Günther von Kluge

Allikas: Vikipeedia
Günther von Kluge
Günther von Kluge kindralfeldmarssalina (1939)
Sünniaeg 30. oktoober 1882
Posen, Preisimaa, Saksa keisririik
Surmaaeg 19. august 1944
Metz, Natsi-Saksamaa
Truudusvanne Kolmas Reich
Teenistus Wehrmacht
Teenistusaeg 1901-1944
Auaste kindralfeldmarssal
Juhtinud Saksa 4. armee
väegrupp Mitte
Sõjad/lahingud

Esimene maailmasõda
Teine maailmasõda

Autasud Raudristi Rüütlirist tammelehtede ja mõõkadega

Günther von Kluge (30. oktoober 188219. august 1944) oli II maailmasõja ajal Saksamaa kindralfeldmarssal. Ta juhtis vägesid nii ida- kui ka läänerindel.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Günther Hans von Kluge sündis 30. oktoobril 1882 Poseni provintsis. Kluge isa Max von Kluge oli aristokraatlikust Preisi sõjaväelisest perekonnast. Max oli kindralleitnant Preisi armees, osaledes ka Esimese maailmasõjas. Ta abiellus Elise Kühn-Schuhmanniga 1881. aastal. Kluge oli üks kahest lapsest, tal oli ka noorem vend Wolfgang von Kluge (sünd. 1892).

1901. aastal määrati Kluge Preisi armee 46. suurtükki rügementi. Ta teenis 1910–1918 peastaabis, saavutades Esimese maailmasõja ajal Läänrindel kapteni auastme, jäi ta ka pärast sõda Reichswehri. 1. aprillil 1934 ülendati Kluge kindralleitnandiks ja määrati 6. diviisi ülemaks Münsteris. Adolf Hitleri Wehrmachti väljakuulutamine 1935. aastal suunati Kluge 6. korpusse ja seejärel 6. armeesse, mis hiljem sai 4. armeeks.

Nagu mitmed Wehrmachti komandörid, uskus Kluge, et Hitleri "toores militarism" viib Saksamaa katastroofini. Sudeedimaa kriisi ajal oli Kluge salajase sõja vastase grupi liige, mille eesmärk oli vältida relvakonflikti vaidlusaluse territooriumi pärast. 30. septembri 1938 Müncheni kokkuleppega oli kriis ära hoitud. Nii palju kui ta pilkas natsismi, uskus Kluge "Lebensraumi" mõttesse ja oli uhke Wehrmachti taasrelvastumise üle.

Teine maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]

Ta juhtis Wehrmachti 4. armeed operatsioonis Barbarossa ja Moskva lahingu ajal ning väegruppi Mitte kuni 1944. aastani. Kuigi Kluge ei olnud 20. juuli atentaadil aktiivne konspiraator, tegi ta enesetapu 19. augustil 1944 pärast seda, kui ta oli kutsutud Berliini kohtumisele Hitleriga pärast ebaõnnestunud riigipööret. Ta asendati kindralfeldmarssal Walter Modeliga.

Poola invasioon[muuda | muuda lähteteksti]

Hitler kiitis heaks Saksa sõjaväe ülemjuhatuse plaani, mille eesmärk oli Poola vallutamine kahe armeega 26.-27. aprillil 1939 toimunud sõjalisel briifingul. Kluge 4. armee liideti Fedor von Bocki väegrupiga Nord. Poola kampaania algas 1. septembril, kasutades ära Saksamaa pikka piiri. Neljas armee pidi minema ida suunas Poola koridori poole, et ühineda 3. armeega; Danzig langes esimesel päeval.

Järgmise päeva kartus Brda jõe tugeva kaitseliini ees ei realiseerunud kunagi ja 4. armee ületas jõe, püüdes lõksu Poola 9. jalaväe divisjoni, 27. jalaväe divisjoni ja Pommeri ratsaväe brigaadi koridori. Kluge saatis 10. septembril oma 10. tankidiviisi üle Visli jõest, et kohtuda 3.armeega 3. septembril. 4.armee XIX tankikorpus (Heinz Guderian) vallutas Brześći linna 17. septembril pärast kolme päeva raskeid võitlusi. Väegrupp Nord informeeriti samal päeval Punaarmee sissetungist Ida-Poolas ja tuli jääda Bugi jõest lääne poole. Brześć anti üle Punaarmeele 22. septembril. Tema juhtimine sissetungi varajases staadiumis oli märkimisväärne, pälvis Kluge Hitlerilt kiituse kui ühe tema kõige säravama väejuhina.

Fall Gelb[muuda | muuda lähteteksti]

Fall Gelbi ("Case Yellow") – Prantsusmaa invasiooni – ettevalmistusel viidi Kluge ja 4. armee üle Gerd von Rundstedti juhtimise all olevasse väegruppi A. Hitler, kes ikka veel otsib esialgse plaani agressiivset alternatiivi, kiitis heaks Erich von Mansteini idee – nn Mansteini plaani – pärast kohtumist temaga 17. veebruaril 1940. Plaanis kirjeldati, et 4. armee aitaks kaasa rünnakule läbi Lõuna-Belgia ja Luksemburgi Ardenni maastikust kuni Meuse jõeni; Klugele usaldati XV armeekorpuse, mis hõlmas 5. ja 7. tankidiviisi, et katta Georg-Hans Reinhardti korpust, kui see ületab Meuse Dinantis.

10. mail käivitati Fall Gelb edukalt. Kluge korpuste rünnak edenes kiiresti, jõudes Meusse kahe päevaga. Jõe ületust juhtinud 7. tankidiviisi ülema Erwin Rommeli poolt tekitasid Meuse läänekaldal sillapea 13. mail ja sundis Prantsuse 9. Armee taganema. Kluge jõud, eriti 7. tankidiviis, saavutas järgmistel päevadel oma sillapealt kiire läbimurde; 16.–17. mail sai Rommel 10 000 vangi ja 100 tanki ja hävitas ülejäänud Prantsuse 9. armee, kaotades ainult 35 meest. 5. ja 7. tankidiviis tõrjusid 21. mail Arrasi linna lähedal Briti-Prantsuse vasturünnaku.

Pärast Hitleri ja Rundstedtiga toimunud konverentsi andis Kluge 24. Maiks korralduse oma tankidele peatuda 10 miili kaugusel Dunkirkist – seega British Expeditionary Force'i võimalikust evakuatsiooniteest. Kahepäevane puhkus võimaldas liitlastel ühendada oma inimjõud Dunkirki ümber ja valmistuda evakueerimiseks. 5. juunil Kluge 4. armee aitas saavutada läbimurde Amiensi jõudmiseks ja jõudis Seine'i jõeni 10. juunil. Kluge juhtimine ja Rommeli tegutsemine läbi kogu invasiooni aja viisid tema edutamisele 19. juulil kindralfeldmarssaliks.

Invasioon Nõukogude Liitu[muuda | muuda lähteteksti]

Kluge oli 4. armee ülem ka operatsiooni Barbarossa alguses, kus tal suhted pingestusid 2. tankigrupi ülema Heinz Guderianiga taktikaliste küsimuste üle, süüdistades Guderiani käskude mittetäitmises.

29. juunil andis Kluge käsu, et naised mundris tuleb maha lasta, mis hiljem tühistati.

Moskva lahing[muuda | muuda lähteteksti]

Operatsiooni "Taifuun" ajal oli Kluge 4. armee alluvuses 4. tankigrupp Erich Hoepneri alluvuses. Kluge jagas instruktaažid Hoepneril, et rünnak edasi peatataks, sest tema üksused olid Nõukogude vägede väljamurdmise vältimiseks vajalikud. Hoepner oli kindel, et samal kellaajal võib läbi viia kotti hävitamise ja Moskva vallutamise ning vaadelda Klugee tegevust sekkumisena, mis toob kaasa hõõrdumise ja kokkupõrked tema ülemusega, nagu ta kirjutas kodus 6. oktoobril. [19]

Hoepner ei tundnud mõistvat, et tema üksustel ei olnud kütust; 11. tankidiviis teatas, et neil pole kütust üldse. Moskva suunas liikus vaid 20. tankidiviis. 17. novembril ründas 4. tankigrupp Moskvat koos 4. armee V armeekorpusega, mis oli osa Väegrupp Mitte operatsiooni "Taifuuni" jätkust. Tankigrupp ja armeekorpus esinesid Kluge parimate jõududena, mis olid kõige paremini valmis edasiseks rünnakuks. Kaks nädalat lahinguid pidades liikusid Saksa väed edasi 60 km (4 km päevas).

Rünnakut takistas tankide vähesus, ebapiisav arv mootorsõidukeid ja ebakindel varustusolukord koos Punaarmee ägeda vastupanuga ja nõukogude hävitajate saavutatud õhuülekaal.

Ülemjuhatuse survel andis Kluge 1. detsembril käsu oma nõrgemate lõunapoolsete üksuste rünnakuks. Pärast lahingut süüdistasid Hoepner ja Guderian Kluget aeglases otsustusvõimes anda oma lõunapoolsetele üksustele käsku rünnata. Ajaloolane David Stahel kirjutas, et see hindamine ületas tõsiselt Kluge järelejäänud jõudude võimekust. Samuti ei hinnatud reaalsust, et Moskva oli metropol, et Saksa vägedel puudus piisavalt vägesid et seda sissepiirata 25. novembril lõpule jõudnud väline kaitselinn, oli Moskva kindlustatud positsioon, mida Wehrmachtil ei olnud võimalik ka frontaalrünnakuga rünnata. Täiendavad rünnakud lõpetati 5. detsembril; Punaarmeel käivitas oma talve vasturünnaku samal päeval.

Väegrupp Mitte[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast seda, kui Fedor von Bock vabastati 1941. aasta lõpus väegruppi ülema ametist, ülendati Kluge ülemaks ja ta juhtis väegruppi seni kuni ta 1943. aasta oktoobris haavata sai. Kluge lendas sageli lennukiga, et kontrollida tema käsutuses olevaid diviise ja mõnikord peletada igavust lendude ajal rebaseid õhust tulistades – kindlasti mittetraditsiooniline meetod. Kluge kohtus vastupanu juhi Carl Friedrich Goerdeleriga 1942. aasta novembris.

Kluge lubas Goerdelerile, et ta arreteerib Hitleri järgmisel korral, kui ta jõuab Idarindele, kuid siis sai ta Hitlerilt teise "kingituse", mis muutis ta meelt ja ta otsustas jääda lojaalseks. Hitler, kes näis olevat kuulnud, et Kluge oli tema juhtkonnaga rahul, pidas neid "kingitusi" vahendiks, mis andsid talle Kluge lojaalsuse.

27. oktoobril 1943 sai Kluge raskeid vigastusi, kui tema auto käis Minski–Smolenski maanteel üle katuse. Ta ei suutnud naasta rindele enne 1944. aasta juulit. Pärast taastumist sai ta Saksa vägede juhatajaks Läänes (Oberbefehlshaber West) Gerd von Rundstedti asemele.

Läänerinne[muuda | muuda lähteteksti]

1944. aasta juunist juulini juhtis Erwin Rommel Normandia sissetungi ajal Väegrupp B kindralfeldmarssal von Rundstedti alluvusse. Rommeli ülesandeks oli planeerida Saksa vasturünnakuid, mille eesmärk oli tõrjuda liitlasvägede jõud randadele tagasi. 5. juulil asendas Kluge Rundstedti, sest Rundstedt toetas läbirääkimisi liitlastega. Kaks nädalat hiljem sai Rommel haavata ja Kluge võttis üle ka Väegrupp B juhatamise, kus Kluge väed olid ümber Falaise linna kotti tõmmatud Ameerika, Kanada, Suurbritannia ja Poola armeede poolt. Augustis, pärast Claus von Stauffenbergi ebaõnnestunud riigipööret, kutsuti Kluge Berliini tagasi ja asendati Walter Modeliga.

20. juuli atentaat[muuda | muuda lähteteksti]

Saksa vastupanu juhtiv Henning von Tresckow teenis oma Väegrupp Mitte staabiülemina. Kluge võis olla teadlik vastupanuliikumisest. Ta teadis Tresckowi plaanist tulistada Hitlerit Väegrupp Mitte külastuse ajal, kuna tema endine alluv Georg von Boeselager, kes oli nüüd Tresckowi alluv, teatas talle. Kluge peatas Tresckowi plaani.

Boeselager hiljem spekuleeris, et kuna Heinrich Himmler oli otsustanud mitte Hitleriga kampa lüüa, kartis Kluge, et ilma Himmlerit tapmata võib see viia SS-Wehrmachti vahelise kodusõjani.

Kui Stauffenberg üritas Hitlerit 20. juulil mõrvata, oli Kluge La Roche-Guyoni peakontoris Läänerinde ülemana. Kluge külastas okupatsioonivägede ülema, kindral Carl-Heinrich von Stülpnagel ja tema kolleeg kolonel Colonel Cäsar von Hofacker-Stauffenbergi nõbu. Stülpnagel oli just käskinud SS-üksused vahistada Pariisis. Kluge teadis juba, et Hitler oli elus ja keeldus toetust andmast. "Ja - wenn das Schwein tot wäre!" ("Jah – kui siga surnud oleks!") Ütles ta.

17. augustil asendati ta Walter Modeliga ja ta kutsuti kohtumisele Berliini Hitleriga pärast ebaõnnestunud riigipööret; mõeldes, et Hitler võib teda karistada kui konspiraator, tegi ta enesetapu, võttes Metzi lähedal tsüaniidi kaks päeva hiljem 19. augustil. Ta jättis Hitlerilt kirja, milles ta soovis rahu sõlmida ja näidata "suuremeelsust, mis on vajalik selle lootusetu võitluse lõpetamiseks". Hitler andis kirja Alfred Jodlile ja kommenteeris, et "on tõsiseid põhjusi kahtlustada, et kui Kluge poleks enesetappu teinud, oleks ta ikkagi arreteeritud."

Autasud[muuda | muuda lähteteksti]

  • Raudrist (1914) 2. ja 1. klass
  • Pannal Raudristile (1939) 2. ja 1. klass
  • Raudristi Rüütlirist tammelehtede ja mõõkadega
    • Raudristi Rüütlirist 30. septembril 4. armee komandörina
    • Tammelehed 18. jaanuaril 1943 Väegrupp Mitte ülemana
    • Mõõgad 29. oktoober 1943 Väegrupp Mitte ülemana

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Barnett, Correlli (1989). Hitler's Generals. Grove Weidenfeld Publications. ISBN 1-55584-161-9.
  • Hoffman, Peter, (tr. Richard Barry) (1977). The History of the German Resistance, 1939–1945. Cambridge, MA: MIT Press. ISBN 978-0-262-08088-0.
  • Kennedy, Robert M. (2015). The German Campaign in Poland (1939). Merriam Press. ISBN 9781576383643.
  • Horne, Alistair (1969). To Lose a Battle: France 1940. Macmillian London. ISBN 978-0-141-03065-4.
  • Knopp, Guido (2007). Die Wehrmacht: Eine Bilanz. C. Bertelsmann Verlag. München. ISBN 978-3-570-00975-8.
  • Scherzer, Veit (2007). Die Ritterkreuzträger 1939–1945 [The Knight's Cross Bearers 1939–1945] (German). Jena, Germany: Scherzers Militaer-Verlag. ISBN 978-3-938845-17-2.{{cite book}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  • Shirer, William L. (1990). The Rise and Fall of the Third Reich. New York: Simon & Schuster. ISBN 0-671-72868-7.
  • Stahel, David (2015). The Battle for Moscow. Cambridge: Cambridge University Press. ISBN 978-1-107-08760-6.
  • Stahel, David (2013). Operation Typhoon: Hitler's March on Moscow, October 1941. Cambridge: Cambridge University Press. ISBN 978-1107035-12-6.
  • Thomas, Franz (1997). Die Eichenlaubträger 1939–1945 Band 1: A–K [The Oak Leaves Bearers 1939–1945 Volume 1: A–K] (German). Osnabrück, Germany: Biblio-Verlag. ISBN 978-3-7648-2299-6.{{cite book}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  • Wheeler-Bennett, Sir John (2005) [1953]. The Nemesis of Power: German Army in Politics, 1918 – 1945. New York: Palgrave Macmillan Publishing Company. ISBN 978-1-4039-1812-3.