Hardangeri viiul

Allikas: Vikipeedia
Hardangeri viiul
hardingfele
{{{nimi}}}
Liigitus

poogenkeelpillid

Sugulaspillid

fiidel, viiul

Hardangeri viiul (no. k. hardingfele) on Norra viiul, tihti nimetatakse seda Norra rahvuspilliks. Hardangeri viiulil on 4–5 lisakeelt, mis paiknevad nelja pealmise keele all. Alumised keeled on resonantskeeled, neil endil ei mängita. Alumiste keelte resonants annab Hardangeri viiulile mängimisel erilise kõla. Harilikust viiulist eristab seda ka tavapärasest madalam roop.

Hardangeri viiulit on kerge ära tunda osaliselt või täielikult selle pinda kaunistava ornamendi järgi, ka pilli sõrmlaud on mustriline.

Tänapäevase Hardangeri viiuli leiutas Isak Nilssen Botnen (1669–1759), kes sündis Hardangeri piirkonnas Norras. Ta meisterdas viiuleid varieeruva arvu resonantskeeltega (enamasti kahega, ent ka kuue lisakeelega pille), kuni jäi viiuli praeguse kuju juurde. Säilinud on 15 tema tehtud viiulit. Tema poeg Trond Isaksen Botnen jõudis oma elu jooksul valmistada umbes 1000 Hardangeri viiulit, millest on säilinud 30–40. Tema tehtud on ka tänaseni säilinud vanim Norras valmistatud tavaline viiul, mis pärineb aastast 1764 ja on praegu Hardangeri Rahvamuuseumis Utnes.

Teadaolevalt vanima säilinud Hardangeri viiuli sarnase pilli, nn Jaastadi viiuli, valmistas aastal 1651 Ole Jonsen Jaastad (1621–1694) Ullesvangis. Tema loodud viiulil oli ainult kaks alumist resonantskeelt.

Ehitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hästi valmistatud Hardangeri viiul on kunstiteos, mitte lihtsalt instrument. Tavaliselt on viiul suuremal või vähemal määral kaunistatud ornamentidega. Tihti on viiulipea voolitud lohepeakujuliseks.

Hardangeri viiuleid jagatakse erinevuse põhjal üksteisest ja klassikalisest viiulist kaheks põhitüübiks – vanemateks ja nooremateks.

Noorem Hardangeri viiul[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • rohkem kaunistusi
  • 4 resonantskeelt
  • viiulikael lühem ja lamedam kui vanemal pillil
  • kõlakasti kaas kumeram ja seetõttu kõrgem kui vanematel viiulitel
  • peenemad viiulikeeled

Vanem Hardangeri viiul[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • pill on väiksem ja kindlama vormiga
  • bassipulk on täielikult ühendatud viiuli kõlakastiga
  • viiulikael on vanemal viiulil täiesti sirge (uuematel veidi kaarjas)

Hardangeri viiul oli algusaegadel väiksem kui tänapäeval, kuna pill ei pidanud kõlama üle suure kontserdipaiga – viiulil mängiti üksnes väiksematel koosviibimistel. Kõlakasti mõõtmed suurenesid seda enam, mida suuremale publikuhulgale viiuldajad mängisid. Nii muutus Hardangeri viiul aja jooksul oma mõõtmetelt pea sama suureks kui klassikaline viiul.

Raamatus norra viiulimeistrist Gunnar Røstadist mainitakse, et tema kasutas Hardangeri viiuli kõlakasti kaane jaoks kuusepuitu ja põhjaks lepapuitu, viiuli külgedel kuuse- või pajupuitu ning viiulikaela tegemisel kase- või vahtrapuitu.

Kasutus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hardangeri viiulit kasutatakse Hardangeris, Telemarkis, Numedalis, Hallingdalis, Valdresis, Setesdalis ning aladel Norra läänerannikul kuni Sunnmøreni.

Hardangeri viiulit kasutatakse laialdaselt norra rahvatantsude halling, springar, vosserull, gangar ja ka pulmamarsside saatepillina, kuid see on populaarne ka rahvamuusikas.

Alates 20. sajandist on Hardangeri viiul inspireerinud heliloojaid. Geirr Tveitt kirjutas aastatel 1955 ja 1965 kaks kontserti Hardangeri viiulile ja orkestrile. Hiljem mängis mõlemad kontserdid koos orkestriga linti solist Arve Moen Bergset.

Mängutehnika ning häälestamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hardangeri viiul on kõrgema kõlaga kui tavaline viiul. Keskmine toon on enamasti H, kuid erandlikult võib kõlada Cis. Hardangeri viiuli keeled on tavalise viiuli keeltest peenemad, sarnanedes Prantsuse hilisbaroki-aegsetele viiulikeeltele. Tänapäeval on pillikeeled enamasti metallist, kuid 20. sajandi alguseni kasutati keelte valmistamisel lambasoolt.

Mängija kasutab hardangeri viiulil mängides vähem survet kui tavalisel viiulil. Hardangeri kõla on nõrgem ja pehmem ning klassikalise viiuli teravam kõla võib selle kergesti summutada. Viiuldaja mängib tavaliselt istudes, kuna tihti mängitakse tantsu saateks ning viiuldaja lööb jalgadega rütmi. Mängija hoiab pilli madalamal kui klassikalise viiuli puhul – hardangeri viiulit toetatakse rinna ülaosal. Mõned mängijad hoiavad pilli ka rinnakul. Mängitakse rohkem randmeliigutustega, samas kui klassikalise viiuli puhul kasutab viiuldaja tervet kätt.

Traditsiooniliselt hoidis hardangeri viiulil mängija üht lihtsat algpositsiooni. Asendivahetuse puudumine lubas vasakul randmel puhata. Asendivahetused said populaarseks 19. sajandi lõpus, kui noored ambitsioonikad mängijad otsisid viise, kuidas ennast osava tehnikavaldajana näidata. Asendivahetuse puudumine kompenseeriti erilise häälestamise ja mängustiiliga. Kokku on eri mängustiile teada 40 ringis. Viiuli mängimisviis varieerub piirkonniti, kuid sagedamini vajutab mängija korraga kahele keelele. See on hardangeri viiuli puhul lihtsam kui klassikalisel viiulil, kuna keeled paiknevad üksteisele lähemal. Mõnes piirkonnas mängitakse erilise kõlaefekti saavutamiseks lõtvadel keeltel; teistes, nagu näiteks Valdresis ja Norra lääneosas, harrastatakse mängu ühel keelel. Et hardangeri viiulil on nii alumised kui ka ülemised keeled, on pilli häälestamine viiuldajate jaoks vaevanõudev töö. Seetõttu liigub mängijate seas ka ütlus, et kõige levinum häälestus on "häälest ära".

Hardangeri viiul kui sümbol[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hardangeri viiuli kujutis on Hardangeri piirkonna Granvini kommuuni vapil ning Telemarki piirkonna Bø kommuuni vapil. Mõlemas kommuunis on tugev hardangerimuusika traditsioon. Nende paikadega on seotud Bjørn Aksdal, viiulite valmistaja ja arendaja, eelmainitud Isak Nilssen ja tema poeg Trond Isaksen. 19. sajandi keskpaigas, kui leidis aset Norra rahvuslik ärkamine ning rahvas otsis oma norra juuri, uuriti ka norra viiulitootmise algust. Isak Nilssen ja Trond Isaksen olid võtnud kasutusele termini "hardanger" 100 aastat varem ja nii sai hardangeri viiul rahvuslikuks sümboliks alles ajal, mil suurem osa viiuleid toodeti hoopis Telemarkis.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Aksdal, Bjørn, Sven Nyhus. Fanitullen: Innføring i norsk og samisk folkemusikk. Oslo: Universitetsforlag
  • Aksdal, Bjørn og Hardingfeleprosjektet. Hardingfela felemakere og instrumentets utvikling.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]