Habelendlane

Habelendlane
	;
Kaitsestaatus
	; Soodsas seisundis (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Keelikloomad Chordata;
Klass	Imetajad Mammalia;
Selts	Käsitiivalised Chiroptera;
Sugukond	Nahkhiirlased Vespertilionidae;
Perekond	Lendlane Myotis;
Liik	Habelendlane;
Binaarne nimetus
	Myotis mystacinus; (Kuhl, 1817)
	;

Habelendlane (Myotis mystacinus) on nahkhiirlaste sugukonda kuuluv käsitiivaline. Ta on Eestis arvatud II kaitsekategooriasse (2012).

Eestis on temast teada vaid üksikud leiud Lõuna-Eestist^[1].

Mõõtmed[muuda | muuda lähteteksti]

Kehakaal 4–7 g, tüvepikkus 35–48 mm, küünarvarre pikkus 32–36 mm, tiibade siruulatus 190–225 mm.

Välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Kuulub Euroopa väiksemate nahkhiireliikide hulka. Selgmine karv on tume- või hallikaspruun, kuid karvatipud võivad olla punakalt või kuldselt värvunud. Kõhtmine pool on hallikas, ent selgmisest heledam, üleminek kõhtmise ja selgmise värvuse vahel on hajus. Nägu ja kõrvad on tumedad kuni mustad. Kõrvad ja traagus on pikad, traaguse tagumine (selgmine) serv on sirge või pisut nõgus. Peenis on ühtlaselt peenike. Hambaid on 38 (I 2/3, C 1/1, P 3/3, M 3/3).

Habelendlane on väga sarnane meil samuti leiduva, kuid sagedasema tõmmulendlasega. Neid kahte liiki saab teineteisest usaldusväärselt eristada vaid hammastiku järgi. Hambatunnuseid tuleb vaadata külje pealt ja soovitatavalt luubiga. Habelendlasel on ülemise eespurihamba P4 eesmisel küljel paiknev köber nõrgalt arenenud: see jääb P3 tipust tunduvalt madalamale või puudub üldse ning ülemine eespurihammas P3 ulatub vaid pooleni P2 kõrgusest. Alalõuas on eespurihammas P3 märgatavalt väiksem kui P2.

Tõmmulendlasel on ülemise eespurihamba P4 eesmisel küljel leiduv köber tugevasti arenenud ning ulatub P3 tipust tavaliselt kõrgemale ja P3 ja P2 on peaaegu sama suurusega. Alalõuas on eespurihammas P3 peaaegu sama suur kui P2.

Levik[muuda | muuda lähteteksti]

Habelendlase levila ulatub Iirimaast ja Hispaaniast Uuraliteni. Lõunas ulatub levila Vahemere ja Türgini; liiki leidub ka Marokos. Põhjas on levikupiiriks Kesk-Soome ja Lõuna-Rootsi. Eestis on habelendlase leviku kohta vähe teada, teda võib pidada haruldaseks. Suurem osa leide pärineb Hiiumaalt, mõned leiud on teada mandril asuvatest talvituspaikadest Piusas ja Narvas.

Elupaik[muuda | muuda lähteteksti]

Areaali eri osades võib asustada üsna erinevaid biotoope. Kesk-Euroopas asustab peamiselt avatud ja poolavatud elupaiku, mis on liigendatud väikeste metsatukkade ja puuderividega. Teda võib kohata ka väikeste asulate ümbruses, puuviljaaedades ja veekogude läheduses. Lõuna-Euroopas on olulised elupaigad metsad, kuid võrreldes oma teisikliigi tõmmulendlasega on ta metsaga vähem seotud. Eestis on habelendlase elupaigaeelistuse kohta vähe teada. Vähesed leiud pärinevad enamjaolt rannikulähedastelt aladelt ja metsarohketest piirkondadest, samas on habelendlast leitud talvitumas ka sisemaal (Piusas).

Eluviis ja käitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Öise aktiivsusega loom, kes varjub päevaks varjepaikadesse. Need asuvad hoonetes leiduvates õõnsustes või aknaluukide taga. Loomi on leitud ka lahtise puukoore alt ja harva puuõõntest. Ühte varjepaika võib koguneda 20–60 isendist koosnev poegimiskoloonia, isasloomad veedavad suve üksikult. Varjepaikasid võidakse jagada kääbus-nahkhiire ja põhja-nahkhiirega.

Aktiivne vaid soojal poolaastal. Talv elatakse üle talveunes, mis algab Eestis arvatavasti nagu teistelgi lendlastel septembris-oktoobris ja lõpeb aprillis-mais, väheste leidude tõttu täpsed andmed Eestist puuduvad. Talvituvaid loomi on leitud vaid üksikuid, kuid talvituskohti on teada nii Hiiumaal, Ida-Virumaal kui ka Põlvamaal. Talvituspaigad on asunud mahajäetud kaevanduskäikudes, kaitserajatistes ja mõisakeldrites.

Habelendlast peetakse paikseks nahkhiireliigiks, kuid teada on ka 100–200 km pikkused ränded. Eestist ei ole andmeid liigi liikumisulatuse kohta.

Toitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Suure osa habelendlase toidust hõlmavad kahetiivalised: sääriksääsklased, surusääsklased ja teised rühmad. Väljaheidetes on kindlaks tehtud ka ööliblikate, kiletiivaliste ja võrktiivaliste jäänuseid. Peale lendavate putukate leidub saagi hulgas ämblikke ja putukavastseid. Paiguti võivad toidus olulisel kohal olla ka muud putukarühmad.

Sigimine ja areng[muuda | muuda lähteteksti]

Paarituvad sügisel isasloomade varjepaikades ja parvlemispaikades ning talvel ka talvituspaikades. Viljastumine toimub kevadel pärast talveunest ärkamist. Tiinuse ja poegade kasvatamise ajaks kogunevad emasloomad poegimiskolooniatesse, mis enamjaolt paiknevad hoonetes olevates õõnsustes. 20–60 isendist koosnevad kolooniad kogunevad mais. Pojad sünnivad vahemikus juuni teisest poolest juuli alguseni, järglasi on tavaliselt 1, harva 2. Noorloomad lennuvõimestuvad ja iseseisvuvad umbes 4 nädala vanuselt. Poegimiskolooniad hajuvad hiljemalt augustis. Suguküpsus saabub varakult, paaritumisel võivad osaleda ka samal aastal sündinud loomad.

Koht ökosüsteemis[muuda | muuda lähteteksti]

Leidumise kohta Eestis on vähe andmeid, seega ei ole võimalik tema ohustatust määrata.

Staatus[muuda | muuda lähteteksti]

Kuulub Eesti looduskaitseseaduse järgi II kaitsekategooriasse, Euroopa loodusdirektiivi IV lisasse, Berni konventsiooni II lisasse ning Bonni konventsiooni II lisasse. Ühtlasi on kaitstud Euroopa nahkhiirte kaitse lepinguga (EUROBATS).