Hans Sõber
Hans Sõber VR I/3 (3./5. märts 1890 Järsa talu, Uue-Suislepa vald, Viljandimaa – 5. detsember 1962 Paide/Tallinn) oli eesti arst.[1]
Haridus[muuda | muuda lähteteksti]
Õppis Tarvastu kihelkonnakoolis, Tartu Hugo Treffneri gümnaasiumis ja lõpetas Tartu Ülikooli arstiteaduskonna 1918. aastal.[1]
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Esimese maailmasõja ajal oli sõjaväe arst ja Eesti Vabadussõja ajal Tartu sõjaväe haigla arst. Töötas stipendiaadina Viinis, aastatel 1920–1927 oli professor Maasingu vanemassistent. Oli üks Tartu Erakliiniku asutajaid ja selle arste ning võttis osa Tartu Polikliiniku töö korraldamisest ja arstliku abi andmisest, kuid peamiselt töötas siiski eraarstina. Enne surma töötas Paide haigla sisehaiguste osakonna juhataja ja arstina.[1]
Tegi uurimistöid suhkurtõve, difteeria, tuberkuloosi ja malaaria alal. Tema erialaks olid südamehaigused, kuid spetsialiseerus hiljem ka nina-, kurgu- ja kõrvahaiguste eriarstiks.[1]
Liikmesus[muuda | muuda lähteteksti]
Oli Arstide Koja nõukogu[2] ja Eesti Üliõpilaste Seltsi liige.[3]
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
Lisaks Vabadusristile oli talle antud ka Läti Punase Risti kõrgem aumärk.[1]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Mäelo, B. (5.01.1963). "Dr. H. Sõber surnud". Välis-Eesti : sõltumatu informatsiooni, kultuuriküsimuste ja majanduse ajaleht. Lk 3. Vaadatud 01.07.2018.
- ↑ "Arstide kojale valiti uus nõukogu". Uus Eesti. 6.06.1939. Lk 3. Vaadatud 01.07.2018.
- ↑ Mäelo, B. (4.01.1963). "Dr. Hans Sõber in memoriam". Eesti Päevaleht = Estniska Dagbladet. Lk 2. Vaadatud 01.07.2018.