Gunnar-Raimond Karu

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Gunnar-Raimond Karu (sündinud 2. augustil 1930 Tartus) on eesti füüsika ja matemaatika õpetaja, füüsikadidaktik. Tema isa oli raudteepolitsei vanemkordnik.

Hariduskäik[muuda | muuda lähteteksti]

Karu lõpetas 1944. aastal Valga I algkooli, 1946. aastal Aakre mittetäieliku keskkooli, 1952. aastal Tartu Õpetajate Instituudi kiitusega, 1956. aastal Tallinna Pedagoogilise Instituudi kiitusega, 1965. aastal A. I. Herzeni nimelises Leningradi Riiklikus Pedagoogilises Instituudis aspirantuuri. Ta kaitses 1965. aastal väitekirja teemal "Взаимосвязь теории и практики как путь формирования электротехнических знаний и умений у учащихся старщих классов средней школы". Kõrgem atestatsioonikomisjon andis talle pedagoogikateaduste kandidaadi kraadi füüsika õpetamise metoodika erialal. 1988. aastal kaitses ta väitekirja "Методические основы развивающего обучения физике в средней школе". Kõrgem atestatsioonikomisjon andis talle pedagoogikadoktori kraadi erialal 13.00.02 füüsika õpetamise metoodika.

Töökäik[muuda | muuda lähteteksti]

Karu suunati 1952. aastal Põltsamaa Keskkooli õpetajaks. Aastatel 1954–1962 oli ta samas koolis õppeala juhataja. 1962–1965 Leningradi A. I. Herzeni nimelise Riikliku Pedagoogilise Instituudi aspirant. 1965–1966 Tartu Riikliku Ülikooli üldfüüska kateedri assistent, 1966–1968 vanemõpetaja, 1968–1990 dotsent, 1990–1992 professor, 1992–1993 korraline professor, 1993–1995 Tartu Ülikooli füüsika didaktika instituudi korraline professor, alates 2. oktoobrist 1995 prof. emeritus, 1. veebruarist 1993 kuni 1. oktoobrini 1995 füüsika didaktika instituudi juhataja.

1966/1967 – 1968/1969 Tartu I Keskkooli füüsika eriklassi õpetaja, 1970/1971 – 1973/1974 Tartu I Keskkooli tavaklasside õpetaja. 1994/1995 – 1997/1998 Virumaa Kõrgkooli külalisprofessor.

Ühiskondlik tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Karu oli täppisteaduste olümpiaadi füüsika vabariikliku komisjoni esimees aastatel 1966–1986 (Tartu Ülikooli teaduskooli tänukiri 2005). Ta on olnud haridusministeeriumi füüsika ainekomisjoni ja õppekirjanduse komisjoni liige, aseesimees ja esimees (Haridusministeeriumi tänukiri 2001). Ta oli üleriigilise füüsika ainenõukogu esimees.

Karu oli ajakirja "Физика в школе" toimetuskollegiumi liige ja rahvusvahelise teadusartiklite kogumiku "Физика в школе и вузе" toimetuskollegiumi liige.

Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]

Karu teeneks on süsteemkäsitlusel põhineva arendava füüsikaõppe kontseptsiooni väljatöötamine ja metoodilise süsteemi loomine, mis võimaldaks realiseerida kontseptsiooni põhiseisukohad praktikas.

Karu oli Eesti Vabariigi haridusseaduses defineeritud haridusstandardi konkretiseerimiseks ja füüsikapädevuste hindamiseks vajaliku mõõtmisvahendi loomiseks moodustatud töörühma (Henn Voolaid, Enn Pärtel, Koit Timpmann, Jaan Susi, Ott Krikmann) juht. Tulemused on avaldatud aastatel 1995 kuni 2004 ilmunud seitsmes vihikus üldpealkirjaga "Teel füüsika standardile" eesti ja vene keeles.

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • G. Karu. Elektrotehnika praktikum keskkoolis. ERK, Tallinn. 1961. 118 lk.
  • G. Karu, A. Savik. Füüsika õpetamise metoodika 7. – 8. klassis. Tallinn, Valgus, 1978. 227 lk.
  • G. Karu, E. Pärtel, L. Vassiltšenko, T. Viileberg. Õpilaste vaimse tegevuse juhtimine füüsikatunnis. Rmt.: Pedagoogikateadus ja kool. Pedagoogiliste uurimuste tulemused 1976–1980. Reaalained ja kool. Tallinn, 1891. lk. 49-59.
  • Гуннар Кару. Методика преподавания физики в общеобразовательной школе. Дидактика физики. Таллин, Валгус, 1986. 157 c.
  • Gunnar Karu. Füüsika didaktika. Tallinn, Koolibri, 1996. 233 lk.
  • Г. Кару. Эмпирическое исследование эффективности текста учебника физики. В кн. Физика в школе и вузе. Выпуск 8. Международный сборник научных статей. Санкт-Петербург. 2008. С. 114-118.
  • Arendava füüsikaõppe kontseptsiooni rakendusena valminud õppemetoodiline komplekt "Füüsika lühikursus gümnaasiumile": a) õpilaseraamat, b) õpetajaraamat, c) jaotvara, d) redeltestid.
Õpilaseraamatud
  • I. Elekter ja magnetism. Tallinn, Koolibri, 1997. 143 lk.
  • II. Elektrodünaamika. Tallinn, Koolibri, 1997. 125 lk.
  • III. Mehaanika. Tallinn, Koolibri, 1998. 148 lk.
  • IV. Molekulaarfüüsika. Tallinn, Koolibri, 1999. 132 lk.
  • V. Aine ehitus. Tallinn, Koolibri, 1999. 120 lk.
  • VI. Nüüdisaegne füüsikaline maailmapilt. Tallinn, Koolibri, 2000. 119 lk.
  • VII. Gümnasisti A & O. Tallinn, Koolibri, 2002. 112 lk.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Biobibliograafia[muuda | muuda lähteteksti]

  • Tartu Riikliku Ülikooli õppe-teaduskoosseisu biobibliograafia nimestik 1944–1980. Tallinn, Valgus, 1987, lk. 266.
  • Album professorum Universitatis Tartuensis. Anno MCMXCVIII. Tartu Ülikooli Kirjastus, 1998, lk. 141.
  • Eesti Entsüklopeedia 14. kd. Eesti elulood. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000, lk. 145.
  • Eesti teaduse biograafiline leksikon. I köide. A-K, Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000, lk. 576.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]