Hüperprolaktineemia

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Hüperprolaktineemia on seisund, mille korral onprolaktiini (PRL) hulk veres normaalsest suurem. See on levinuim hüpotalamuse-hüpofüüsi telje endokriinne häire. Tavaliselt on hüperprolaktineemia näol tegemist reproduktiivsete anomaaliatega nagu gomenorröa, galaktorröa (piima iseeneslik produktsioon), amenorröa ning see puudutab 9–55% reproduktiivsete häiretega naisi. Meestel põhjustab see hüpogonadismi, impotentsust ja erektsioonihäireid.[1]

Hüperprolaktineemia võib olla normaalne osa raseduse ja imetamisega seotud kehas toimuvatest muudatustest. Seisund võib olla tingitud ka hüpotalamuse ja ajuripatsi haigustest. Hüperprolaktineemiat võivad tekitada keemilised ravimid, ravimtaimed ja raskmetallid, mis reguleerivad prolaktiini taset. Mitmesugused haigused seotud maksa, neerude, munasarjade ja kilpnäärmega võivad samuti hüperprolaktineemiat tekitada.[2]

Prolaktiin[muuda | muuda lähteteksti]

Prolaktiin

Prolaktiin on peptiidhormoon, mida toodavad laktotroofsed rakud hüpofüüsi eessagaras.[3] Prolaktiin avaldab mõju reproduktsioonile, piima eritamisele ja metabolismile.[4] Hormooni tootmist aktiveerivad mitmesugused faktorid: dopamiini retseptori antagonistid, türeotropiini vabastav hormoon (TRH), vasoaktiivsed soolepeptiidid, epidermaalne kasvufaktor (EGF) ning imetamine. Hormooni tootmist inhibeerib hüpotalamuse dopamiin. Lisaks hüpofüüsi eessagarale toodetakse hormooni ka väljaspool ajuripatsit, eelkõige karvafolliikulites, rasvkoes ja immuunrakkudes.[3]

Prolaktiini vajalikkus seisneb eelkõige rinnanäärmete arengus ning piima sekretsioonis imetamise ajal. Lisaks sellele inhibeerib see munasarjade funktsiooni, peatades ovulatsiooni rasedusjärgselt, ja seega pidev rinnaga toitmine on looduslik kontratseptsioon.[5] Prolaktiin kontrollib ka vähesel määral vee ja elektrolüütide tasakaalu kehas, kasvu ja arengut, sisenõrenäärmete tegevust ja metabolismi, käitumist, immunoregulatsiooni ja kaitsebarjääri.[1]

Normaalne hormooni tase kehas on naistel 10–28 ug/L ja meestel 5–10 ug/L, sõltudes paljudest geneetilistest ja epigeneetilistest teguritest.[6] Hormooni tase võib kõrgeneda stressi korral ning raseduse ja imetamise ajal võib hormooni tase tõusta lausa 10-kordseks.[4] Prolaktiini on samuti veres rohkem pärast söömist, treeningu ning magamise ajal.[7]

Prolaktiini taset tõstavad uni, stress, rasedus ja laktatsioon, rinnanibu stimulatsioon, suguühe, vaimne ja füüsiline ülepingutus, hüpoglükeemia, antidepressandid, neuroleptikud, dopamiini metabolismi pidurdajad, hormoonid, peroraalsed kontratseptiivid, antiadrenergilised ravimid, H2-retseptori antagonistid, serotoniinergilise süsteemi stimulaatorid ning isoniasiid.[5] Kõrgenenud prolaktiini tase võib olla ka idiopaatiline.[5]

Prolaktiini taset langetavad dopamiini agonistid, levodopa, apomorfiin ja klonidiin.[5]

Väike kõrvalekalle keskmisest võib olla psühholoogiline ja sümptomiteta, kuid kõrgem tase viitab patoloogiale. Prolaktiini väga suure kontsentratsiooni korral on enamasti tegemist ajuripatsi kasvajaga.[8] Paljud hüperprolaktineemia juhtumid jäävad paraku avastamata, sest hormooni tõusuga ei kaasne sageli teisi sümptomeid.[1]

Sümptomid[muuda | muuda lähteteksti]

Naistel põhjustab hüperprolaktineemia folliikuleid stimuleeriva hormooni (FSH) ja luteiniseeriva hormooni (LH) inhibitsiooni, häirides menstruaaltsüklit.[1] Sellest tulenevalt võib mõnel juhul menstruatsioon väheneda või täielikult kaduda (amenorröa). Östrogeenide hulk veres väheneb ning androgeenide sünteesi aktiivsus tõuseb. Menstruaaltsükkel võib muutuda ebaregulaarseks ning võib muutuda vereerituse hulk. Naistel, kes ei ole rasedad, võib ilmneda piimaeritus. Hüperprolaktineemia võib põhjustada rindade tundlikkust ja valulikkust, libiido langust ning vaginaalset kuivust.[2] Sagedastel juhtudel põhjustab oligomenorröad, kollaskeha puudulikkust ja galaktorröad.[4]

Prolaktiini tase langeb menopausi saabudes.[9]

Meestel avalduvad hüperprolaktineemia sümptomid libiido- ja potentsihäirete näol. Samuti võib seisund tuua kaasa galaktorröa.[2] Prolaktiin inhibeerib testosterooni sünteesi ning suurenenud hormoonihulga tõttu võib tekkida impotentsus (tervete spermide hulk väheneb).[10] Hüperprolaktineemia inhibeerib hüpotalamuses gonadotropiini vabastava hormooni sekretsiooni, mistõttu inhibeeritakse folliikuleid stimuleerivat hormooni ja luteiniseerivat hormooni.[1] Tulemusena väheneb suguhormoonide tootmine, mis võib viia hüpogonadismini.[11] Kuna meestel puudub hea indikaator (naistel menstruaaltsükkel) näitamaks prolaktiini taset veres, ilmnevad probleemid alles tugevate peavalude ja nägemispuudulikkuse näol.[1]

Lastel põhjustab hüperprolaktineemia kasvupeetust ning hilist puberteeti.[3]

Pikalt kestnud hüperprolaktineemia võib viia luu tiheduse vähenemise ja osteoporoosini. Naiste puhul väheneb kortikaalne ja trabekulaarse luu tihedus. Meestel väheneb küünarvarre ja lülide tihedus.[1]

Hüperprolaktineemia põhjused[muuda | muuda lähteteksti]

Hüperprolaktineemia võib olla põhjustatud prolaktiini tootmise vähenemisest (ajuripatsi varre kokkusurumine või dopamiini produktsiooni langus) või ületootmisest prolaktinoomi (hüpofüüsi kasvaja) tõttu. Vereseerumi prolaktiini kõrgem tase kui 5000 mlU/L on enamasti tingitud adenoomist. Makroadenoomi (kasvajad üle 10 mm läbimõõduga) esinemine võib hormooni taseme viia veres kuni ühikuni 100 000 mlU/L.[12]

Põhjused [1][3][4][7][10][13]
Koljusisesed
Endokriinsed ja ainevahetusega seotud
Füsioloogilised
  • rinnanibu stimulatsioon
  • rasedus
  • stress
  • vahekord
  • vaimsed haigused
  • rindkereseina stimulatsioon
Ravimid
Muud

Diagnoos[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi hüperprolaktineemiat on raske tuvastada, sest sümptomeid on vähe, on prolaktiini taseme uuring lihtne: patsiendile tehakse veretest (naistele menstruaaltsükli follikulaarse faasi ajal). Prolaktiini tase vereplasmas peaks näitama kontsentratsiooni muutust: hommikul kõrgem ja öösel madalam. Seega tsirkadiaansed rütmid reguleerivad hormooni eritust. Stress ja ärevus veretesti tegemise eel võivad samuti tõsta prolaktiini kontsentratsiooni veres. Kui prolaktiini tase veres on kõrgem kui 100 ug/L, siis tehakse patsiendile MRI, et saada ülevaade ajuripatsi seisundist. Kõrge prolaktiini kontsentratsioon viitab enamasti ajuripatsi kasvajale või leesionile.[6]

Ravi[muuda | muuda lähteteksti]

Hüperprolaktineemiat ravitakse kolmes etapis:

  1. sümptomite leevendus;
  2. tüsistuste ennetamine sh osteoporoos, viljakuse langus;
  3. libiido ja seksuaaliha taastamine.[3]

Hüperprolaktineemiat ravitakse kasutades dopamiini antagonisti ravimeid: Cabergoline, Bromocriptine, Lisuride või Norprolac.[8] Kõige paremad ravitulemused on siiani saadud bromokrüptiiniga (Parodel), mis on dopamiini retseptorite stimulaator. Ravim pärsib prolaktiini sekretsiooni, kuid ei mõjuta hüpofüüsi eessagara teiste hormoonide sekretsiooni. Samuti ei kaasne sellega munasarjade hüperstimulatsiooni ning seda võib kasutada ka raseduse korral, sest puudub lootele kahjustav toime. Ravim on niivõrd tõhus, et lisaks laktatsiooni pärssimisele ja mastiidi profülaktikale pärsib ka prolaktinoomide kasvu.

Ravi kulg on tavaliselt pikk, keskmiselt 5 nädalat. Selle aja jooksul üritatakse stimuleerida ovulatsiooni. On soovitatav kombineerida bromokrüptiini ravi hormonaalsete preparaatidega nagu östrogeenid, gestageenid, clostilbegit. Kõrvalnähtude esinemine sõltub konkreetsest patsiendist, kuid sagedasematel juhtudel esineb iiveldust, oksendamist, pearinglust, peavalu ja väsimust.[14]

Ravi taastab ovulatsiooni 90% juhtudest ning 80–85% naistest on võimelised rasestuma.[4]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Holt, R.(2008). "Medical causes and consequences of hyperprolactinaemia. A context for psychiatrists". J Psychopharmacol. 22(2): 28–37. doi:10.1177/0269881107087951. 
  2. 2,0 2,1 2,2 Mancini, T.(2008). "Hyperprolactinemia and Prolactinomas". Endocrinology & Metabolism Clinics of North America 37: 67. doi:10.1016/j.ecl.2007.10.013. 
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Willacy, H. Hartree, N.. "Hyperprolactinaemia and Prolactinoma".
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 Hamoda, H. Khalaf, Y. Carrol, P.(2012). "Hyperprolactinaemia and female reproductive function: what does the evidence say?". The Obstetrician & Gynaecologist 14: 81–86. doi:10.1111/j.1744-4667.2012.00093.x. 
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 Aru, L. "Prolaktiin (S,P-Prol)". (Vaadatud 3.11.2016).
  6. 6,0 6,1 Crosignani, P. G.(2005). "Current treatment issues in female hyperprolactinaemia". European Journal of Obstetrics & Gynecology and Reproductive Biology 125: 152–164. doi:10.1016/j.ejogrb.2005.10.005. 
  7. 7,0 7,1 "The basics – Hyperprolactinaemia". (Vaadatud 28.10.16).
  8. 8,0 8,1 Biller, B. M. Luciano, A. Crosignani, P. G. Molitch, M. Olive, D. Rebar, R. Sanfilippo, J. Webster, J. Zacur, H.(1999). "Guidelines for the diagnosis and treatment of hyperprolactinaemia". J Reprod Med.: 1075–84. 
  9. Newson, L. "Treating hyperprolatinaemia". (Vaadatud 28.10.16).
  10. 10,0 10,1 Maasart, F. Saggese, G.(2006). "Hyperprolactinaemia in Children". Business Briefing: European Endocrine Review: 81–83. doi:10.17925/EE.2006.00.02.81. 
  11. Melmed, S. Casanueva, F. F. Hoffman, A. R. Kleinberg, D. L. Montori, V. M. Schlechte, J. A. Wass, A. H.(2011). "Diagnosis and Treatment of Hyperprolactinaemia: Endocrine Society Clinical Practice Guideline". Clin Endocrinol Metab. 96(2): 273–288. doi:10.1210/jc.2010-1692. 
  12. Sabanegh, E. S. Jr.(2010). Male Infertility: Problems and Solutions. Springer Science & Business Media. pp. 83–. ISBN 978-1-60761-193-6. 
  13. "Medfem Fertility Clinic – Hyperprolactinaemia". (Vaadatud 28.10.16).
  14. Matt, K. "Hüpogonadism. Ovariaalpuudulikkuse endokrinoloogia. Viljatus". (Vaadatud 3.11.16).