Haridussotsioloogia

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Haridussotsioloogia uurib hariduse toimimist ja hariduse seoseid ühiskonnaeluga. Haridussotsioloogia uurib, kuidas avalikud institutsioonid ja individuaalsed kogemused mõjutavad haridust ja selle tulemusi.[1] Makrotasandil uuritakse ühiskonna mõju koolidele ja mikrotasandil uuritakse hariduse ja üksikisikute saavutuste omavahelist seost. Haridussotsioloogia valdkonnas viiakse riiklikul tasandil läbi poliitikaanalüüse. Lisaks tegeletakse õppekavade uurimisega, täiskasvanuhariduse sotsioloogiaga, kõrghariduse sotsioloogiaga, erihariduse sotsioloogiaga. Näiteks soouuringutes pööratakse tähelepanu hariduse struktuursele ja institutsionaalsele rollile ebavõrdsete soosuhete taastootmisel. Veel saab esile tõsta kehalise kasvatuse ja terviseõpetuse sotsioloogilisi uuringuid.[2] Erinevaid võimalike uuringuvaldkondi on veelgi.

Haridussotsioloogia on üks sotsioloogia harudest. Sotsioloogia on teadus, mis uurib inimeste ja ühiskonna omavahelisi seoseid. Sotsioloogia sai omaette teadusharuks 19.sajandil ja haridussotsioloogia muutus aktuaalseks alles 20.sajandi teisel poolel.[3] Kuigi pedagoogiline sotsioloogia tekkis juba 19. sajandi lõpul, olid selle tollastel esindajatel sotsioloogiaalaselt puudulikud teadmised ja haridus. Samuti olid nende uurimismeetodid sotsioloogide silmis normatiivsed või sobimatud.

Haridussotsioloogid[muuda | muuda lähteteksti]

Émile Durkheimi (1858-1917) peetakse haridussotsioloogia esimeseks esindajaks. Ta teostas uurimusi, mis puudutasid teemasid nagu haridus ja pedagoogika. Lisaks uuris ta süstemaatiliselt haridust ja esitas haridussotsioloogia programmi. See kajastas haridussüsteemi puudutava ajaloolise ja võrdleva uurimuse vajadust, hariduse ühiskondlike funktsioonide uurimist, koolikollektiivi, õpetaja ja õpilase rolli jälgimist ja kooliklassi protsesside uurimist. Haridus on Durkheimi järgi metodoloogiline või süstemaatiline sotsialiseerumine. Ühiskonna viis järgnevatele põlvedele oma kultuuri või sotsiaalset süsteemi edasi anda.[4]

Karl Marx (1812-1883) käsitles oma uuringutes haridust ühena kõrvalistest teguritest. Haridus on taastootmise teostaja, see on noorte tee vanemate rollidesse sotsialiseerumiseks. Hiljem on marksistlikust paradigmast lähtuvad uurimused käsitlenud riigi rolli hariduses ja haridust kui klassiühiskonna uuendajat.[2]

Max Weber (1864-1920) andis samuti oma panuse haridussotsioloogias kui käsitles teadmisi rühmadevahelise võitlusmehhanismina ühiskonnas. Weber uuris kuidas Hiinas, kus sajanditepikkusest võitlusest aristokraatia ülemvõimu ja ametite ostmise vastu kui ka vastuseisust sultanismile ja sõjaväelisele valitsusele, kujunes oma haritlaskond. Intelligentsi ehk "mandariinide" hulka kuulumiseks oli vajalik teatud kasvatustaseme omandamine. Kasvatussüsteemi aluseks oli eksamineerimisinstituut, mis alates VIII sajandist sai ainuõiguslikuks eksamineerijaks ja ametikompetentsuse üle otsustajaks. Koolitamine jaotub Weberi arvates kolmeks erinevaks variandiks. Esmalt indiviidides peituvate karismaatiliste võimete äratamine. Teiseks spetsialiseeritud ametiväljaõpe ja kolmandaks koolitus, kus õpetatakse klassikalist kirjandust, stilistikat ja käitumisoskust. Kasvatuse eesmärgiks oli teatud kriteeriumite nagu peene ja kombakohase käitumise saavutamine. "Mandariinid" olid valitsusametnikud ja ühtlasi õigusemõistjad, keda saadeti ametikohustusi täitma väljaspool oma kodukohta. Mandariinid said oma elatise kohalikest maksudest ja sellest tulenevalt oli neil keskne ühine huvi maksusüsteemi säilitamiseks ja teisalt ühine huvi hoida kasvatuslikku haridus ideaali eksklusiivsena. Nii moodustasid mandariinid Weberi mõttes staatusrühma või seisuse. Nende ühine huvi oli suunatud täielikult status quo säilitamisele, seepärast põrkasid kõik katsed maksusüsteemi kahtluse alla seada kokku mandariiniseisuse ühiste kesksete huvidega, mis välistasid pisimagi muudatuse.[5]

Pierre Bourdieu (1930-2002) uurimis teemaks oli identiteediküsimus. Ta analüüsis kuidas välised ja sotsiaalsed mõjud seostuvad inimese isiksuse ja identiteedi kujunemisel. Bourdieu kapitalide teooria on saavutanud laialdase populaarsuse. Ta uskus, et inimese sotsiaalsesse kihti kuuluvuse määramisel on olulised nii sotsiaalne kapital, kultuuriline kapital ja majanduslik kapital. Bourdieu rõhutas oma uurimuses, et sotsiaalsed klassid, eriti valitsevad ja intellektuaalsed klassid, säilitavad oma sotsiaalseid eeliseid põlvkondade kaupa. Ta pidas müüdiks arvamust, et ühiskonnas on võrdsed võimalused ja kõrge sotsiaalne liikuvus on saavutatav hariduse kaudu.[6] Ta leidis, et need lapsed, kes tulevad eeskujulikest perekondadest, pannakse koolisüsteemis kokku ja seeläbi saavad nad veel targemaks. Samuti suureneb seeläbi nende sotsiaalne kapital võimalike edukate inimeste ringi laienemise võrra. Samal ajal kui kehvemadest peredest pärit lapsed, pannakse omavahel samasse kooli ja nende väljavaated tulevikuks selle tõttu halvenevad.

Bourdieu leidis, et koolis kasutatakse sümboolset võimu, eesmärgiga kinnistada inimeste peas teatuid liigitussüsteeme, tänu millele võimustruktuurid tunduvad loomulike ja kaheldamatutena. Pered tugevdavad endas neid omadusi ja suurendavad seda kapitali, mis on koolivaldkonnas kõige väärtuslikum ja viib kapitalide kuhjumisele ning edukusele. Bourdieu leiab, et sageli inimesed ei tea või ei teadvusta endale oma püüdlust kapitali kasvatada, kuna antud taotlus on muutunud nende loomulikuks hoiakuks. Samuti ei teadvustata kooli poolt süvendavat ebavõrdsust ühiskonnas.[2]

James Samuel Coleman (1926-1995) uuris kuuekümnendatel ebavõrdust Ameerika haridussüsteemis. Tema uuringus osales kokku 650 000 õpilast ja 1966.aastal andis ta välja raporti, mida teatakse Colemani aruandena[7]. Tema aruandest selgus, et õpilastet aust ja sotsiaal-majanduslik staatus on haridustulemuste saavutamisel olulised tegurid ja erinevate koolide ja õpetajate kvaliteet on vähese positiivse mõjuga õpilaste tulemustele. Paljud uurijad on siiski leidnud, et Colemani tulemused on oluliselt mõjutatud statistilise metoodika valikust.[8]

Olulisemad teoreetilised käsitlused[muuda | muuda lähteteksti]

Haridussotsioloogia uurimisel kasutatakse sotsioloogia kohandatud teooriaid. Teoreetiliste lähenemisviiside erinevused põhinevad sellel, kas lähtepunktiks on valitud sotsiaalne struktuur, sotsiaalne tegevus või kultuuri mõiste ja vaatenurk.[2]

Funktsionalismi teooriast lähtuvalt uuritakse kuidas ühiskonnastruktuure ja haridussüsteemi eeldusi ning eesmärke omavahel kokku sobitada. Näiteks on õppekavas edasi antavad teadmised õigustatud ainult siis, kui need on osa üldisest kultuurist, st õpe peab olema suunatud pigem solidaarsuse ja integratsiooni kui pluralismi ja eristumise poole. Talcott Parson näeb kooli kui neutraalset institutsiooni, mille eesmärk on tagada õpilastele vajalikud teadmised ja oskused, et nad laiemas ühiskonnas hiljem toime tuleksid. Kuna ühiskonna ja hariduse omavaheliseks siduvaks lüliks on majandus, siis on oluline, et koolid reageeriksid toimuvatele muudatustele majanduses, seoses vajaliku tööjõu koolitamisel ja valimisel.[9]

Majandusteooriast üle võetud ratsionaalse valiku teooriast lähtuvalt on indiviidi eesmärk maksimeerida oma kasu. Majandusteooria seisukohalt lähtuvalt leitakse, et mikrotasandil arvestab indiviid hariduses osalemisest saadavate kasude (palk, staatus) ja hariduses osalemise kulude (aeg, rahaline kulu) vahelist suhet ja tegutseb vastavalt maksimaalse kasu saamisele.[2]

Konfliktiteooria näeb hariduse eesmärki sotsiaalse ebavõrdsuse ja ühiskonnas domineerivate jõudude ülemvõimu säilitamisel. Konflikti teoreetikud uurivad funktsionalismiga samu haridusalaseid ülesandeid. Funktsionalistid näevad haridust kui kasulikku panust soovitud ühiskonda. Kuid konfliktiteoreetikud näevad haridussüsteemi eesmärgiks status quo säilitamist, mille abil saab kuulekate töötajate hulka madalamates klassides säilitada. Konflikti teoreetikud näevad haridust mitte sotsiaalse kasu ega võimalusena, vaid võimsa vahendina, kuidas hoida võimuhierarhiat ja luua kapitalismi jaoks nõutav tööjõud.[2]

Kriitilise teooria puhul on vastupidiselt keskmeks võrdne ühiskond. Kriitilise teooria peamised teemad hariduses on ebavõrduse kaardistamine, ebavõrdust põhjustavate allikate leidmine, abinõude otsimine ja rakendamine ebavõrdsuse vastu.[10]

Lisaks on veel interaktsionalistlikud teooriad, mis jagunevad hariduse ja kasvatuse uurimisel kolmeks: sümboolne interaktsionalism ja rolliteooria, dramaturgiline sotsioloogia ja etnometodoloogia ning fenomenoloogiline sotsioloogia. Sümboolse interaktsionalismi puhul hariduse analüüsijad näiteks jälgivad klassiruumis toimuvat. Nad keskenduvad sellele, kuidas õpetajate ootused mõjutavad õpilaste jõudlust, arusaamu ja hoiakuid. Hariduse uurimisel saab lähtuda ka veel strukturalismist ja postmodernismist.[2]

Eesti haridussotsioloogid[muuda | muuda lähteteksti]

Haridussotsioloogia uuringud said alguse Tartu Riiklikus Ülikoolis, kus tegutsesid Mikk Titma, Paul Kenkmann ja Jüri Saarniit. Nad käsitlesid nii üldhariduse temaatikat[11] , hariduse levikut kui kõrgharidust. Tallinna Ülikoolis tegeleb haridussotsioloogia valdkonnaga sotsioloog Ellu Saar, kes on uurinud haridusteid[12][13] ja kõrgharidust[14].

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. https://en.wikipedia.org/wiki/Sociology_of_education
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 Antikainen, A., Rinne, R., Koski, L. (2000) Haridussotsioloogia. Soome. Tõlge Vinkel, M. (2009)
  3. http://entsyklopeedia.ee/artikkel/haridussotsioloogia
  4. Antikainen, A., Rinne, R., Koski, L. (2000) Haridussotsioloogia. Soome. TõlgeVinkel, M. (2009)
  5. Hietaniemi, T. "Miks kapitalism ei tekkinud Hiinas?: Katse seletada Weberit".
  6. https://en.wikipedia.org/wiki/Pierre_Bourdieu
  7. Equality of Educationl Opprtunity. https://plato.stanford.edu/entries/equal-ed-opportunity/
  8. https://en.wikipedia.org/wiki/James_Samuel_Coleman
  9. Sever, M. (2012).A critical look at thetheories of sociology of education.
  10. Sever, M. (2012). A critical look at thetheories of sociology of education.
  11. Kenkmann, P., Saarniit, J. (2005) Põlvkonnad muutuvas ajas: (noorsoo- ja haridussotsioloogide töid aastatest 1975-2001).
  12. Saar, E. (2005). Haridusteed ja hariduse tulemuslikkus. Kenkmann P., Saarniit, J. (toim.). Põlvkonnad muutuvas ajas (162–200). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
  13. Helemäe, J.,Saar, E., Vöörmann, R. (2000). Kas haridusse tasus investeerida? Hariduse selekteerivast ja stratifitseerivast rollist kahe põlvkonna kogemuse alusel. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus.
  14. Saar, E., Mõttus, R. (2013) Higher education at a crossroad: The case of Estonia

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Antikainen, A., Rinne, R., Koski, L. (2000) Haridussotsioloogia. Soome. Tõlge Vinkel, M. (2009)
  • Sever, M. (2012). A critical look at thetheories of sociology of education. International Journal of HumanSciences. Volume: 9 Issue 1.
  • Hietaniemi, T. "Miks kapitalism ei tekkinud Hiinas?: Katse seletada Weberit". Akadeemia. 4.aastakäik. 1992. Number 8. Lk 1682-1704. Tõlk. Raid, K.
  • Kenkmann, P., Saarniit, J. (2005) Põlvkonnad muutuvas ajas: (noorsoo- ja haridussotsioloogide töid aastatest 1975-2001).
  • Saar, E., Mõttus, R. (2013) Higher education at a crossroad: The case of Estonia.