Haljasväetis

Allikas: Vikipeedia
Valge mesikas – kõige sügavama juurekavaga kasutatav liblikõieline

Põllumajanduses haljasväetisena kasutatav taim küntakse maasse värskena – ädalana – või niidetakse ja jäetakse maapinnale kõdunema ning siis küntakse sisse – mängides rolli multšina ja mulla omaduste parendajana.[1] Haljasväetisena kasutatakse taimi enamasti kattevilja eesmärgina, et vähendada mullast vee aurustumist, mulla sooldumist, vähendada umbrohtuvust ja kahjurite hulka ning suurendada bioloogilist mitmekesisust. (Lu et al. 2000) Haljasväetist kasutatakse kõige intensiivsemalt maheviljeluses, kus mineraalväetised on keelatud.

Funktsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Haljasväetised külvikorras parandavad suuresti mulla huumusbilanssi ja mulla orgaanilise aine sisaldust. Kasvatades külvikorras liblikõielisi, parandavad mulla toiterežiimi, vee läbilaskvust ja struktuursust (eeskätt savistunud ja tihenenud muldadel), vähendavad taimestikuga erosiooni, umbrohtuvust jne. Liblikõieliste üheks peamiseks funktsiooniks on siduda mügarbakterite abil mulda õhulämmastikku, mis on elutegevuseks vajalik toiteelement temale järgnevatele kultuuridele. Samuti suudavad nad oma pika ja võimsa juurekavaga (valge mesikas) transportida mineraalseid toiteelemente sügavamatest kihtidest ülespoole, et näiteks teraviljadel oleks võimalus omastada toitaineid lihtsamalt. Kuna liblikõielised suudavad raskesti lahustuvat kaaliumit ja fosforit omastada paremini kui teised kultuurtaimed, siis pärast biomassiks kündmist vabanevad need toiteelemendid lihtsamalt kujul.[2] Liblikõieliste järelmõju kestab 2-3 aastat.

Kultuur Katteviljata kg/ha Katteviljaga kg/ha
Punane ristik 142–220 101–197
Harilik lutsern 160–221 124–140
Hübriidlutsern 131–237 108–164
Hulgalegine lupiin 136–224 64–130
Valge mesikas 146–206 82–177
Harilik nõiahammas 94–133 93
Hübriidlutsern

Tabel 1. Haljasväetiskultuuride biomassiga mulda viidud lämmastiku kogused (külviaasta sügisel) kg/ha [3]

Kasvatamine[muuda | muuda lähteteksti]

Haljasväetiste kultuuride kõige sobilikum künniaeg on varakevadel. Rajades põllule haljasväetist katteviljaga, tuleb külvata nad koos. Kui allakülvil on katteviljast ülekasvamise oht, siis tuleks rajada allakülvina liblikõieline kattevilja tärkamise või hiljemalt 2-3 lehe faasis. Kui liblikõielist haljasväetist kasvatatakse põllul esimest korda, tuleb seemneid töödelda mügarbakteri preparaadiga, et taimikutel saaksid mullas tekkida juurtele mügarbakterid, mille abil seovad nad mulda õhulämmastikku. [2]

Roosa ristik ehk hübriidristik

Kasvatamise viisid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Iseseisva põllukultuurina – kasvatatakse ühe- või kaheaastaseid haljasväetise kultuure, mis külvatakse kevadel ja hiljem küntakse maasse (üheaastane sama aasta sügisel, järgmine kevad, 2-aastane teise aasta sügisel, kolmanda aasta kevadel).
  • Külv kattevilja alla – haljasväetise kultuur külvatakse mulda koos põhikultuuriga, ehk siis katteviljale alla. Peale kattevilja koristamist jäetakse haljasväetis edasi kasvama ja küntakse mulda alles hilissügisel või siis varakevadel. Sellisteks allakülvi kultuurideks sobivad hästi punane ristik, itaalia raihein ja timut. Katteviljaks sobivad need kultuurid, mis kasvavad allakülvist pikemaks.
  • Niite-haljasväetisena – haljasväetise kultuuri kasvatatakse väljaspool külvikorda, hiljem see niidetakse ja veetakse väetatavale põllule. Seejärel küntakse niidetud haljasmass mulda.
  • Vahekultuurina – leiab aset peamiselt põllul, kust on koristatud põhikultuur, mis on varajase valmimisajaga ning seejärel külvatakse sinna kiirekasvuline haljasväetise kultuur. Sügisel või järgmisel kevadel küntakse see mulda. Vahekultuurideks sobivad hästi valge sinep, õlirõigas, rukis, hernes, talirüps, keerispea või tatar. [3]

Sobivus[muuda | muuda lähteteksti]

Levinumad haljasväetise kultuurid on punane ristik, valge mesikas ja lutsernid, vähem levinud lupiin ja harilik nõiahammas. Valge mesikas ja lutsernid on Põhja-Eestis eelistatumad just seetõttu, et neile sobivad lubjarikkad mullad. Lõuna-Eestis kasvatatakse rohkem punast ristikut, kuna see sõltub vähem mulla happesusest.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  • Lu, Y. C.; Watkins, K. B.; Teasdale, J. R.; Abdul-Baki, A. A. (2000). "Cover crops in sustainable food production". Food Reviews International16: 121–157.