Haanja miis

Allikas: Vikipeedia

"Haanja miis" (ka “Haanja mees”, haanjapäraselt “Haani miiss”) on rahvalaul, mille autorsust omistatakse Võru kirjanikule Jaan Räppole.

Laulu meloodia on rahvaviis, mis on Kagu-Eestis tuntud erinevate sõnadega. Esimene lauluseade Eduard Tammelt ja noodistus trükiti 1920. aastatel Võrus V. Simsoni noodikirjastuses ("Haanja Miis. Eesti Fox Trot"). Hiljem on laulust teinud seadeid teisedki tuntud eesti heliloojad.

Laulu sõnad on alguse saanud tundmatust rahvalaulust, mis rääkis Haanja mehe külaskäigust Adam Tiganiku poodi Võrus peale kivikoorma vedamist Võru linna. Tiganiku pood asus praegusel aadressil Kreutzwaldi tn 51. Eduard Tamm, laulu esimene seadja, elas sealsamas majas alates 1933. aastast. Laulu heeringa-soolvette torgatava leiva motiiv põhineb tuntud Kagu-Eesti rahvanaljandil. Kivide Võrru vedamise vajalikkusest on käibel mitu arvamust – Võru linn vajas ehituskive, sillutuskive või kive uue nõude järele majadevaheliste tulemüüride ehitamiseks. Haanja mehe originaal-lauluteksti esmane mainimine on 1898. aastal Postimehes:

“Et Haani meestel, nagu öeldud, sissetulekud wäikesed, on nad ka sunnitud piskuga läbi ajama. Wiina asemel, mis palju raha nõuab, enne kui weel inimene purju saab, joowad nad eeterit, millega wähema raha eest purju wõib juua. Läheb Haani mees Wõrust ja hakkab süüa tahtma, siis wõtab ta leiwakannika wälja, mis kodust ühes wõtnud, ja astub lähemasse poodi. Sisse astudes nihkub ta heeringa pütile lähemale ja palub, et „kulla kaubasäks, lupa no tsörkada." Kaupmees teab muidugi, mis see tähendab, ja ei taha lubada. Aga enne kui kaupmees weel keelata saab, on Haani mehel käsi leiwakannikaga küünarnukini heeringaputis. Juhtub kaupmees weel weidi kõrwale waatämä, eks siis mõni heeringas ka leiwa külge jää ja ega kaupmees ju ühe heeringa pärast waeseks ei jää. Seda sama tähendab ka rahwalaul: „Tsörka no tsörka, Haani miis, mullõ jääs pütutäüs." — Muidu koduses elus on Haani mehed kaunis wagusad. Tülisid, nääklemisi, kohtukäimisi tuleb harwa ette, sest et nad teadwat, et üks teist „tüssädä" ja „ülelüwwä" ei saa. Ajalehti ja raamatuid loetakse wäga wähe. Nõnda palju Haani meestest. Mõnel näib see kirjeldus küll nagu pilkamine olema, ometi on see kõik sula tõsi." ("Postimees", 18 juuli 1898; "Rõuge kihelkonnast. Haanjast")

Laulu sõnu on hakatud omistama Jaan Räppole rahvasuus XX sajandi algul. Jaan Räppo oli seitsmeteist-aastasena (1897) kirjutanud luuletuse oma isast, pealkirjaga: “Kasaritsa mehe kurbdus ja rõõm”, mille tekstis võib leida vaid nelja värsi jagu sarnasusi “Haanja mehe” lauluga. On siiski ülimalt kahtlane, kas 17-aastase Räppo luuletekst võib muutuda kõige pikemalt ühe aastaga üldtuntud rahvalauluks ning läbida nii suuri muutusi, kui me nende kahe teksti vahel leida võime. Räppo originaalteksti säilitatakse Võrumaa Muuseumis.

Tekstid[muuda | muuda lähteteksti]

"Haanja miis"

Haanja miis vidi lubjakivve
Kolm päivä Võrolõ.

Haanja miis läts Tiganiku puuti
Uma kolmõ kopkaga.

Tahtsõ osta püksi nöpse
Uma higi vaiva iist.

Haanja miis nägi silgupüttü
Tiganiku leti iin.

Haaja miis pallõl puudisaksa:
"Esänd, lupa tsurgata!"

"Tsurka, no tsurka Haanja miis
Uma leeväpalakõst!"

Laul um otsah, laul läts mõtsah,
Ei lää inämb edäsi.

"Kasaritsa mehe kurbdus ja rõõm "

Sõnad: Jaan Räppo
Hoiatus! Võimalik autoriõiguste rikkumine!
Kui on olemas/saadud luba teksti kasutamiseks litsentsi CC BY-SA 3.0 tingimustel, siis edasta aadressile permissions-etAt char.svgwikimedia.org kiri, milles autor kinnitab, et on nõus teksti kasutamisega selle litsentsi tingimustel.

Võimalikuks lahenduseks on ka teksti ümbersõnastamine, sest faktid ei ole autoriõigustega kaitstud.

  Teksti allikas:

Kasaritsamiis' vei katskõrd päival
Lubjakivve Võrole.
Ei ole otsa elovaival,
Vaivalt hõljob hobõne.

Tima puudsõ ratta-tele'
Kriigutseva kangeste.
Vana' tutva' Eestivele'
Naaru püüdva peosse.

Kuule, kulla poodi herra
Lase tümmä tökatid,
Et mo ratta ei tees kärrä,
kui nää' juuskva uulitsid.

Miis viil' pallõl poodi säksa:
"Kas sa lupad tsörgada!
"Selle eest on tarvis maksta
Siis saad ühe heeringa."

Kui siis jõudsõ liinast välja
Hopõn oma mehega,
Ei sis inamb olnud nalja
Ratta kurva kriiksuga.

Hopõn hüpäs' kodo poole,
tee see tolmas' tubliste
Ots oll täämba kivve veole -
Hirnub rõõmsa hobõne.

Kotoh ootse urvakille
Naine lubjakivilast,
Miis see rattil lammakille
Noorskas unõh magusast.

Kasaritsa mehe elu
On nii kurb ja naljakas…
Nagu popsi hurtsik, talu
Peremees on joodikas!

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]