Hõbemerluus
| Hõbemerluus | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Kiiruimsed Actinopterygii |
| Selts |
Tursalised Gadiformes |
| Sugukond |
Merluuslased Merlucciidae |
| Perekond |
Merluus Merluccius |
| Liik |
Hõbemerluus |
| Binaarne nimetus | |
|
Merluccius bilinearis (Mitchill, 1814) | |
Hõbemerluus ehk hõbeheik (Merluccius bilinearis)[2] on tursaliste seltsi merluuslaste sugukonda kuuluv kalaliik.[3]
Leviala ja elutsemine[muuda | muuda lähteteksti]
Hõbemerluus elab rannikumeres šelfi alal Atlandi ookeani loodeosas Belle Isle'i väinast Bahama saarteni[2]. Kõige tihedamini on asustatud Nova Scotia ja New Jersey vaheline ala. Hõbemerluus tegutseb peamiselt põhjalähedases vees[4] liivase, mudase või kivise põhjaga alal. Ta eelistab temperatuuri 7–0 °C.[5] Hõbemerluus koeb enamasti madalamas soojemas vees[4]. Tal on täita oluline osa ökosüsteemis nii saaklooma kui röövkalana[5].
Välimus[muuda | muuda lähteteksti]
Täiskasvanud merluus võib kasvada kuni 70 cm pikkuseks, mõningatel andmetel kuni 76 cm pikkuseks. Isaskalad on emaskaladest väiksemad. Tavaline isaskala pikkus on 37 cm ja emaskala 65 cm. Kalal on suur pea, mis moodustab umbes 30% tema kehapikkusest.[6] Suu on otsesuine, lõuad on suurte teravate kooniliste hammastega. Alalõug ulatub ettepoole ja on ilma poiseta.[2] Paaris rinnauimed on pikad, ulatuvad kuni anaaluime alguseni[6]. Paaris kõhuuimedes on 7–9 kiirt. Anaal- ja seljauim on paaritud ning enam-vähem ühekõrgused.[2] Anaaluimes on pehmeid kiiri 37–41, seljauimes on pehmeid kiiri 47–54[6]. Sabauim asetseb selja- ja pärakuuimest eraldi[2]. Üldine värvus hõbedane, selja pealt rohkem pruunikas ja kõhu alt valkjas[6].
Toitumine[muuda | muuda lähteteksti]
Noorloomad on lepiskalad, kes toituvad planktilistest koorikloomadest. Suguküpsed loomad on röövkalad, kes toituvad pelaagilistest parvekaladest (nt heeringas, makrell, menheden), suurtest selgrootutest (nt krevetid)[2] ja väiksematest liigikaaslastest[6].
Paljunemine[muuda | muuda lähteteksti]
Kalad saavutavad suguküpsuse 2–3-aastaselt[4]. Kudemisperiood on maist oktoobrini[2], algus- ja lõppaeg varieerub piirkonniti. Kõige intensiivsemalt koetakse maist augustini, septembris oktoobris intensiivsus väheneb. Koelmute veetemperatuur on sõltuvalt asukohast ja aastaajast on 5–22 °C.[4] Kala heidab marja mitme eraldi portsjonina tavaliselt 40–150 m sügavusele vette[2]. Marjateri on leitud ka 10–1250 meetri sügavuselt[4]. Emane kala koeb kokku umbes 400 000 marjatera[2]. Marjatera läbimõõt on 0,88–0,95 mm[4].
Areng[muuda | muuda lähteteksti]
Marjaterast areneb 20 °C juures kahe päeva vältel 2,6–3,5 mm pikkune vastne. Vastsetest saavad 17–20 mm pikkused maimud kahe kuu jooksul.[4] 2–3-aastaselt, mil kala on 23,2–31 cm pikkune, saab kala suguküpseks[2][6]. Emaskalad kasvavad kiiremini ja elavad kauem, vanimad, 12-aastased on 60–64 cm pikkused. Isaskala maksimumvanus on tavaliselt 6 aastat ja keskmine pikkus 34 cm. Püütud kala keskmine vanus on 6 aastat, vanim registreeritud vanus 15 aastat.[4]
Ohustatus[muuda | muuda lähteteksti]
Rahvusvahelise Looduskaitseliidu punase nimestiku järgi on hõbeheik liigina ohulähedases seisundis (Near Threatened, NT). Kalade arvukus on kahanenud suure väljapüügi tõttu. 1977. aastal vastu võetud kalapüügiseaduste järgi vähendati USA ja Kanada kalalaevade püügikoormust 48–90%. Jaapani, Kuuba ja Venemaa kalalaevad püüdsid edasi ilma piiranguteta. Alates 2000. aastate algusest kuni tänapäevani on püügiluba ainult USA ja Kanada kalalaevadel. Viimase 15–21 aasta jooksul on hõbeheigi populatsiooni arvukus Kanada vetes stabiilne. USA vetes on sama aja jooksul arvukus vähenenud 46–56%.[5]
Hõbemerluus toidukalana[muuda | muuda lähteteksti]
Hõbemerluus on tänu luude vähesusele ja valgele lihale hinnatud toidukala. Tema rasvasisaldus on 1,9–3,4%. Keskmine toiteväärtus 100 g kohta on 99 kcal, sh rasvu 2,5% ja valke 17,8%.[3]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Carpenter, K.E. (2015). "Merluccius bilinearis". The IUCN Red List of Threatened Species. 2015: e.T16466393A16509787. DOI:10.2305/IUCN.UK.2015-4.RLTS.T16466393A16509787.en.
- ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 Pihu, E (toim.) (1979). Sugukond: merluuslased (Merlucciidae). Loomade elu: 4.köide. Kalad (lk 282–283). Tallinn: Valgus.
- ↑ 3,0 3,1 Hõbemerluus e hõbeheik (Merluccius bilinearis) (s. a.). Eesti kalastuse entsüklopeedia. Külastatud aadressil https://www.kalapeedia.ee/hobemerluus-atlandi-merluus-h245beheik.html
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 4,7 Morse, W. W., Johnson, D. L., Berrien, P. L. (1999). Essential Fish Habitat Source Document: Silver Hake, Merluccius bilinearis, Life History and Habitat Characteristics. Northeast Fisheries Science Center (U.S.). Külastatud aadressil https://repository.library.noaa.gov/view/noaa/3125
- ↑ 5,0 5,1 5,2 The IUCN Red List of Threatened Species (s. a.). Silver Hake. Külastatud aadressil https://www.iucnredlist.org/species/16466393/16509787#taxonomy
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 FishBase (s. a.). Merluccius bilinearis (Mitchill, 1814) Silver hake. Külastatud aadressil https://www.fishbase.de/summary/Merluccius-bilinearis.html