Hakk

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel on linnuliigist; viljavihkude hunniku kohta vaata artiklit Hakk (heinakoristus).

Hoiatus! Võimalik autoriõiguste rikkumine!
Kui on olemas/saadud luba teksti kasutamiseks litsentsi CC BY-SA 3.0 tingimustel, siis edasta aadressile permissions-etAt char.svgwikimedia.org kiri, milles autor kinnitab, et on nõus teksti kasutamisega selle litsentsi tingimustel.

Võimalikuks lahenduseks on ka teksti ümbersõnastamine, sest faktid ei ole autoriõigustega kaitstud.

  Teksti allikas:
Hakk
Jackdaw - up close and personal (552502080).jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Linnud Aves
Selts: Värvulised Passeriformes
Sugukond: Vareslased Corvidae
Perekond: Vares Corvus
Liik: Hakk
Ladinakeelne nimetus
Corvus monedula
Linnaeus
Corvus monedula map.jpg

Hakk (Corvus monedula) on värvuliste seltsi vareslaste sugukonda varese perekonda kuuluv linnuliik.[1]

Linnuliigi põhiline leviala jääb Euroopasse, Loode-Aafrikasse ja Lääne-Aasiasse. Hakid on vareslaste sugukonna kõige väiksemad esindaja Euroopas.

Nomenklatuur ja süstemaatika[muuda | muuda lähteteksti]

Ladinakeelse liiginime autor on Carl von Linné (1758).[1] Liigiepiteet monedula tähendab mündisööjat.[2]

Hakil on neli alamliiki.

Levila ja ränne[muuda | muuda lähteteksti]

Hakk pesitseb Euroopas, Loode-Aafrikas ja Lääne-Aasias.

Euroopas ei leidu hakki Püreneedes, Lõuna-Prantsusmaal, Fääri saartel ja Islandil ning Skandinaavia, Soome ja Venemaa põhjaosas.

Osa hakke on rändlinnud, kes sügiseti lendavad Lääne-Euroopasse ja naasevad veebruaris-aprillis, kuid lõuna-Soomes, Baltimaades ja Skandinaavia lõunaosas pesitsevad linnud jäävad talveks paigale.[2] Eestis enamik vanalinde niisiis ei lahku, vaid jääb talveks siia. Üksnes noored linnud rändavad lõuna poole: Ida-Saksamaale, Poolasse ja Kaliningradi lähistele. Osa hulgub talvel ringi, lennates pesapaikade ümbruses siia-sinna.[3]

Hakk on Eestis üldlevinud harilik haudelind ja talvituja, põhja- ja idapoolsed asurkonnad rändavad meilt septembris-novembris läbi teel Lääne-Euroopasse.[4]

Hakk lendamas – hästi on näha hoosulgede otsad

Arvukus[muuda | muuda lähteteksti]

Hakke on maailmas 15–45 miljonit.[5]

Eestis on hakke 20 000–40 000 paari, talvel 80 000–150 000 lindu.[2]

Välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Hakk on vareslaste sugukonna kõige väiksem esindaja Euroopas. Ta tunneb ära läikiva musta, kohati mustjashalli sulestiku ning hallika silmavärvuse järgi. Keskmise isendi pikkuseks on 33 cm, tiivaulatuseks 90 cm ja kaaluks 230–250 g. Pealagi on noortel isenditel tumehall, vanematel heledam. Ka rinnakusuled on vanematel lindudel heledamad, noortel aga tumehallid või mustad. Seljasuled on nii noortel kui vanadel isenditel mustad. Emas- ja isaslindudel välimuse järgi vahet teha ei saa. Lennul tunneb haki ära hoosulgede järgi, mille puhul on sarnaselt teiste vareslastega näha üksikute sulgede otsad. Hakid lendavad ebaühtlaselt, tihedate tiivalöökide abil.[1] Hakk on varesest vilkam ning osav lendaja, kes teeb tihti purilendu. Parved sooritavad tuult ja tõusvaid õhuvoole kasutades meisterlikke lennutrikke, eriti õhtuti, mil kogunetakse ühisesse ööbimispaika.[4]

Elupaigad[muuda | muuda lähteteksti]

Hakk on levinud üle Eesti, kuid enim võib teda kohata linnades, kus ta eelistab vanemat kõrghoonestust ja parke. Samuti on hakk levinud järvede ligiduses asuvatel kaljudel ning laiuvatel metsaavarustel või avamaastikel.[1] Hakk on seltskondlik lind, kes elutseb peamiselt kolooniatena, kuhu võib kuuluda sadu linde. Samal ajal pole ka üksikud paarid eriti haruldased.[3]

Hakk

Käitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Elupaik ja eluviis[muuda | muuda lähteteksti]

Hakipaar veedab terve elu koos, isegi toitu otsitakse sageli paarikaupa. Pesitsevad nad seltsinguliselt kirikutornides, müürides ja teisteski ehitistes, varemetes ja puuõõntes nii linnades ja külades kui ka laialehistes metsades, puiesteedel, parkides ja paljandites. Toitutakse peamiselt põllu- ja rohumaadel, teiste lindude pesi rüüstavad hakid harva.[4] Hakkide käitumine pakub huvi ka teadlastele, näiteks on leitud, et hakid jagavad omavahel toitu, on nad siis sugulased või mitte.[6]

Toitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Hakid on kohastunud eluks väga erinevates biotoopides ning nende menüü on äärmiselt mitmekesine nagu hallvarestelgi. Hakid eelistavad loomset valku nagu putukad, vihmaussid, teod, tillukesed selgroogsed, aga nad söövad ka seemneid ja marju (näiteks murelid, kirsid). Võimaluse korral võib hakk rünnata ka valveta jäetud linnupesi, mille korral langevad saagiks munad ning linnupojad. Avamaastikul õnnestub hakil kinni püüda ka pisiimetajaid (näiteks hiired, uruhiired). Asustatud piirkondades võivad nad toitu otsida ka prügikastidest ja pürgilatest. Inimestega koos eksisteerimine tagab hakkidele toidukülluse, samuti leidub inimasulates rohkesti hakkide jaoks paeluvaid läikivaid asju. Kui toitu on küllalt, varuvad hakid juurte või lehtede alla tagavarasid.[1] Hakk toob inimesele kasu, hävitades suurel hulgal kahjurputukaid, kuid samal ajal võib ta väikelinde nende pesadest välja tõrjudes pidurdada nende pesitsemist.[3]

Pesitsemine[muuda | muuda lähteteksti]

Haki pesa, milles paistavad munad ning vastkoorunud poeg

Hakid alustavad pulmamänge varakevadel. Isaslind tiirleb emase ümber, pidevalt kummardudes, et oma kaunist halli kaela esitleda. Paar jääb harilikult kokku kogu eluks ning igal aastal naasevad nad ühte ja samasse pesitsuspaika.[1] Hakkidel on risust pesa puuõõnsustes, korstnates ja varemetes, aga ka näiteks ventilatsioonilõõrides ja seest õõnsates kõrgepingepostides. Seal pesitseda tahtvad väiksemad linnud aetakse minema. Pesaks kuhjavad nad nii looduslikku materjali, oksi, karvu ja rohtu kui kõikvõimalikku prahti, mida inimeste läheduses leidub. On nähtud, kuidas hakid tirivad villa isegi lammaste seljast. Sama pesa kasutatakse tavaliselt mitu aastat. Emahakk muneb aprilli keskpaigas või mais 4–7 rohekas-sinakat pruunikirjalist muna ning haub neid 18–20 päeva. Hakipojad omandavad lennuvõime 30–35 päeva pärast ja lendavad pesast välja umbes juuni keskel.[7][3][2] Pesitsemise ajal toob isaslind emaslinnule süüa ning vahetab emase pesal ka lühikeseks ajaks välja. Linnupoegi toidavad mõlemad vanemad, kes toovad pesasse palju toitu. Pojad püsivad pesas mitu kuud, kuigi lennuvõime saavutatakse kiiresti.[1]

Häälitsused[muuda | muuda lähteteksti]

Hakkide häälitsust võib iseloomustada kui küllaltki läbilõikavat kisa. Nad on ka suurepärased erinevate häälitsuste ja helide imiteerijad.[1] Häälitsused on varese omadest kaikuvamad ja musikaalsemad: enamasti metalne lajatav “kjak” ja käre “kärrr”.[4]

Vaenlased[muuda | muuda lähteteksti]

Hakke söövad rebased, kassid, röövlinnud ja teised kiskjad, kellest osa toituvad ka hakimunadest.[6]

Looduskaitse[muuda | muuda lähteteksti]

IUCN kategooriate järgi on 2008. aastal hakk määratud ohuväliseks (soodsas seisundis).[1]

Hakk rahvaluules[muuda | muuda lähteteksti]

Tartu hakkidest inspireeritud linnupeakujuline betoontõkis Raekoja platsil, juuli 2011. Idee autor: Bruno Kadak[8].

Matthias Johann Eisen toob raamatus "Eesti vana usk" hakkide kohta välja mitu seika. Haki tekkimist seletanud rahvasuu kahel viisil. Ühe teate järgi nõidunud nõid kirikuõpetaja hakiks. Et hakid kirikuõpetajast tekkinud, armastavat hakid ikka kirikute juures viibida. Rahvas võrrelnud veel Eiseni päevilgi kirikuõpetajaid hakkidega. Teise teate järgi saanud hakk alguse rongast. Jeesuse ristilöömise ajal lennanud kaaren valjusti kraaksudes üle Jeesuse risti. Jeesus ütelnud seepeale, et kui ronk tema surmapäevaks mune ära ei ole munenud, toogu ta võõraid lapsi, hakkisid, ilmale. Hiljemini munetud ronga munadest tekkinudki hakid.[9]

Et hakkide saamisloo kohta on vaid üksikud üleskirjutused, annab tunnistust sama loo kordumine ka teistes allikates. Kaaren lennanud kraaksudes üle ristil oleva Jeesuse pea. Selle eest, et sa mu surmatundi häirid, öelnud Jeesus, saagu su poegadest hakid, kui sa munemisega hiljaks jääd. Teise üksikteate järgi moondanud nõid pastori hakiks; ka on öeldud, et hakk on varese poolvenda.[10] Võrreldes ronga ja varesega on hakk rahvaluules palju vähem populaarne.

Ometi esinevad ka hakid ronkade ja vareste kombel rahvaluules õnnetuse ettekuulutajatena:

  • kui hakid maja ligidal käratsevad, sureb paarirahvast (Kuusalu)
  • kui hakk niisuguse kiriku poole lendab, kus muidu neid linde ei pesitse, kuulutab lend kellegi tähtsama isiku surma ette; Saaremaal öeldakse: üldse surma
  • kui hakk vaikselt üle maja lendab, tähendab lend haigeksjäämist
  • kui hakk nurme kohal käratseb, ikaldub vili (Põlva)[9]

Haljalas iseloomustati hakki nõnda: “Jäme pea otsas, must mantel seljas, hall rätt kaelas.[7]"

Harrisson Weiri illustratsioon aastast 1881 Aisopose valmile, milles ennasttäis hakk end võõraste sulgedega ehib.

Ka välismaal on hakkidele erinevaid tähendusi omistatud. Norras, Inglismaal ja Šveitsis arvati, et nende karjumine ennustab vihma, Saksamaal ennustas see aga külma. Veel on arvatud, et nad ennustavat sõda ja isegi katku. Sigtunas arvatakse, et hakid on munkade hinged. Kuna nad eluajal pidid oma kongis vaikima, siis teevad nad selle nüüd linnu kujul tasa.[2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 Corvus monedula Linnaeus, 1758 eElurikkus 01.12.2015
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Bergström, M; Lundevall, C. (2005) Põhjamaa linnud. Tallinn:Varrak.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 Hakk – liigikirjeldus Eesti selgroogsed 01.12.2015
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 Jonsson, L. (2000) Euroopa linnud. Tallinn:Eesti Entsüklopeediakirjastus.
  5. BirdLife International (2015) Species factsheet: Corvus monedula. 01.12.2015
  6. 6,0 6,1 Jackdaw New World Encyclopedia 01.12.2015
  7. 7,0 7,1 Kuresoo, R; Relve, H; Rohtmets, I. (2001) Eesti elusloodus. Tallinn:Varrak.
  8. Tartu linna kodulehekülg: tänavatõkendid 01.12.2015
  9. 9,0 9,1 Eisen, M. J. (1927) Eesti mütoloogia IV. Eesti vana usk/VII. linnud 01.12.2015
  10. Hiiemäe, M. (1996) Nelikümmend lindu Eesti rahvausundis I 01.12.2015