Vabakäeseadmed

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Hands-free-seadmed)

Vabakäeseadmed (inglise handsfree devices) on (1) seadmed, mida saab kasutada käsi kasutamata (häälkäsud), või (2) seadmed, mis vajavad kasutamiseks käte abi vaid vähesel määral, või (3) seadmed, mida saab juhtida nii, et kätega on samal ajal võimalik täita mõnda muud ülesannet (nt autot juhtida)[1][2][3].

Sony juhtmevaba peakomplekt

Vabakäeseadmetes kasutatav tehnoloogia on enamasti kas Bluetoothi- või Wi-Fi-põhine. Seadmed, mis on mõeldud suhtlemiseks, kasutavad oma tehnoloogias Bluetoothi kui juhtmevaba tehnoloogiat. Enam levinud on juhtmevabad kõrvaklapid. Selleks, et suhtlus toimiks on vaja ka mobiiltelefoni või teist seadet mis algataks ja lõpetaks kõne.

Bluetoothi põhine vabakäesuhtlus on laialdaselt levinud ka uuemates ja hästivarustatud autodes. Tavaliselt on see auto raadio üks osa, kui on võimalik ka paigaldada raadiole millel see puudub. Kui auto raadios on vajalik tarkvara olemas, tuleb raadio, ning mobiiltelefon bluetoothi abil ühendada. See võimaldab info, ehk räägitava jutu, edastust mobiiltelefoni ja auto raadio vahel. Sissetulev kõne kasutab auto helisüsteemi, et edastada info, ning kõne vastuvõtja saab helistajale vastata lihtsa nupuvajutusega. Helistajaga rääkimiseks on autodes peidetud mikrofonid, mis võivad olla paigutatud autos kõikjal.[4]

Tehnoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Tehnoloogia puhul tuleb arvestada samu probleeme mis mobiiltelefonide juures. Oluline on, et sõltumata keskkonnast, on tähtis selge ja arusaadav kõne. Vabakäeseadmete puhul on valjuhääldi, mis paigaldatakse kõrva, väga lähedal inimese kõrvas olevale trummikilele, mis tähendab, et heli edastamiseks on vaja väikest võimsust, tavaliselt on see millivattides, sõltuvalt keskkonna mürast. Samuti tähendab see seda, et vabakäeseadme mikrofon ei tuvasta valjuhäädlist tulevaid heli.[5]

Vabakäeseadmete puhul, mida kasutatakse autodes on suureks probleemiks kaja. Probleem on selles, et mikrofon asub kõnelejast võrldemisi kaugel. Heli mis tule kõlaritest püütakse kinni mikrofoni poolt, ning tekib akustiline kaja. Selle jaoks on välja töödeldud kajavastane süsteem.

Probleemiks on ka väliskeskkonna müra, mille tõttu võib kõne olla ebaselge ja ebameeldiv. Enamasti on mootori ja teekatte poolt tekitatud müra madala sagedusega. Probleemi saaks lahendada kui välja filtreerida madalsageduslikud helid, kui see kahjustaks ka inimese poolt tekitatud helikvaliteeti. Enamasti lõpetab mikrofon heli vastu võtmise siis, kui inimene räägib väga vaikselt, või ei räägi üldse, ning taastab vastuvõtmise, kui inimene hakkab jälle rääkima. Efektiivseks müraeemaldamine nõuab rohkem kui 16 detsibellilist müra sumbumist. Tänapäeval on see võimalik, ilma et kõne saaks kahjustada, kasutades dünaamilist müra eemaldamist, kõne taastamist ja keerukaid algorittme kasutades.[6].

Vabakäesuhtlus autoroolis[muuda | muuda lähteteksti]

Kõige laialdasemalt kasutatakse vabakäesuhtlust roolis olles. Selleks on vajalik bluetoothi toetav mobiiltelefon, ning samuti vastavat tarkvara omav autoraadio. 2011 aasta jaanuaris jõustus Eestis uus liiklusseadus, mis keelab juhtidel sõiduki liikumise ajal hoida telefoni käes. Samuti on sellise seaduse vastu võtnud paljud Euroopa riigid. Hea alternatiiv sellele on vabakäesuhtlus. Teisalt on mitmed uuringud näidanud, et vabakäeseadmed ei hoia ära liiklusõnnetusi, mille on põhjustanud suhtlemine autoroolis. [7].

Liiklusohutuse sihtasutus AAA on teinud mitmeid katseid selle kohta kas vabakäeseadmed parandavad liiklusohutust. 2015 aastal sooritatud katsetes selgus, et peale numbri valimist, muusika vahetamist või tekstsõnumi saatmist, kasutades selleks häälkäsklusi, oli inimese aju häiritud sellest tegevusest, ning sõidule keskendumine võttis aega keskmiselt 27 sekundit. Tulemustest oli näha, et juhtidel võivad nägemata jääda liiklusmärgid, teised liiklejad ja muu vajalik mis on liigeldes oluline näha, selle 27 sekundi jooksul kui aju häälestas ennast sõitmisele tagasi.[8].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. New York Times (vaadatud 4.12.2012)
  2. New York Times (vaadatud 4.12.2012)
  3. New York Times (vaadatud 4.12.2012)
  4. JOHN R.QUAIN. Bluetooth Plays Matchmaker: M3, Meet MP3. The New York Times, 22.04.2007. (html) Kasutatud 1.05.2016. (inglise)
  5. Kalpesh Chauhan. Hands-free Speech Telecommunication. Kasutatud 01.05.2016. (inglise)
  6. Phil Hetherington and Andrew Mohan. The Essentials Of Automotive Hands-Free Communications. 02.01.2013. Kasutatud 01.05.2016. (inglise)
  7. Liiklusseadus. 01.07.2011. Riigikoug. Kasutatud 01.05.2016.
  8. Michael Green. New Hands-free Technologies Pose Hidden Dangers for Drivers. 22.10.2015. (html) Kasutatud 01.05.2016. (inglise)