Harald Hardrada
 | See artikkel vajab toimetamist. (August 2023) |
Harald Sigurdsson III (vanapõhja keeles Haraldr Sigurðarson, ka Hardrada (norra keeles Hardråde 'karm juht'); 1015 Ringerike, Norra – 1066 Stamford, Inglismaa) valitses Norra kuningriiki 1046.–1066. aastal. Teda kutsuti viimaseks Norra viikingiks.[1] Ta sõdis koos oma poolvenna Olafiga Stiklestadi lahingus 1030. aastal, mille nad kaotasid.
Ta teenis Bütsantsi armees ja sai selle juhiks. Teda saatis seal edu ja see võimaldas tal tagasi tulla, et saada Norra troon, mille ta ka sai 1046. aastal. Ta valitses algul trooni koos oma vennapoja Magnus Heaga, aga vähem kui aasta pärast, mil Magnus suri, sai Harald trooni täielikult endale. Sealt edasi üritas ta saada ka Taani kuningriiki, aga edutult. Siis ta proovis ka saada Inglismaad, aga see lõppes tema surmaga aastal 1066.[1][2]
| Harald Hardrada | |
|---|---|
| Sünninimi | Harald Sigurdsson III |
| Sünniaeg |
1015 Ringerike, Norra |
| Surmaaeg |
1066 Stamford, Inglismaa |
| Tegevusala | Valitses Norra kuningriiki 1046.–1066. aastal |
| Abikaasa | Elisabeth |
| Vanemad | Sigurd Syr ja Asta Gudbrandsdatter |
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Ta sündis 1015. aastal Norras Ringerikes.[3] Tema vanemad oli Sigurd Syr ja Asta Gudbrandsdatter. Harald ei olnud esialgne troonipärija, vaid tema poolvend Olaf II (Olaf Püha). Harald oli oma kolmest vennast kõige noorem. Harald oli alati imetlenud oma suurt venda Olafit, kes oli väga võimukas kuningas. Tal õnnestus oma kontrolli alla saada väga suur osa Norrast. 1028. aastal kihutas Knud Suur Olafi Taanist minema, et Taani kuningriik endale võtta. Nad võitlesid koos vend Olafiga Stiklestadi lahingus aastal 1030, kus Olaf sai surma ja Harald põgenes Kiievisse vürst Jaroslavi juurde. Ta abielus hiljem Kiievi valitseja Jaroslavi tütre Elisabethiga, kui ta oli saanud rikkaks Bütsantsi teenistuse ajal.[1]
Stiklestadi lahing[muuda | muuda lähteteksti]
Olaf võttis ühendust oma Rootsis elava poolvenna Harald Hardradaga, et kavandada plaani Knud Suure vastu. Soov oli Norra troon tagasi võtta. Harald kogus Uppsalas 600 meest kokku ja kohtus siis Olafiga. Olafil endal oli ka kaasas suur armee, mis ta kogus oma pagenduse ajal. Harald võttis osa lahingust Stiklestandist, kui ta oli ise alles 15-aastane. Lahing toimus aastal 1030, kus tema poolvend kuningas Olaf II ja tema ise, võitles Taani kuninga Knud Suurega. Taani kuningas võitis ja Olaf II sai lahingus surma. Harald Hardrada põgenes Norrast Rootsi, et lahinguhaavadest paraneda. Ta oli Rootsis vaid mõnda aega ja siis läks ta sealt edasi Kiievisse, tema õnneks pakkus talle kaitset sealne vürst Jaroslav.[1][2]
Kiiev[muuda | muuda lähteteksti]
Vürst Jaroslav ja tema abikaasa Ingegard, kes oli Rootsi printsess ja Haraldi nõbu, võtsid Hardrada Kiievis hästi vastu. Jaroslav ja Harald Hardrada said hästi läbi ja vürst pakkus talle armees juhi ametit. Tal läks seal väga hästi ja ta otsustas oma meestega iseseisvalt liikuda lõuna poole.[1]
Bütsantsi teenistus[muuda | muuda lähteteksti]
Harald Hardrada läks hiljem Kiievist Konstantinoopolisse, kus ta astus koos oma meestega Ida-Rooma keisririigi armeesse. Ta näitas sõduritele oma vaprust ja tugevust, nii et teised sõdurid hakkasid Haraldit austama. Samuti sai ta hästi läbi Ida-Rooma keisririigi tolleaegse valitseja, Michael IV-ga, kes valitses 1034.–1041. aastal. Tänu sellele sai ta ise võimaluse juhtida armeed ja teda saatis edu nii Põhja-Aafrikas, Süürias kui ka Sitsiilias. Keisririigi valitseja Michael IV tappis tema vennapoeg Michael V, kes võttis endale pärast seda keisririigi. Michael V ei usaldanud Harald Hardradat ja pani ta vangi. Aga Haraldil õnnestus sealt põgeneda ja ta läks tagasi Kiievisse.[1]
Kiievisse tagasi pöördumine[muuda | muuda lähteteksti]
Harald Hardrada läks tagasi vürst Jaroslavi juurde. Harald Hardrada õnneks oli ta Bütsantsi teenistuses päris rikkaks saanud ja tal oli võimalus Jaroslavi tütre Elisabethi kätt paluda. Ta tahtis Elisabethiga abielluda juba siis, kui Elisabeth oli 14-aastane, aga Jaroslav ei lubanud, kuna Harald ei olnud sel ajal rikas. Harald aitas oma äial Konstantinoopolit vallutada. Ta jagas informatsiooni armees oldud ajast ja tänu sellele oli lihtsam rünnata Bütsantsi. Jaroslav võitis impeeriumi laevastiku, aga torm hävitas selle ära ja nad läksid tagasi Kiievisse. 1045. aastal muretses Harald Hardrada endale laeva ja sõitis tagasi Rootsi.[1]
Norrasse tagasipöördumine[muuda | muuda lähteteksti]
Kui Harald Hardrada jõudis Rootsi, sai ta teada, et Norra-Taani trooni on pärinud tema vennapoeg Magnus Hea. Harald hakkas sepitsema plaani, kuidas ta saaks trooni endale. Ta sõlmis kokkuleppe Svein Estridssoni ja Rootsi kuninga Anund Jakobiga, et võtta Norra-Taani troonilt maha Magnus Hea. Svein Estridsson oli Taani kuninga kandidaat, nii et ta soovis Taani trooni endale. Toimusid suured lahingud ja Magnus Hea varandus järjest vähenes, mis viis pankrotini. Konstantinoopolis oli Harald Hardrada väga edukas ning tal oli võimalus koguda endale suur armee ja palju rikkust. Magnus Hea tegi Haraldile pakkumise, et kui Harald jagab oma varandust temaga, siis ta annab Harald Hardradale võimaluse olla kaasvalitseja ainult Norra troonil. 1046. aastal valitsesidki Norra trooni Magnus Hea ja Harald Hardrada.[1][2] 1047. Aastal sai Harald Hardrada Norra trooni täielikult endale, kuna Magnus Hea suri, ja Svein sai endale Taani. Hardrada tahtis, aga ka Taanit, nii et sõjad jätkusid nüüd Sveini ja Haraldi vahel. Nad võitlesid oma vahel kuni 1064. aastani, aga see lõppes rahuga, sest Taani valitseja Svein Estridsson kaitses ennast järjekindlalt.[1]
Inglismaa rünnak ja Haraldi surm[muuda | muuda lähteteksti]
Harald Hardrada oli oma valdustesse saanud Orkney, Shetlandi ja Hebriidi saared.[3] Haraldi ahnus süvenes ja ta tungis oma vägedega Inglismaale peale 1066. aasta alguses, kui Inglismaa kuningas Edward Usutunnistaja suri ja troonile tuli Harold Godwinson. Harald alustas rünnakuid Inglismaa põhjaosast ja teda ka saatis edu Gate Fulfordi lahingus, kus ta alistas Northumbria krahvi Morcari ja tema venna Edvini. Ta liikus oma meestega edasi, kuni ta kohtus uue kuninga Harold Godwinsoni armeega. Toimus verine lahing Stamfordi silla juures, kus Harald Hardrada sai noole kõrri. Sõda lõppes Norra kuninga Harald Hardrada jaoks surmaga ja tema väed pöördusid tagasi Norrasse. Sõja võitis Inglismaa kuningas Harold Godwinson, aga temagi ei saanud pikalt oma võitu nautida, kuna teda ründas William Vallutaja, kes tappis Godwinsoni ja sai ise Inglismaa troonile.[1][3]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 McKay, Andrew. 2022. The Rise and Fall of Viking King Harald Hardråde. Life in Norway. https://www.lifeinnorway.net/harald-hardrada/. (16. märts 2023).
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Horte, Kristian Helmersen, Red: Marianne Juelsgård. Harald Hardrada of Norway. Vikingeskibsmuseet i Roskilde. https://www.vikingeskibsmuseet.dk/en/professions/education/viking-age-people/historical-characters/harald-hardrada-of-norway. (16. märts 2023).
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Albert, Melissa. Harald III Sigurdsson | king of Norway | Britannica. https://www.britannica.com/biography/Harald-III-Sigurdsson. (18. märts 2023).