Haanja miis

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

"Haanja miis" (ka “Haanja mees”, haanjapäraselt “Haani miiss”) on rahvalaul, mille autorsust omistatakse sageli ekslikult Võru kirjanikule Jaan Räppole.

Laulu meloodia on rahvaviis, mis on Kagu-Eestis tuntud erinevate sõnadega (nt: "Kiigu-liigu laevakene..." ja "Ütski tüü es olõ rassõ..."). Esimene eesti lauluseade Eduard Tammelt ja noodistus trükiti 1920. aastatel Võrus V. Simsoni noodikirjastuses ("Haanja Miis. Eesti Fox Trot"). Hiljem on laulust teinud seadeid teisedki tuntud eesti heliloojad. Sarnane meloodiatüvi on tuntud ka Lätis, nt. laul "Jūras māte man prasīja..."

Laul põhineb tuntud rahvanaljandil, mille tüpoloogias eristub mitmeid variante, nt: a) kaupluse külastaja ostab soolase heeringa ning siis läheb enese "lahjendamiseks" lähedalasuvasse veekogusse end leotama. b) kaupluse külastaja palub kaubasaksalt luba leivakannika soolvette kastmiseks, torkab seejärel kogu käe soolveetünni ning "kogemata" jääb leivakannika külge ka mõni kala. c) kaupluse külastaja ostab kalli soolakala, kaotab selle teepeal ning haarab kogemata teeäärest kala asemel konna. Laulu sõnad on alguse saanud rahvalaulust, mis tõenäoliselt rääkis kivikoorma vedajast Haanja mehe kauplusekülastusest Võru linnas ning leivakannika heeringa soolvette kastmisest. Peale Adam Tiganiku poe seostamist laulutüübis, on lauldud ka muudest kauplustest, nt: "Haani miiss läts Tõnissoni puuti", samuti on mainitud ka Samuel Judeikini äri. Laulu algeks olevas naljandis ning samuti mitmes lauluredaktsioonis räägitakse Haanja mehe asemel ka juudist, setust, Kasaritsa-mehest, mustlasest vms.

Laulus kõige kinnistunum kauplus, Adam Tiganiku pood, asus praegusel aadressil Kreutzwaldi tn 51, poe sissekäik oli praeguse Kreutzwaldi tänava poole jääva parempoolse esimese korruse akna asemel. Poe ruumidena kasutati ka maja nr. 51 kõrval asuvat "Tiganiku aita", mis põles 1939 a. maani maha. Eduard Tamm, laulu esimene seadja, elas sealsamas majas alates 1933. aastast. Kivide Võrru vedamise vajalikkusest on käibel mitu arvamust – Võru linn vajas ehituskive, sillutuskive või kive uue nõude järele majadevaheliste tulemüüride ehitamiseks. Haanja mehe originaal-lauluteksti esmane mainimine on 1898. aastal Postimehes:

“Et Haani meestel, nagu öeldud, sissetulekud wäikesed, on nad ka sunnitud piskuga läbi ajama. Wiina asemel, mis palju raha nõuab, enne kui weel inimene purju saab, joowad nad eeterit, millega wähema raha eest purju wõib juua. Läheb Haani mees Wõrust ja hakkab süüa tahtma, siis wõtab ta leiwakannika wälja, mis kodust ühes wõtnud, ja astub lähemasse poodi. Sisse astudes nihkub ta heeringa pütile lähemale ja palub, et „kulla kaubasäks, lupa no tsörkada." Kaupmees teab muidugi, mis see tähendab, ja ei taha lubada. Aga enne kui kaupmees weel keelata saab, on Haani mehel käsi leiwakannikaga küünarnukini heeringapütis. Juhtub kaupmees weel weidi kõrwale waatämä, eks siis mõni heeringas ka leiwa külge jää ja ega kaupmees ju ühe heeringa pärast waeseks ei jää. Seda sama tähendab ka rahwalaul: „Tsörka no tsörka, Haani miis, mullõ jääs pütutäüs." — Muidu koduses elus on Haani mehed kaunis wagusad. Tülisid, nääklemisi, kohtukäimisi tuleb harwa ette, sest et nad teadwat, et üks teist „tüssädä" ja „ülelüwwä" ei saa. Ajalehti ja raamatuid loetakse wäga wähe. Nõnda palju Haani meestest. Mõnel näib see kirjeldus küll nagu pilkamine olema, ometi on see kõik sula tõsi. x—y" ("Postimees", 18 juuli 1898; "Rõuge kihelkonnast. Haanjast" Autor "x—y" on tõenäoliselt Jaan Bergmann.)

Laulu sõnu on hakatud omistama Jaan Räppole 1960-1970-datel aastatel peale Räppo käsikirjade Eestisse jõudmist, nende uurimist Elmo Ploomi poolt ning peale Ploomi selleteemalisi artikleid ning raadiosaateid 1970-datel. Jaan Räppo oli seitsmeteist-aastasena (1897) kirjutanud luuletuse oma isast, pealkirjaga: “Kasaritsa mehe kurbdus ja rõõm”, mille tekstis võib leida vaid nelja värsi jagu sarnasusi “Haanja mehe” lauluga. Jaan Räppo enda sõnutsi levitas ta oma luuleteksti 1906 aastal lendlehtedel, mida ta paljundas Peterburis hektograafil (tõenäoliselt siiski mimograafil, mida venemaal nimetati inertsist oma eelkäija nimega). On siiski ülimalt kahtlane, kas 17-aastase Räppo luuletekst võiks muutuda kõige pikemalt ühe aastaga üldtuntud rahvalauluks ning läbida nii suuri muutusi, kui me nende kahe teksti vahel leida võime. Samuti, kui võtta aluseks Räppo enda versioon luuleteksti levimisel, paigutub tema teksti avaldamise aeg niivõrd hilisesse aega, et selleks ajaks on laulusõnade üleskirjutusi juba üsna ohtralt. Jaan Räppo kasutas oma luuletustes tihti tsitaate, parafraase ning fraase rahvalauludest. On tõenäoline, et sarnasused antud rahvalaulu ning Räppo teksti vahel on tingitud Räppo rahvalaulust laenatud värssidest, mitte vastupidi. Räppo teksti ärakirja säilitatakse Võrumaa Muuseumis.

Tekstid[muuda | muuda lähteteksti]

"Haanja miis"
(hiliseim, praeguseks kinnistunud redaktsioon)

Haanja miis vidi lubjakivve
Kolm päivä Võrolõ.

Haanja miis läts Tiganiku puuti
Uma kolmõ kopkaga.

Tahtsõ osta püksi nöpse
Uma higi vaiva iist.

Haanja miis nägi silgupüttü
Tiganiku leti iin.

Haaja miis pallõl puudisaksa:
"Esänd, lupa tsurgata!"

"Tsurka, no tsurka Haanja miis
Uma leeväpalakõst!"

Laul um otsah, laul läts mõtsah,
Ei lää inämb edäsi.

Näiteid rahvalikest tekstidest:

RKM II 62, 340/1 (2) < Rõuge khk., Haanja k/n., Trolla k. - Elmar Päss < Leida Trolla, 44 a. (1956)
Haanja miis vidi lubjakivve
kolm päivä Võrolõ.
Haanja miis läts Tiganigu puuti
uma haha särgiga.
Sääl ta nägi silgupütti
poodisäksa leti ees.
Haanja miis pallõl puudisäksa:
"Esänd, lupa tsorgata!"
"Tsorka, tsorka Haanja miisi
uma leiväpalakõist."
Haanja miist ei või sa laita
uma haha särgiga.

RKM II 62, 357 (1) < Rõuge khk., Hudsali k. - Elmar Päss < Roosi Hudsal, 72 a. (1956)
Haanja miist ei või laita
oma halli särgiga.
Haanja miis sei silgipääd,
läits mere viirde juuma.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]