Géza Gárdonyi

Géza Gárdonyi [g'eeza g'aardonji] (3. august 1863 Agárd – 30. oktoober 1922 Eger) oli ungari kirjanik. Ta on tuntud eelkõige ajalooliste romaanide autorina.

Tema isa töötas Lääne-Ungaris mõisas treialina. Géza lõpetas õpetajate kooli ning töötas mõne aasta õpetaja ja kiriku kantorina. 1885 abiellus ta Mária Molnáriga, aga abielu oli õnnetu ja nad asusid 1892 lahku elama.

1880. aastatest töötas ta ajakirjanduses. Tema esimene edu saabus külaelualaste satiiriliste juttudega sarjast "Göre Gábor", millest ta hiljem lahti ütles. Sajandivahetuse paiku hakkas ta huvi tundma Ungari ajaloo vastu.

Tema kuulsaim teos "Egeri tähed" avaldati 1899. aastal. Teoses räägitakse Egeri linna piiramisest türklaste poolt 16. sajandil.

Aastal 1901 avaldas Gárdonyi romaani "Nähtamatu inimene", mida ta ise pidas oma parimaks teoseks. Raamatus räägitakse hunnide pealiku Attila valitsemisperioodist 5. sajandil, samuti idarooma ajaloolase Priscuse külaskäikudest Attila õukonda. Selles raamatus seatakse kahtluse alla seni ajaloolaste seas valitsenud seisukoht, et 451 toimunud Katalaunia lahingu, peamise lahingu Vana-Rooma ja Attila vahel, võitsid roomlased.

Kuigi Ungaris saavutasid need kaks romaani kiiresti tuntuse, hakati neid teistesse Euroopa keeltesse tõlkima alles 20. sajandi teisel poolel. Need on tõlgitud ka eesti keelde.

Aastast 1897 elas Gárdonyi koos emaga Egeris, kus ka suri. Ta on sinna ka maetud ja tema hauakivile on kirjutatud "Csak a teste" ("Ainult tema keha"). Maja, milles ta oma elu lõpuni elas, on säilitatud ja muudetud muuseumiks.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Edvin Hiedel, "Géza Gárdonyi" – "Kalender 1988", Eesti Raamat 1987, lk 118–120.