Hääldus

Hääldus on häälikute (ja sõnade, fraaside vm) moodustamine kõneelundite abil; viis, kuidas sõnu, lauseid hääldatakse.

Häälduses esineb palju varieerumist, mis võib sõltuda:

• individuaalsetest hääldusharjumustest
• sotsiaalsetest teguritest (nt sugu, vanus, päritolu, suhtlusolukord)
• keelelistest teguritest (nt häälikuümbrus, sõnasagedus, sõnade rõhulisus)

Ortograafia ja häälduse suhe eesti keeles

Kuigi eesti keeles on kirjapilt üldiselt häälduspärane, siis esineb ka erandeid, eriti võõrsõnade ja nimede puhul. Seetõttu esinebki õigekiri ehk ortograafia põhiliselt kahes tähenduses:

• tavaline, üldkasutatav kirjutusviis (vastandina nt hääldust edasiandvale transkriptsioonile e häälduskirjale);
• õigekirjanormidele vastav kirjutusviis (vastandina „vigasele kirjale“).

1. Eesti õigekirja aluspõhimõte on foneetiline ehk hääldusläheduse põhimõte: kirjapilt tugineb eeskätt hääldusele. Eesti kirjaviis on foneetiliselt lihtne, sest eri häälikuid märgitakse kindla tähega, mitte täheühenditega (nt š, mitte sh), ja hääldus on kirjapildist lihtsalt tuletatav.
2. Traditsiooni põhimõte tähendab seda, et mõnel juhul on kirjapilt kokkuleppeliselt välja kujunenud, sõltumata tegelikust hääldusest. Traditsiooni põhjal on kinnistunud h kasutamine sõna alguses (vrd arutama ja harutama), arvsõnade kokku- ja lahkukirjutamine (kakssada, aga kaks tuhat) ning nt kolmesilbiliste võõrsõnade lõppsilbi pikkuse märkimine (apelsin, mandariin; kabinet, minarett).
3. Morfoloogiline ehk morfeemiline põhimõte võimaldab kirjapildis säilitada sõnatüve või liidet muutmatult, kuigi naaberhäälikute mõjul võib see suulises tarvituses teiseneda. Nii kirjutatakse kand/sin (vrd kand/ma), kuigi hääldatakse [k`antsin]; müü/ja (vrd jooks/ja), kuigi hääldatakse [m`üia]. Selle põhimõtte rakendamine on mõnikord kokkuleppeline, vrd kärb/se (nimetav kärb/es), aga tõrk/sa (nimetav tõrg/es).
4. Semantiline ehk tähenduspõhimõte tuleb mõnikord arvesse sõnade kokku- ja lahkukirjutamisel (vrd vana ema ja vanaema, valla maja ja vallamaja), samuti nt nimede eristamisel (vrd kaasik ja perekonnanimi Kaasik).

Regionaalsed ja sotsiaalsed erinevused eesti keele häälduses

Eesti keele hääldus varieerub piirkonniti märgatavalt. Murdealadel esinevad erinevused vokaalide kestuses, rõhumustrites ning häälikute kvaliteedis ja kvantiteedis. Kuigi üldkeele hääldusnormid on levinud meedia ja hariduse kaudu, kasutatakse paljudes piirkondades igapäevases suhtluses kohalikke hääldusvariante.

Lõuna-Eesti murded:

• sõnu hääldatakse aeglasemalt ja täishäälikud on selgemalt kuuldavad
• sõnaalgused ja -lõpud on selgemad, ei jäeta ära täishäälikuid ega lõpuhäälikuid
• häälduses ei toimu nii palju häälikute kokkutõmbumist (nt "tuleme" õeldakse välja kui [tuleme], mitte [tulem']

Põhja-Eesi murded:

• sõnu öeldakse kiiremini ja sageli jäetakse mõni häälik ära või hääldatakse nõrgemalt, eriti sõna lõpus (nt "läheme" võib kõlada kui [lähme] või isegi [lämme])
• täishäälikud sõna sees võivad jääda vähem kuuldavaks või kaduda, eriti kiiresti rääkimisel
• kõne muutub lühemaks ja "sujuvamaks", kuid mõnikord vähem arusaadavaks väljaspool piirkonda