Haimre vasallilinnus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Fahrensbachide (Varesberch) rüütlisuguvõsa heraldika u. aastast 1380

Haimre vasallilinnus (saksa Heimar) oli kindlustatud mõisahoone Läänemaal Märjamaa kihelkonnas Haimre külas Kasti vasallilinnusest 3 km läänes.

Nimekujud[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1426 - Heymer[1]

Saksakeelne "Heim" tähendab kodukohta, eestikeelset võimalikku algtähendust ei teata.

Asukoht ja paiknemine[muuda | muuda lähteteksti]

Mõis asetses põlise Tallinn-Pärnu maantee Velise-Märjamaa lõigu ääres.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

1385 aasta paiku sattus Haimre valdus piiskop Winrich von Kniprode kaudu viimase sugulase Wilhelm I von Fahrensbachi kätte koos paljude teiste sealsete piiskopimõisatega. Piirkonnas olid XIII sajandil Lodede maad, kes aga piiskopi vastu mässu tõstmise tõttu maalt ordu abiga minema aeti ja valdused piiskopile enamjaolt tagastati. Fahrensbach oli Saare-Lääne piiskopkonna piiskopivalduste foogt ja pidas sealseid maid ja mõisaid ajapikku endale kuuluvaks ning ei andnud neid järgnevatele piiskoppidele enam tagasi. Fahrensbachi käes olevad mõisad (Haimre, Valgu, Purku-Järvakandi, Maidla, Vaimõisa, Telliste, Päädeva, Uugla) ümbritsesid ringina Kasti piiskopilinnust ning Haimrest kujunes Fahrensbachide valduste keskus, mis tõenäoliselt seetõttu ka linnusena välja ehitati.

1390 määrati kindlaks Velise ja Sulu mõisate vaheline piir. Sulu oli Haimre mõisa karjamõis. Haimres oli maade valdajaks tollal Claus Üxküll ja Sulul Kersten Kutslef[2].

1420[3] või 1426 aastast on teateid Haimre piiskopimõisast.

Tüli piiskoppide ja Fahrensbachide vahel toimus 14211427. Oma positsioonide kindlustamiseks kasutas Varsnbeck sõjajõudu, dokumentide võltsimist, valduste orduvasallidele pantimist ning isegi välispoliitilisi abinõusid. Piiskop pani Farensbachi kirikuvande alla ja kaebas paavstile Rooma. Fahrensbach oma kahe pojaga vastas sellele mereröövi ja kirikute rüüstamisega[4], ning ilmselt enamus mõisaid jäid ikkagi Fahrensbachide kätte.

1469. a jagas Dirick Farensbecke Haimre mõisa oma surnud nõbu laste vahel.

1563 redutseeriti Haimre Diedrich Fahrensbachi käest reetmise tõttu, kuid anti 1586 tema pojale tagasi ning mõis püsis perekonna käes kuni XVII sajandi alguseni[5].

XVIII sajandi lõpul ehitati XIX sajandil koostatud inventariseerimisaktide andmetel vana keskaegse linnuse müüridele uus mõisahäärber[6], mis 1905 aasta bolševike mässu käigus maha põletati.

Ehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Tegemist oli paekivist ristkülikukujulise ja vähemalt kahekorruselise hoonega, mille nurgad paiknevad põhiilmakaarte suundades. Rahvapärimuse järgi kulgenud mõisakeldrist maa-alune käik Kasti linnuse poole. Mõisahoonest lõuna suunas asetsesid vanasti ka tiigid.

Praegune seisukord[muuda | muuda lähteteksti]

Vanast mõisahäärberist on säilinud soklikorruse müürid, pärast 1905 a. "revolutsioonis" põlemist seda erinevalt Kasti mõisast enam ei taastatud ja kõrgemad müürid on nüüdseks kokku kukkunud.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. http://www.eki.ee/dict/knr/index.cgi?Q=Haimre&F=M&C06=et KNR, Heimre
  2. https://sites.google.com/site/osiliensis/moisad/moisad-laeaenemaal/haimre-mois Osilia, Haimre mõis
  3. http://www.mois.ee/laane/haimre.shtml Eesti mõisaportaal, Haimre mõis
  4. Meinhard Uustalu. Haimre – Märjamaa piirkonna minevikust. Märjamaa Vallavalitsus, Velise Kultuuri ja Hariduse Selts, 2008. Märjamaa valla tunatoimkonna toimetised I. lk 41, 65 – 66
  5. Ants Hein, Stenhusid, arxid, torned-Eesti mõisaarhitektuuri vanim kihistus, Õpetatud Eesti Selts, Tartu 2016, lk. 90, ISBN 978-9949-38-861-5
  6. M. J. Eisen, Kodumaa ajaloolised ja rahvaluulelised kloostrid, Eesti Kirjandus, 1925, lk. 151