Hübriidhaab

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Hübriidhaab
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Õistaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Malpiigialaadsed Malpighiales
Sugukond Pajulised Salicaceae
Perekond Pappel Populus
Liik Hübriidhaab
Binaarne nimetus
Populus × wettsteinii
Hämet-Ahti

Hübriidhaab (Populus × wettsteinii Hämet-Ahti ehk Populus tremula × Populus tremuloides Michx.) on hariliku haava (Populus tremula L.) ja Põhja-Ameerikast pärit ameerika haava (Populus tremuloides Michx.) looduslikul ristumisel või ristamisel saadud puuvorm. Mõlemad vanemliigid kuuluvad pajuliste sugukonda, paplite perekonda, sektsiooni Populus.
Esimesena kirjeldas hübriidhaaba Austria taimearetaja Wolfgang von Wettstein 1920ndate alguses Saksamaal, Münchebergi taimearetusjaamas.[1]
Riigid, kus hübriidhaava uurimise, paljundamise ja kasvatamisega on aktiivselt tegeletud: Soome, Rootsi, Saksamaa, Norra, Taani, Poola, Läti, Leedu, Austria, Eesti, Kanada ja USA. Eestis kui võõrliik.

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Morfoloogilistelt ja bioloogilistelt tunnustelt on hübriidhaab väga sarnane oma lähteliikidega, mõnevõrra rohkem ameerika haavaga.[1] Harilik ja ameerika haab on mõlemad suure geneetilise varieeruvusega ning liikidevaheline geneetiline varieeruvus (DNA tasemel) võib olla isegi väiksem kui liigisisene.[2]
Sarnaselt vanemliikidega on hübriidhaab keskmise kõrgusega heitlehine lehtpuu, kuid soodsates oludes võib kasvada 35–40 meetri kõrguseks tüveläbimõõduga (rinnakõrguselt) üle 1 meetri.[3]
Võra on munajas või ümarovaalne ja koosneb tugevatest skelettoksadest, millel on võra allosas rohkesti kõverdunud lühivõrseid. Hübriidhaab on väga suure valgusnõudlikkusega. [1]
Lehed on hübriidhaaval ümarad või munajad, paljad, teravatipulised ja saagja servaga. Lehekuju on üks tunnuseid, mis võimaldab võrdlemisi lihtsalt eristada teda lähteliikidest. Esineb lehtede dimorfism. Hübriidhaava tüvi on tavaliselt heledama ja siledama koorega kui harilikul haaval.[1],[3]
Juurestik on pinnapealne ja ulatub võra piiridest oluliselt kaugemale. Puude juured on omavahel seotud, raiutud puu juured lähevad kasvamajäänute või juurevõsude kasutusse. Hübriidhaab kasvab paremini viljakamatel, parasniisketel muldadel ning põllumaale rajatud kultuuri kasv on parem metsamaale rajatust.[4]

Hübriidhaava kui ristandliigi eeliseks on heteroosi efektist, suuremast kahjurikindlusest ja siirdeefektist (kasvuperiood on võrreldes hariliku haavaga 31–46 päeva pikem) tulenev kiirem kasv. Soodsates kasvutingimustes võib ta tagavara juurdekasvus ületada oma lähtevanemaid kaks korda. Hübriidhaaba peetakse ka paremini laasuvaks, kui kasvatada koos kuusega, siis intensiivistub valguskonkurentsi tõttu laasumine veelgi, ja sirgetüvelisemaks. [1], [2],[3]

Paljunemine[muuda | muuda lähteteksti]

Hübriidhaab, sarnaselt teiste haabadega, paljuneb looduses enamasti juurevõsudega. Pärast raiet võib haavik anda 20 000–200 000 juurevõsu hektari kohta, sest võsud kasutavad juba eksisteerivat juuresüsteemi. Valgusnõudliku puuliigina ei paljune haab juurevõsudega väheses valguses, näiteks vana metsa all.
Hübriidhaab on kahekojaline puu ehk emas- ja isasõied paiknevad erinevatel puudel. Looduslikult tekkinud teise põlvkonna hübriide ei ole seni leitud, kuigi teoreetiliselt võivad hübriidhaavad ristuda hariliku haavaga ja ka omavahel. Hübriidhaavad annavad rikkalikult seemet, aga sellegipoolest on neil seemnelise paljunemise võime tunduvalt väiksem kui lähteliikidel ja seemnest kasvanud hübriidhaavad on märgatavalt nõrgema elujõuga kui harilik haab ning hukuvad halbade valgusolude, külmakahjustuste või rohttaimede konkurentsi tõttu.[5],[6]
Metsaaretustöös paljundatakse hübriidhaaba enamasti mikropaljunduse teel, see võimaldab saada kiiresti hulgaliselt geneetiliselt identseid järglasi. Alternatiiviks on juurelõikude meetod, mis seisneb juurte mõnesentimeetristest lõikudest uute taimede kasvatamises.[1]

Ökoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Hübriidhaava monokultuur ei ole muust loodusest täielikult eraldatud keskkond, sealgi leiavad elu-, varjumis- ja toitumispaiga paljud taime- ja loomaliigid. Teatud liigirikkust võib märgata juba viieaastastes istandikes. Puuistandikes on täheldatud suuremat fauna liigirikkust kui põldudel, aga väiksemat kui looduslikes metsades.[3],[5]
Hübriidhaava kultiveerimise mõjusid harilikule haavale ja kohalikele metsaökosüsteemidele on uuritud vähe. Eestis läbiviidud keskkonnamõjude esialgne hindamine suuri riske esile ei toonud.[6] Kuna hübriidhaab võib põhimõtteliselt ristuda pärismaise hariliku haavaga, kardetakse kodumaise geneetilise ja liigilise mitmekesisuse püsimise pärast.[7]
Ohuna on mainitud ka seda, et kuna hübriidi üks lähteliik on võõrliik, siis võib hübriidhaaba kasvatades hakata levima seni vähe tähtsad või päris uued kahjuriliigid (peamiselt seened ja putukad).[8]

Kahjustajad[muuda | muuda lähteteksti]

Hübriidhaava võimalikud kahjustajad on kõik seni harilikul haaval leitud seenhaigused ja putukkahjurid ning närilised, jänesed, metskitsed ja põdrad.[6]
Erinevad seened kahjustavad lehti ja võrseid, tekitavad tüvele koorevigastusi või põhjustavad südamemädanikku (haavataelik). Intensiivne nakatumine mädanikku põhjustavate seenhaigustega algab haabadel 25–35 aasta vanuses, hübriidhaavik on aga sellises vanuses juba raieküps.[5]
Bakterihaigusena võib hübriidhaaba kahjustada paplivähk (tekitaja Micrococcus populi), mis tekitab puule järjest suureneva haavandi, mis võib puu kuivamiseni viia.[1]
Putukkahjuritest on enamesinevad erinevad haavasikud (levinuim suur ja väike haavasikk), kelle tõugud närivad käike haava tüvesse ja okstesse, põhjustades ainevahetushäireid, soodustavad käigud seenhaiguste levikut ja vähendes tüve tormikindlust.
Lehekahjureid on haaval Eestis suhteliselt vähe ning nende kahjustus enamasti väike, aga noorendikes võivad need pidurdada puude kasvu.[1]
Loomadest kahjustavad haaba närilised (hiired) ning jänesed süües noorte puude koort, koprad, kes võivad langetada väga jämedaid haabasid. Metskitsed, hirved ning põdrad söövad haava võrseid, peeni oksi ning ka lehti, mis tekitab noorte puude kiratsemist ning liigset harunemist. Põdrad koorivad ka tüvesid.[4],[9]

Puude kaitseks hiirte, jäneste ja metskitste eest paigaldatakse ümber noorte puude tüvede biolagunevast plastikust torusid ja võrke. Kaitseks metskitsede ja põtrade eest võib kultuuri tarastada või kasutada repellente (lõhnatara). Kulukate kaitserajatiste asemel võib aga lihtsalt istutada natuke tihedamalt: see kompenseerib metsloomade tekitatud kahjud.[8]

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Paplite perekonda kuuluvaid kiirekasvulisi lehtpuid ning nende hübriide on parasvöötme metsaistandustes puidu biomassi, mida kasutatakse peamiselt tselluloosi- ja paberitööstuse toormena, saamiseks kasvatatud juba mitu aastakümmet. [5] Hübriidhaava puitu peetakse väga heaks paberipuuks: lühikesed (keskmine pikkus 0,86 mm) õhukeste seintega puidukiud on sobivad kõrgekvaliteedilise paberi tootmiseks ning puit sisaldab vähe ligniini ja palju hemitselluloosi ja tselluloosi. Hübriidhaava puidul on paberitööstuse toormena isegi teatud keskkonnakaitselised eelised: puidu heleduse tõttu kulub tunduvalt vähem pleegitusaineid, mistõttu vähenevad nii tootmiskulud kui ka keskkonnareostus. [1],[3] Raieküpsetest jämedamatest puudest saab muu hulgas kvaliteetset saepalki.[8]
Hübriidhaavapuitu saab toormaterjalina kasutada veel ka saetööstuses, farmaatsiatööstuses (lehtedes sisalduvad glükosiidid), Keemiatööstuses (äädikhappe ja furfurooli tootmiseks) tuletikutööstuses, vineeritööstuses, laastplaaditööstuses ja mööblitööstuses. Varem on selle kasutust takistanud raskused kvaliteetse tooraine saamisel looduslikest haavikutest.[6]
Traditsiooniliselt on haavapuitu kasutatud palkmajade ehitusel, küttepuudena, katuselaastude, haabjate, puunõude, suuskade, kastide, tünnide, hokikeppide ja laastukorvide valmistamisel. Halva soojusjuhtivuse ning vaigu ja pindude puudumise tõttu kasutatakse haavapuitu saunalavade ja -ruumide viimistlusmaterjalina.[1],[9]
Hübriidhaava puidu tihedus on 350–370 kg/m3, erinedes erivanuselistel puudel / kõrgustel.
Hübriidhaaba kasutatakse ka energia tootmiseks. Tüvepuidu energiasisaldus on 19,3 kJ/g kuni 20,3 kJ/g okstes, mis on võrreldav teiste Põhja-Euroopa puuliikidega.[3]

Majandamine[muuda | muuda lähteteksti]

Hübriidhaaba kasvatatakse enamasti põllumaadele rajatud puude monokultuurides ehk puupõldudel (kasutatakse ka mõistet plantatsiooniline metsandus) [8] Viimastel aastakümnetel on hübriidhaaba kultiveeritud Põhja-Euroopas rohkem kui 4500 hektaril.[3]
Hübriidhaavakultuuride majandamisel soovitatakse lühikest raieringi, olenevalt kasvukohast ja -tingimustest 20–30 aastat, järgmised põlvkonnad saadakse juurevõsudest, seega kulutused piirnevad ainult esimese põlvkonna istutamisega. 25 aastaga võib hübriidhaavik kasvada 20 m kõrgeks ja hektaritagavara võib olla üle 300 tm.[5]
Maapind küntakse ja puud istutatakse vagude põhja. Soovituslik istutustihedus on 1000–1400 taime hektarile (mis on 2 kuni 3 korda väiksem kui teiste liikide puhul). Istutusmaterjalina on kasutatud mikropaljundatud taimi, mida toodetakse ka Eestis.[6] Raieringi jooksul tehakse üks kuni kaks harvendusraiet. Kui eesmärgiks on saada lisaks paberipuidule ka haavapalki, siis tuleks tüvesid laasida.

Kasvatamine Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

2004. aastal andis keskkonnaminister loa kasvatada hübriidhaaba Eestis metsapuuna.[8] 1990ndate alguses jäi Eestis sööti 200 000–300 000 hektarit põllumajandusmaad, hübriidhaavaistandikud oleksid üks alternatiiv nende maade kasutamisele, veel sobiksid need karjääride taasmetsastamiseks.[1] Eestis alustati hübriidhaava istandike rajamist 1999. aastal ja 2005. aastaks oli rajatud ligi 700 ha istandusi.[6]
Keskkonna investeeringute keskuse, põllumajandusministeeriumi ja Eesti Teadusfondi toetusel on Eesti Maaülikooli metsateadlased rajanud 51 püsikatsealast koosneva, kogu Eestit katva katsealade võrgustiku, kus uuritakse hübriidhaava sobivust meie oludes.[8]
Korrapärase kujuga hübriidhaavaistandused mõjuvad looduses võõrkehana ja seetõttu tuleb arvestada istandike loomisel nende sobivust kohalikul maastikul, samuti on võimalik korrapära vähendada alusmetsas kuuse kasvatamisega.[6]
Vastupidiselt levinud eksiarvamusele, ei kasvatata Eestis, ega ka mujal maailmas, istandikes GMO hübriidhaaba. Eestis kasvatatavate ja paljundatavate istandike kloonimiseks kasutatud algmaterjal on saadud Soomes 1950ndatel tehtud ristanditelt.
Hübriidhaaba kasutatakse ühe katsealuse liigina metsaökosüsteemi õhuniiskusega manipuleerimise eksperimendis (FAHM – Free Air Humity Manipulation), mis annab infot puu kasvu kohta muutunud niiskustingimustes.[10]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 Vares, A., Tullus, A., Raudoja, A. Hübriidhaab: ökoloogia ja majandamine. Triip, Tartu, 2003
  2. 2,0 2,1 [1]Ü. Tamm. Hübriidhaab– armastus ja hirmud. Eesti Mets, 2012, nr.4
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 Arvo Tullus, Lars Rytter, Tea Tullus, Martin Weih & Hardi Tullus (2012): Short-rotation forestry with hybrid aspen (Populus tremula L.×P. tremuloides Michx.) in Northern Europe, Scandinavian Journal of Forest Research, 27:1, 10–29
  4. 4,0 4,1 [2]Hübriidhaab. Sinu Mets, 2004, nr.2
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 [3]A.Tullus. Puupõllud hübriidhaavaga– lootused ja kartused. Eesti Loodus, 2005, nr.4
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 6,6 [4] H.Tullus. Kiirekasvuliste metsakultuuride kasvatamine kui alternatiivne maakasutusviis. Eesti Maaülikool, 2005, Tartu
  7. [5]http://www.elfond.ee/en/component/content/article/10
  8. 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 8,5 [6]A.Tullus. Hübriidhaab: lühikese raieringiga majandatav puu. Eesti Mets, 2005, nr.1
  9. 9,0 9,1 Tamm,Ü. Haab Eestis. Eesti loodusfoto, Tartu, 2000
  10. http://www.lote.ut.ee/FAHM/

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]