Hans Remm

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Hans Remm (26. august 1929 Viluvere, Pärnumaa21. juuli 1986 Tartu) oli eesti zooloog (entomoloog), bioloogiadoktor (1976).

Elukäik ja teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 1947–1952 õppis Tartu Riiklikus Ülikoolis (TRÜ) bioloogiat, lõpetas ülikooli kiitusega. 1955. aastal kaitses TRÜs bioloogiateaduste kandidaadi kraadi väitekirjaga "Eesti NSV verdimavate kahetiivaliste fauna". 1975. aastal kaitses doktorikraadi NSV Liidu Teaduste Akadeemia Zooloogiainstituudis väitekirjaga "NSV Liidu habesääsklaste (Diptera, Ceratopogonidae) fauna". Doktoritöö kirjeldas 530 liiki habesääsklasi, neist 235 liiki oli kirjeldatud esmakordselt.[1]

Aastatel 1952–1986 oli Tartu Riikliku Ülikooli zooloogiakateedri õppejõud, algul vanemõpetaja, hiljem dotsent, 1984. aastast kateedri juhataja ja professor.

Ta uuris muu hulgas liblikalisi, mardikalisi ja kahetiivalisi.

Ta oli Euroopa üks tunnustatumaid habesääsklaste tundjaid.

Entomoloogiaalaseid uurimisretki tegi ta muuhulgas Siberisse, Kaug-Itta, Kaukaasiasse ja Kesk-Aasiasse.

1956–1986 oli Eesti Looduseuurijate Seltsi entomoloogiasektsiooni esimees.

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

Tema sulest ilmus mitu putukamäärajat ja õpikut, ta oli sarja "Loomade elu" 3. köite (putukad) toimetaja ja üks ENE autoreid.

  • Merivee, Ermer; Remm, Hans 1973. Mardikate määraja. Tallinn: Valgus.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Aastast 2003 antakse välja Hans Remmi mälestusmedalit. Seda annab välja Eesti lepidopteroloogide selts saavutuste eest lepidopteroloogia alal.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema abikaasa oli entomoloog Evi Remm. Tema pojad on zooloog ja geograaf Kalle Remm ning bioloog Maido Remm.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Kaupo Elberg. Hans Remm (nekroloog). Eesti Loodus, 10/1986

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Juhani Püttsepp. Südamelähedased kärbsed ja liblikad. Eesti Loodus 8/2009 49–51.
  • Mait Talts. 235 teadusele uut habesääsklast. Eesti Loodus 8/2009 51.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]