Hans Schlitte

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Hans Schlitte (surnud umbes 1557 arvatavasti Itaalias[1]) oli Goslarist pärinev kaupmees, kes 1540. aastate lõpus ja 1550. aastatel tegutses Saksamaal Vene tsaari Ivan IV agendina, püüdes talle värvata lääne eksperte sõjanduse, arhitektuuri ja kunstide alal. Schlitte missiooni ebaõnnestumist on traditsiooniliselt peetud üheks põhjuseks, miks Liivimaa ja Vene vahelised suhted 1550. aastate alguses oluliselt halvenesid.[2]

Tegevuse algus tsaari agendina[muuda | muuda lähteteksti]

Hans Schlitte pärines Saksimaalt Goslari linnast ning millalgi 1540. aastatel oli ta läinud Venemaale kaubitsema, kuid nii sinna viidud vilja kui ka raha kaotanud.[3] Ent tal õnnestus Moskvas jõuda tsaari ette audientsile, kes 1547. aasta aprillis andis talle käsu sõita Saksamaale ja tuua sealt Venemaale mitmesuguste erialade asjatundjaid, kes olid tsaari kaaskirjas üles loetud: "...meistreid ja arste, kes oskavad haigeid hooldada ja neid ravida; raamatuinimesi, kes mõistavad ladina ja saksa keelt; meistreid, kes oskavad valmistada raudrüüd; mäemeistreid, kes tunnevad kulla, hõbeda ja tina töötlemist; inimesi, kes oskavad veest leida pärleid ja vääriskive; kullasseppi; relvameistreid; kirikukellade valamise meistreid; ehitusmeistreid, kes oskavad püstitada kivist ja puust linnu, paleesid ja kirikuid; sõjaväearste, kes oskavad ravida värskeid haavu ja tunnevad ravimeid; inimesi, kes oskavad paleeni vett juhtida ja paberimeistreid".[4]

Tõenäoliselt soovis tsaar lääne asjatundjaid eelkõige selleks, et valmistuda efektiivsemalt sõdadeks idapoolsete khaaniriikide Kaasani, Astrahani ja Krimmi vastu. Et Schlittele esitatud tellimus nägi ette aga kümnete oskustööliste värbamist, oli kaupmehel selliseks ettevõtmiseks tarvis Saksa-Rooma keisri Karl V luba.[5]

Keisri turbekirja hankimine[muuda | muuda lähteteksti]

1547. aasta lõpus jõudis Schlitte Augsburgi, kus toimus Saksa-Rooma riigipäev, ning ta andis tsaari kirja edasi keisrile. Schlitte väitis, et tsaar soovib enda teenistusse saada mitmete kunstide asjatundjaid, ta on väga soodsalt meelestatud katoliku kiriku suhtes ning ta valmistub sõdima ristirahva peavaenlaste, türklaste ja tatarlastega. Sõjaliste ekspertide värbamisest Schlitte keisrile ei rääkinud; tõenäoliselt seetõttu, et ta teadis, et liivimaalastele ja nende toetajatele Saksa-Rooma riigis ei saa selline asi sobida.[6] Keisri õuenõukogu (Reichshofrat) otsustas pärast mõningast nõupidamist, et tsaari agendile võiks heade suhete loomiseks Moskvaga tõepoolest anda loa meistrimehi värvata. 30. jaanuaril 1548 välja antud keisri loakirjas Schlittele rõhutati siiski, et kõik värvatud peavad andma vande, et nad ei astu Türgi ega tatarlaste teenistusse ning ei tegutse muul viisil ristirahva kahjustamiseks. Samuti määras keiser keiserliku komissari, kes pidi Schlitte ettevõtmisel silma peal hoidma ning selleks sai Liivi ordu maameister.

Võimalik, et keiser tegi seda seetõttu, et liivimaalased olid Schlitte plaanidest juba teada saanud ning avaldasid nende suhtes vastumeelsust. 1548. aasta aprillis esitas riigipäeval viibiv Riia peapiiskopi Wilhelmi saadik Hieronymus Commerstedt Schlitte lubakirja osas ametliku protesti. Kaebust arutati ka õuenõukogus, kuid viimaks langetati otsus lubakirja siiski mitte tühistada.[7] Aprilli lõpus kirjutas Schlitte missioonist Liivimaa ordule ka Saksa ordu kõrgmeistrikoha administraator. Ent juba enne seda oli teave, et Schlitte on asunud tsaari heaks käsitöölisi värbama, jõudnud Liivimaale ning nad otsustasid seda takistada. Selleks otsustati Lübecki suunas teele saata laevad, et vangistada Schlitte enne, kui ta Liivimaa lähistele jõuab.[8] Riia peapiiskop Wilhelm kirjutas ka oma vennale, Preisimaa hertsogile Albrechtile, et too Schlitte ja tolle seltsilised kinni peaks, kui need peaksid Preisimaa territooriumile sattuma.[9]

Schlitte vangistus Lübeckis[muuda | muuda lähteteksti]

Schlitte värbamistöö arenes vahepeal edukalt ning 1548. aasta augustis saabus ta koos paljude meistritega Lübeckisse, kust ta plaanis edasi reisida Tallinnasse.[10] Ent tõenäoliselt just liivimaalaste palvel vangistas Lübecki raad Schlitte, tuues ettekäändeks tema võla Brandenburgi markkrahvile Joachim II-le, kuna Schlitte oli talt Augsburgis 2000 marka laenanud. Tegelikult Joachim võlga veel tagasi ei tahtnud, kuid et Schlittel oli keisri selge luba käsitöölisi tsaari heaks koguda, siis pidi Lübeck tema vangistamist kuidagi põhjendama. Sellele aitas kaasa ka asjaolu, et Schlitte võla üks käendajatest oli Brandenburgi aadlimees Hans Blankenburg, kellel oli valdusi ka Mecklenburgis ning kes nõustus vähemalt esialgu Schlitte vastu kaebust esitama.[11]

Vahepeal olid mõned Schlitte kaastöölised Venemaal viibinud: 1548. aasta septembris teatasid õiguste doktor Johann Zehnel Rostockist, Wolff Weigel Strassburgist ning Michael Glaser Passaust Lübecki raele, et nad on Schlitte huvides Venemaal käinud. Nad polevat aga tsaariga kokku saanud, kuna toda polnud siis Moskvas, küll olevat nad talle jätnud aga Schlitte kirja, mille sisu pole teada.[12]

Schlitte vangistamise järel kiirustas tema abiline Johannes Zehender koos 4 teenriga maad mööda Moskvasse, et teatada tsaarile juhtunust, kuid nad võeti Liivimaal Kuldīga juures kinni;[13] on võimalik, et Zehender ja teenrid võeti kinni eraldi ja teenreid oli hoopis kolm, sest sellise hulga "pennitute Schlitte teenrite" tabamisest teatas 1549. aasta kevadel Kuldīga komtuur Christoph von Neuhof.[14] Peale selle püüdis Schlitte ka ise Venemaale kirjutada, kuid tema kirjad ei jõudnud kohale; võimalik, et liivimaalaste vahelesegamise tõttu.[15]

Liivimaalased olid aga ka 1549. aasta kevadel Schlitte tegevuse pärast tõsiselt mures, sest nendeni olid jõudnud valekuuldused, nagu oleks Hans Blankenberg Shlitte Lübecki võlavanglast välja aidanud. Seetõttu kardeti, et kaupmees ja tema seltsilised võivad Kuramaale ilmuda ning tema sealne kinnipidamine oleks halvendanud liivimaalaste ja tsaari vahelisi suhteid just hetkel, kui valmistuti 1551. aastal lõppeva vaherahu pikendamiseks. Seetõttu otsustati, et kõige parem oleks Schlitte salk kinni pidada juba Preisimaal, millest teatati ka hertsog Albrechtile.[16]

Järgnevalt püüdis Schlitte saavutada enda vabastamist, kuid Lübecki raad keeldus seda ka siis tegemast, kui keiser seda nõudis. 1549. aasta oktoobris saavutas hoopis Liivimaa ordumeister keisri loakirja ametliku tühistamise, nõnda seadustati tagantjärele ka Lübecki rae tegevus. Selleks ajaks olid Schlitte kogutud meistrid juba ammu laiali läinud.[17]

Põgenemine ja protsess Lübecki vastu[muuda | muuda lähteteksti]

Schlitte jäi kuni 1550. aasta alguseni vangi, siis põgenes ta Lübeckist Saksi-Lauenburgi hertsogkonda. Schlitte püüdis saavutada keisrilt saadud privileegide taastamist ning väitis, et soodsa otsuse puhul annab tsaar keisrile rohkelt kulda, loob sõjalise liidu Türgi vastu ja annab selleks rohkelt sõjamehi ning Venemaa on valmis ühinema katoliku kirikuga. Kuna tal raha aga keisri kantseleisse maksta ei olnud, siis jäi tema tegevus edutuks.[18]

1554. aastal kaebas Schlitte Lübecki tegevuse peale keiserlikku kammerkohtusse. Varem oli ta püüdnud kaevata ka Liivimaa ordu peale, kuid see katse oli ebaõnnestunud, sest ordu suutis kaitsta seisukohta, et Schlitte tegevus oleks Liivimaale kaasa toonud Venemaa-poolse ohu märgatava kasvu. Schlitte Lübecki-vastase kaebuse võttis kammerkohus küll arutelu alla, ent kuna Schlitte ise reisis pidevalt mööda Euroopat ringi ning Lübecki raad polnud kiirest asjaajamisest huvitatud, siis käivitus protsess väga visalt ning 1559. aastal otsustati see lõpetada, kuna kohtuni olid jõudnud teated, et kaebaja on juba kahe aasta eest surnud.[19]

Viimased aastad ja Schlitte tegevuse tagajärjed[muuda | muuda lähteteksti]

Schlitte püüdis aga ka veel 1555. aastal oma poolelijäänud Venemaa-üritust jätkata, taotledes keisrilt luba 20 oskustöölise reisiks Venemaale ning rõhutades taas võimalust, et Venemaast võiks saada liitlane Türgi-vastases sõjas.[20] Luba saamata, pöördus ta seejärel samas küsimuses Prantsusmaa kuninga Henri II poole, andes talle aga hoopis lootust, et Venemaa võiks ühineda koos Türgiga liitu Habsburgide vastu. Tal õnnestus ühendust võtta ka Pariisis viibiva avantüristliku Brandenburg-Ansbachi markkrahvi Albrecht Alkibiadesega ning saada ka temalt toetust uueks ettevõtmiseks, mis pidi kulgema läbi Türgi. 1557. aastal viibis Schlitte Itaalias, kavatsedes edasi suunduda Konstantinoopolisse. Kuid seal vangistati ta võlgade tõttu ning tõenäoliselt peagi ta suri.[21] Tõenäoliselt ei jõudnud ta seega tagasi Moskvasse ega teda ei hukatud seal, nagu on mõnikord oletatud.[22]

Schlitte alustatud tegevust jätkas aga veel ligi 20 aastat kaupmees Veit Seng, kes Schlittega Itaalias kohtus ning tema asjaajamise üle võttis. Tema tegevust hakkas aga takistama peagi puhkenud Liivi sõda, mistõttu ta jõudis Venemaale alles 1570. aastate alguses. 1576. aastal läks ta Regensburgi riigipäevale, kuhu Ivan IV oli saatnud oma saatkonna, lootuses Vene-sõbralikus õhkkonnas rahalist kasu teenida. Kuid keiser Maximilian II suri enne, kui Seng Regensburgi jõudis ning uus keiser Rudolf II polnud Sengi pakkumistest huvitatud. Nii sattus kaupmees hoopis võlavanglasse, kus ta peagi suri.[23]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Bernhard Diestelkamp, Eine versuchte Annäherung Zar Iwans IV., des Schrecklichen, an den Westen? Ein Reichskammergerichtsprozess, der dies Nahelegt. In: Reich, Regionen und Europa in Mittelalter und Neuzeit. Festschrift für Peter Moraw. Berlin 2000, lk 305–322.
  2. Vladimir Sergejev ja David Vseviov, Venemaa: lähedane ja kauge, II osa, lk 241.
  3. Hans Uebersberger, Österreich und Russland seit dem Ende des 15. Jahrhunderts. Bd. 1, Von 1488-1605, lk 289.
  4. Sergejev ja Vseviov, lk 240.
  5. Diestelkamp, lk 312
  6. Uebersberger, lk 293–295.
  7. Diestelkamp, lk 315–316.
  8. Diestelkamp, lk 316.
  9. Herzog Albrecht von Preussen und Livland (1540-1551): Regesten aus dem Herzoglichen Briefarchiv und den ostpreussischen Folianten. Bearbeitet von Stefan Hartmann. Köln [etc.]: Böhlau, 2002. Veröffentlichungen aus den Archiven Preussischer Kulturbesitz; Bd. 54, nr 1452.
  10. Diestelkamp, lk 317.
  11. Diestelkamp, lk 317.
  12. Diestelkamp, lk 317.
  13. Uebersberger, lk 293.
  14. Herzog Albrecht, nr 1474/2.
  15. Diestelkamp, lk 309.
  16. Herzog Albrecht, nr 1474, 1474/1 ja 1474/2.
  17. Diestelkamp, lk 318.
  18. Uebersberger, lk 295.
  19. Diestelkamp, lk 321.
  20. Uebersberger, lk 299.
  21. Uebersberger, lk 300–302.
  22. Isabel de Madariaga, Ivan the Terrible: first tsar of Russia. 2005, lk 120 lehekülg Google Books'is
  23. Uebersberger, lk 302–309.