on hiirekõrva ürt, s.o taime maapealne osa. Kogumine toimub kuiva ilmaga õitsemise ajal maist septembrini. Silmas tasub pidada, et ürdis ei oleks palju küpseid vilju. Kogumisel võib taime mullast välja tõmmata koos juurega, kuid see tuleks eemaldada enne kuivatamist. Droogi hulka ei sobi ka jahukastene droog, sest see on mürgine. Tarvitamiskõlblikuna säilib droog kuni 3 aastat.

Keemiline koostis

• Biogeensed amiinid – koliin, atsetüülkoliin, türamiin
• orgaanilised happed – sidrunhape, õunhape, fumaarhape (E297), viinhape
• vitamiinid – K1 (e füllokinoon), C, beetakaroteen
• taimsed pigmendid (flavonoidid) – diomiin, luteoliin- ja kvertsetiin-7-rutinosiid, luteoliin-7-galaktosiid
• alkaloidid – sinapiin
• glükosinolaadid – sinigriin
• parkained ehk tanniinid
• steroidid – β-sitosteriin
• kardiosteroidid – arvatakse leiduvat ainult seemnetes

Välislingid

• 672890 Hiirekõrv andmebaasis eElurikkus
• Hiirekõrv