Mine sisu juurde

Gruusia-Abhaasia sõda

Allikas: Vikipeedia
Gruusia-Abhaasia sõda
Osa Abhaasia konfliktist
Sõja mälestusmärk Thbilisis
Toimumisaeg 1992–1993
Toimumiskoht Abhaasia
Tulemus Abhaasia iseseisvumine tunnustamata vabariigina
Osalised
Gruusia  Abhaasia
 Venemaa

Gruusia-Abhaasia sõda on aastail 1992–1993 toimunud sõjaline konflikt Gruusia ja Abhaasia vahel.

Sõda lõppes Gruusia lüüasaamisega ja Abhaasia iseseisvumisega. Abhaasia vabariik peab sõda oma iseseisvussõjaks. Sõjaga kaasnesid ka mõlemapoolsed sõjakuriteod ja etniline puhastus, umbes 200 000 grusiini pages sõja tagajärjel oma kodukohast.

Sõja kulg

[muuda | muuda lähteteksti]

Eellugu

[muuda | muuda lähteteksti]

19. sajandiks oli Abhaasia vürstiriik sisuliselt Venemaa keisririigi koosseisus, kuid 1864. aastani veel autonoomne. Pärast autonoomia tühistamist tõusid abhaasid keisririigi vastu üles. Pärast ülestõusu mahasurumist lahkus umbes 70 000 abhaasi kodumaalt, peamiselt Türki. Tühjenenud Abhaasia piirkonda kutsusid Vene võimud asunikke ja oma külad rajasid piirkonnas nii grusiinid, venelased kui ka eestlased.[1]

Nõukogude aja alguses kuulutati Abhaasia 1921. aastal nõukogude vabariigiks, mis moodustas 1925. aastal Gruusia NSV-ga konföderatsiooni. Grusiinist Stalini ajal, 1931. aastal, alandati Abhaasi ANSV-ks, mis allus otseselt Nõukogude Gruusiale. Nõukogude ajal jätkus teiste rahvaste Abhaasiasse asumine ja abhaaslased moodustasid liidu lagunemise ajaks vähem kui viiendiku rahvastikust. 1960. aastatest levis Gruusias narratiiv, mille järgi olid abhaasid viimastel sajanditel Gruusia aladele asunud rahvas, millel pole õigust oma maale. Abhaasid vaatasid Thbilisi huvide tasakaalustamiseks tavaliselt Moskva poole ja taotlesid isegi Vene NFSV-ga liitmist.[2]

Perestroika ajal levinud gruusia rahvuslikud meeleolud hirmutasid abhaase. 1989. aasta märtsis võeti vastu Lõhnõ kiri, milles kutsusid 5000 Abhaasia elanikku taastama 1921. aasta nõukogude vabariiki. Grusiini avalikkus nägi kirja reetmisena ja üleskutsed Abhaasia autonoomia tühistada sagenesid. 1990. aasta augustis kuulutas Abhaasia end nõukogude vabariigiks, mille GNSV ülemnõukogu kohe tühistas. 1991. aastast asus Abhaasia juht Vladislav Ardzinba üles ehitama Abhaasia kaardiväge. Sõja tõttu Lõuna-Osseetias rääkis Gruusia keskvalitsus Abhaasia piirkondliku valitsusega läbi ja andis neile õiguse olla Abhaasi ülemnõukogus üleesindatud. Leping ei jäänud Gruusia kodusõja tõttu püsima, sest Gruusia juhi Eduard Ševardnadze valitsus proovis eelkäija leppeid tühistada ja Abhaasia juhtkond nägi kodusõjas võimalust iseseisvuda.[2][3]

Olukord pingestus 1992. aastal. 1992. aasta veebruaris tühistati Gruusia Nõukogude-aegne konstitutsioon ning kehtivaks kuulutati 1921. aasta põhiseadus. Abhaasid tõlgendasid seda sammu nende autonoomia tühistamisena. Abhaasia valitsus kuulutas 1992. aasta 23. juulil kehtivaks 1925. aastal kehtinud nõukogude vabariigi, lootuses sellega saavutada suurem autonoomia ilma iseseisvust Gruusiast välja kuulutamata.[4] Seejärel alustasid abhaaside kaardiväelased grusiinidest ametnike vägivaldset eemaldamist nende büroodest ja asendamist abhaaside või venelastega.[5]

Sõja kulg 1992. aasta oktoobrini

Sõja puhkemine

[muuda | muuda lähteteksti]

1992. aasta augustis röövisid kodusõjas Zviad Gamsahhurdia poolehoidjad Gruusia siseministri ja tõid ta väidetavalt Abhaasiasse. Väidet pole tõestatud, kuid Gruusia relvajõud kasutasid seda ettekäänet Abhaasiasse minekuks. 14. augustil 1992 sisenes piirkonda umbes 5000 Gruusia rahvuskaardi meest, veel 1000 maabus Gagras, kus valvati Abhaasi-Venemaa piiri. Märkimisväärse osa Gruusia rahvuskaardist moodustasid Abhaasia päritolu grusiinid. Rahvuskaart hõivas Tengiz Kitovani juhtimisel Abhaasia pealinna Suhhumi.[6] Suhhumi hõivamisel toimus esimene kokkupõrge Abhaasia kaardiväe ja Džaba Ioseliani juhitud Gruusia üksuse "Mhedrioni" vahel. Langenuid oli mõlemal poolel. Ardzinba juhitud Abhaasia üksused ja Abhaasia parlament taandusid Gudautasse ning Tkvartšelisse.[7][8][9]

Pärast Suhhumi hõivamist põhjendas Gruusia kindral Tengiz Kitovani sõjalist operatsiooni, öeldes et põhjuseks oli Abhaasia parlamendis lõpu tegemine arutelule Gruusiast lahkulöömise teemal.[10] Pealinna hõivamise järel rüüstasid Gruusia väeosad Suhhumit ja Gagrat hetkeni, kui taipasid, et abhaaside väed plaanivad tõsisemalt neile vastu hakata. Rüüstamise ajal kogesid kohalikud vägivallatsemist ja tapmisi, linnades hävitati ka kultuuripärandit, näiteks rüüstati süsteemselt Suhhumi ülikooli ja Abhaasi rahvusmuuseumi hooneid.[2][7][8][9]

Venemaa vahendusel tehti osapoolte vahel 3. septembril 1992 relvarahu, mis allkirjastati Moskvas.[11] Septembris liitus Abhaasia kuni 1000-liikmelise kaardiväega umbes 1000 Kaukaasia Mägirahvaste Konföderatsiooni erineva rahvusliku taustaga (peamiselt tšerkessid, kabardid, abaasid ja adõgeed) võitlejat Põhja-Kaukaasiast, kes ületasid selleks Venemaa-Gruusia piiri mägiteid pidi. 2.–3. oktoobril alistasid abhaasid Gagras üllatusrünnakus Mhedrioni ja Georgi Karkarašvili juhitud Gruusia sõjaväeüksuse "Tetri Artsivi" (valge kotkas).[2][3][12][13][14]

Sõja kulg aastate 1992–1993 vahetusel

Olles sellega avanud taas ligipääsu Venemaale, asus Abhaasia süsteemselt oma relvajõudusid üles ehitama. Võitluseks grusiinide vastu moodustati Abhaasia armeenlaste Bagramjani-nimeline pataljon, milles sõdis ka poolakaid ja Abhaasia eestlasi.[15] Vabatahtlikena tulid Abhaasia relvajõududesse ka paljud Türgis viibinud abhaasid (muhaadžirid), võitlejad Transnistriast ja Venemaalt (peamiselt Kubani ning Doni kasakad) ning Šamil Bassajevi juhitud tšetšeenide väekontingent.[16][17] Sõjatehnika langes abhaaside kätte nii põgenevate Gruusia väeüksuste poolt hüljatud saagina kui ka endistest Nõukogude Liidu sõjaväeosadest. Uuem sõjatehnikat ja relvastus pärines aga Venemaalt.[3][12] Venemaalt tulnud vabatahtlike võeti soojalt vastu ja kabardist vabatahtlik Sultan Sosnaliev nimetati Abhaasia kaitseministriks.[18]

Grusiinide tagasilöömine

[muuda | muuda lähteteksti]

Aasta lõpuks olid abhaasid küll kogenud veel mitmeid kaotusi, kuid oma kontrolli alla saanud suure osa Loode-Abhaasiast. Abhaaside tegevust toetasid ka Venemaa relvajõud, sulgedes Gruusia telefoniliinid ja varustades abhaase relvade ja tehnikaga. Ametlikult üritas Venemaa valitsus küll võtta lepitaja rolli.[2][12]

1993. aasta juulis algatasid abhaasid suure pealetungi ja piirasid Suhhumit. Vene väed pommitasid Gruusia vägesid, kuid linna vallutada ei suudetud. 27. juulil lepiti kokku relvarahus, mis pakkus välja Abhaasia desarmeerimise ja Gruusia vägede lahkumise piirkonnast. Septembris süüdistasid abhaasid Gruusiat relvarahu rikkumises ja ründasid kuu alguses taas Suhhumit, võttes linna 27. septembril üle. Tegemist oli sõja suurima rünnakuga. Vene rahuvalveüksused kuulutasid end neutraalseks ja keeldusid võitluses pealinna eest relvarahu tagamast.[2]

Linna vallutamise järel hukkus abhaasi vägede vägivalla tõttu tuhandeid grusiine. Sealhulgas hukati 27 Gruusia valitsuse poolt määratud autonoomse Abhaasia valitsuse ministrit eesotsas Žiuli Šartavaga.[19] Kuu lõpuks suutsid abhaasi väed suruda Gruusia rahvuskaardi Enguri jõe lõunakaldale. Sellega saavutas Abhaasia võimu pea kogu oma nõutud ala üle (peale suures osas svanidega asustatud Kodori oru).[3][11]

1993. aasta sõja sündmused

Sõja lõpetamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Lüüasaamised Abhaasias sütitasid korraga tugevamalt taas käima ka Gruusia kodusõja. Augustist olid Gamsahhurdia toetajad võtnud üle suure osa Lääne-Gruusiast ja ähvardasid juba Thbilisit ennast. Kuigi ka pealinnas võimul olnud Ševardnadze heitis Venemaale ette abhaaside toetamist, oli olukord tema jaoks piisavalt keeruline, et ta otsustas end allutada Kremli nõudmistele. Aasta lõpus liitus Gruusia SRÜ-ga ja nõustus lubama Venemaa vägesid riigi territooriumile. Vene vägede ilmumine rahustas maha kodusõja, sest mässulised ei julgenud Vene vägesid rünnata.[2]

Sõja jooksul hukkus umbes 8000 inimest. Abhaasia alade vallutamisele järgnes Abhaasias etniline puhastus. Piirkonnast pidi lahkuma umbes 300 000 inimest, peamiselt grusiinid, kuid ka paljud armeenlased ja venelased. Sõja tulemusel lahkusid Abhaasiast peaaegu kõik grusiinid, umbes 200 000 inimest.[2][20] Human Rights Watchi aruande kohaselt sai sõjas surma 4000 grusiini, 10 000 sai haavata ja 1000 kadus. Abhaasia poolel sai surma 4040 inimest (2220 võitlejat ja 1820 tsiviilisikut), ligikaudu 8000 sai haavata ja 122 kadus.[11]

1994. aasta mais leppisid Abhaasia ja Gruusia Moskvas kokku pikaaegsema rahu. Juunil saadi ka kokkuleppele, et nende omavahelist piiri valvavad Venemaa juhitud SRÜ rahuvalvajad. Samuti saadeti piirile ÜRO vaatlusmissioon. Konflikt on suuresti sellest ajast olnud külmunud, kuigi teravnes taas 1998. aasta mais ja 2001. aasta oktoobris.[3] Venemaa toel vallutas Abhaasia 2008. aastal Venemaa-Gruusia sõjas ka Kodori oru, saavutades seega täielikult kontrolli oma taotletud alade üle.[11]

Gruusia territooriumi jagunemine pärast sõda

Sõjakuriteod

[muuda | muuda lähteteksti]

Gruusia-Abhaasia sõjas panid mõlemad vaenupooled üksteise suhtes toime massitapmisi. Gruusia vägesid on süüdistatud sõja esimesel etapil röövimistes[21] ja tapmistes eesmärgiga hirmutada abhaasidest elanikkond oma kodudest lahkuma (vastavalt Human Rights Watchi 1995. aasta märtsi Helsingi aruandele).[7] Gruusia süüdistab Abhaasia vägesid ja nende liitlasi etnilises puhastuses grusiinide vastu, mida on tunnistanud Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE) Budapesti (1994), Lissaboni (1996) ja Istanbuli (1999) tippkohtumistel.[22][23][24]

Gruusia vägede sõjakuriteod

[muuda | muuda lähteteksti]

Gruusia sõjaväelaste poolt rööviti tühjaks tuntud abhaaslaste instituudid, näiteks Suhhumi Füüsika- ja Tehnikateaduste Instituut ja Eksperimentaalse Patoloogia ja Teraapia Instituut koos tuntud ahvide kasvandusega. Ahvid lasti puuridest lahti Gruusia sõdurite poolt sõnadega: "Las jooksevad tänavatel ja kisuvad abhaase lõhki". Abhaasia Ajaloo, Keele ja Kirjanduse Instituut rööviti tühjaks ja põletati maha. 22 novembril 1992 hävitati Abhaasia Riiklik Arhiiv, kus hävis 17 iidse perioodi hoiuseühikut. Arhiivi keldrid valati üle bensiiniga ja süüdati. Linlasi, kes üritasid põlengut kustutada, hirmutati eemale laskudega. Tulirelvadest lasti puruks paljud abhaasidele tähtsad ajaloolised mälestusmärgid ja Abhaasia kultuuritegelaste monumendid.[25]

Reporter Aleksei Lušnikov Abhaasias (1992)

Gruusia sõjaväe kontingendi komandant Georgi Karkarašvili ähvardas Suhhumi televisioonis esinedes abhaase, öeldes et edasise vastupanu jätkumisel peab ta võimalikuks hävitada kõik Abhaasias elavad abhaasid.[26][27] Gruusia vägede sõjakuritegusid on kirjeldatud mitmes kirjanduslikus allikas. Vorošeni "Tšuma v rajus" on mitmeid tunnistusi:[25]

1. S.B. Zantarija (Suhhumi, Frunze tn 36-27):

„Gruusia sõdurid murdsid maha ukse ja sisenesid korterisse, tuues põhjuseks seal olevate relvade konfiskeerimise. Seal oli mu õde Vasilisa ja tema endine abikaasa Ustian, V.A. Nõuti raha ja solvati. Pärast alkoholi tarbimist rööviti korterist mida sooviti. Võeti kinni mu õde ja Ustian, V.A. õe üle irvitati ja teda vägistati. Ustianit peksti, pärast seda ta mõrvati. Rööviti kõiki ilma valimata, toimus tüdrukute ja naiste püüdmine ning vägistamine ... Mida nad tegid, on võimatu kirjeldada ...“

2. Š. Aiba (Suhhumi, Džikia tn 32):

„Öösel mu grusiinist naaber Džemal Rehviašvili kutsus mind tänavale, öeldes: "Ära karda, ma olen sinu naaber, tule välja". Niipea kui ma väljusin, löödi mind pähe, tiriti majja ja otsiti läbi. Majas pöörati kõik segi ja kõik väärtasjad võeti ära. Siis viidi mind depoosse, kus vagunite vahel mind peksti ja nõuti automaadi ja kolme miljoni raha loovutamist ... Siis viidi mind miilitsasse ja öeldi, et nad leidsid minu juurest granaadi ning näitasid ühte enda oma granaatidest. Siis pandi mind kambrisse. Aeg-ajalt mind piinati kasutades elektrit ja peksti. Kord päevas anti kauss toiduga kuhu sageli sülitas grusiinist toidujagaja. Kui grusiinidel oli tagasilööke rindel siis nad trügisid kambrisse ja peksid kõiki seal olijaid ...“

Abhaasia mäletusmärk iseseisvussõjas hukkunutele (2007)

3. Z. H. Natškebia (Suhhumi linnas):

„Tulid viis Gruusia kaardiväelast, üks neist pani minu lapselapse Ruslani seina äärde ja ütles, et ta tuli tapma. Teine kaardiväelane tuli mu kaheaastase tütretütre Ljade Džopua lähedale, kes lamas voodis, ja pani noa tema kõrile. Tüdruk ütles iseendale: "Ljada ei nuta, onu on hea, ta ei tapa sind". Ruslani ema Svetlana hakkas paluma, et nad ei tapaks tema poega, öeldes: "Ma ei ela tema surma üle". Teine kaardiväelane ütles: "Poo ennast ise üles, siis me poega ei tapa". Tulid naabrid, pärast seda jooksis Ruslani ema toast välja. Varsti läksime teda otsima ja leidsime ta keldrist. Ta rippus nööriotsas ja oli juba surnud. Kui kaardiväelased seda nägid, ütlesid nad, "matke ta täna maha, homme tuleme teid tapma.“

4. B. A. Inapha:

„Kaardiväelased lõid mind, sidusid kinni, viisid jõe äärde ja hakkasid minu vahetus läheduses tulistama, esitades küsimusi abhaaside relvastuse kohta. Siis nad hakkasid nõudma 3 miljonit. Pärast peksmist, ma kaotasin teadvuse. Ärkasin toas. Leides triikraua, riietasid nad mu lahti ja hakkasid mind kuuma triikrauaga piinama. Hommikuni nad irvitasid minu üle. Siis tuli uus vahetus, kes uuesti hakkas mind peksma ja nõudma miljonit. Seejärel viidi mind õue, paigaldati käerauad, hakati tapma kanu ja süstima endale morfiumi. Sama päeva õhtul õnnestus mul põgeneda. Sattusin armeenlaste juurde, kes ravisid mu haavad, lõikasid läbi käerauad, andsid süüa, andsid võimaluse ööbimiseks ja näitasid teed linna poole.“

5. V. K. Dopua (Adzubža küla):

„6 oktoobril kaardiväelased koos kohalike grusiinidega sisenesid külla. Kõik, keda leiti majadest, aeti välja. Täiskasvanud rivistati tanki ette, lapsed paigutati tankile ja viidi kõik Drandi poole. Dopua Džuletti seoti nööriga tanki külge ja lohistati mööda tänavat. Selliselt kasutati rahulikke elanikke kilbina partisanide võimaliku avatava "tule" vastu.“

Ukraina rühmituse UNA-UNSO vabatahtlikud Gruusias

6. V. E. Minosjan (armeenlastega asustatud Labra küla Otšamtšira rajoon): –

„See toimus päeval kell kolm. Koguti mõned pered, inimesi kakskümmend, keda sunniti kaevama sügava augu. Seejärel sunniti vanureid, lapsi ja naisi laskuma auku aga mehi sunniti loopima mulda neile peale. Kui mulda oli augus olijatel juba rohkem kui üle vöökoha, ütlesid kaardiväelased: "Tooge raha ja kulda, muidu matame teid elusalt". Kogu küla, lapsed, vanurid, naised, jne, laskusid põlvili paludes armu. See oli jube vaatepilt. Järjekordselt koguti väärtesemeid... pärast seda lubati peaaegu hulluks läinud inimestel lahkuda.“

7. Mehhanisaator Eremjan Seisjan: –

„Labra küla hävitati täielikult. Kõik aeti kodudest välja, rööviti paljaks, piinati, palju oli tapetuid ja vägistatuid. Ühele mehele nimega Kesjan tehti ettepanek vägistada oma ema. Kolhoositar Sedi vägistasid mitu grusiini tema mehe juuresolekul, mille tulemusena ta läks hulluks. Ustjan Hingal riietati lahti ja sunniti tantsima, mille käigus tema pihta sooritati noalööke ja tulistati automaadist.“

8. Suhhumis toimunud Abhaasist rüüstamist kogenud põgeniku pere jutustas, kuidas:

„purjus mehed tungisid meile korterisse, tulistasid automaadist ja ütlesid meile: "Lahkuge Suhhumist igaveseks, kuna Suhhumi on Gruusia." Perekonnaliikmed kinnitasid, et sõdurid varastasid juveele, ründasid meest, pärast seda viskasid perekonna tänavale. Tunnistajad teatasid, et nägid tänaval surnud rahulikke elanikke, kaasa arvatud naisi ja vanureid, vaatamata sellele, et võitlus toimus mõne päeva eest.[7]“

Abhaasia vägede sõjakuriteod

[muuda | muuda lähteteksti]

Abhaasia vägede sõjakuriteod on samuti hästi talletatud. "Grusiinidest elanikkonna Gruusia Abhaasia osas etnilise puhastuse ja genotsiidi poliitika faktide kindlakstegemise Gruusia Riikliku komisjoni kokkuvõte ja Rahvusvahelisele tribunalile edastatud materjalid" toob välja mitmed tunnistused:[28]

1. N. Tšaladze:

„edastati Abhaasia televisioonis informatsioon, et Gagra langemisel abhaasi võitlejad ja nende liitlased saavad endale tapetute majad.“

2. T. Džintšaradze:

„sundisid abhaasi võitlejad Gagras 7 oktoobril 1992. a teda ja teisi elanikke korjama kokku umbes 250 grusiini laipa, mis kohe laeti autodele ja veeti nelja veoautoga "Kamaz" ära suurde kaevatud auku matmisele.“

Abhaaslased ja nende liitlased ületamas Gumista jõge (1993)

3. L. Zoidze:

„Suhhumis mõrvasid abhaasi võitlejad kõik O. Phakadze perekonnaliikmed, pärast seda laibad tükeldati, pead istutati odade otsa ja süüdati.“

4. Roza Gabedava:

„27. septembril 1993.a, peale Suhhumi võtmist tungisid nende juurde abhaasi võitlejad ja nende liitlased. Tema mees Murman Todua ja poeg Zurab koos naabrite ja miilitsatöötajatega varjasid end elumajas. Abhaasid otsisid nad üles ja lasid 7 inimest maha. Naabrite abiga kaevas Gabedava haua ja mattis mehe pojaga koos teiste tapetutega.“

5. L. Maharašvili:

„abhaasi võitlejad saatsid haiglasse pooleks saetud grusiinist tüdruku laiba kelle kehal oli kirje: "Nii nagu ei saa ühendada terviklikuks kehaks seda tüdrukut, ei saa ühendada ka Gruusiat ja Abhaasiat".“

6. G. Arzumanjani:

„Ahaldaba külas abhaasia võitlejad raiusid pead maha paljudel rahulikel elanikel aga mõningatel juhtudel võitlejad panid neile ümber autorehvid ja põletasid nad elusalt. Selliselt kaotas elu umbes 60 naist. Need, kes jäid ellu, aeti staadionile ja lasti maha. Ahaldaba külas tapeti umbes 400 inimest.“

Materjalide järgi hävitati Gruusia võimude andmeil Abhaasias kokku füüsiliselt umbes 10 000 grusiini rahvusest Abhaasia tsiviilisikut ja toimus etniline puhastus. Grusiini rahvusest tsiviilelanikkonna hävitamine viidi läbi mitte ainult asulates, kus toimus lahingutegevus, vaid ka rajoonides, kus lahingutegevust ei toimunud. Gali rajoonis, kus elas peaaegu 100 000 grusiini, ei esinenud mingit lahingutegevust. Vaatamata sellele tapeti seal rohkem kui 1000 inimest, ülejäänud aga aeti piirkonnast välja. 9 juulil 1993 toimus Kamani massimõrv.[29][30]

Olemasolevatel andmetel tapeti pärast Suhhumi hõivamist rohkem kui 1000 rahulikku grusiini rahvusest elanikku. Kultuuri ja puhkuse pargis Suhhumis lasid separatistid maha rohkem kui 400 grusiini. Suhhumi 12. kooli lähedal tagusid abhaasi võitlejad jalaga mahalöödud päid. Suhhumis lasid võitlejad maha R. Šubladze ja G. Kvašilava, seejärel lõikasid kätelt ja jalgadelt liha ning samas viskasid selle põrandale ja ähvardasid seda kõikide grusiinidega teha, kui nad Abhaasiast ei lahku. Samal ajal pidevalt pommitati linna lennuvälja, kus peaaegu ööpäevaringselt lennukite ootel olid tuhanded põgenikud – grusiinid, venelased ja teiste rahvuste esindajad. Alla lasti mõned reisilennukid, hukkunute hulgas oli 50 naist ja alaealist last. Pärast lahingute lõppemist piinati ja lasti 29. septembril 1993 maha Abhaasia Ministrite Nõukogu Esimees Žiuli Šartava ja teised valitsuse liikmed, ministrite nõukogu reatöötajad ja politseiülem. Veidi varem lasti maha Gagras Abhaasia ülemnõukogu liige ja Gagra administratsiooni ülema asetäitja Mihail Džintšaradze ja kümned teised ametiisikud.[25]

Etnilise puhastamise 12. aastapäeva mälestamine Gruusias (2005)

Mõrvati rohkem kui 100 grusiinist kunstitöötajat, nende seas Gumista kultuurimaja näitejuht Nato Milorava, draamateatri näitlejad Vasili Tšheidze, Teimuraz Žvania, Guram Gelovani, Suhhumi kultuuri- ja puhkusepargi direktor Juri Davitaja. Samuti mõrvati rohkem kui 80 grusiinist meditsiinitöötajat, kellest enamus olid naised: Vera Kolbaja, Tina Tšotšaria, Nino Šonia, Ariadna Šelia, Olga Tkebutšava, Maija Veseliv ja teised. Gulripši rajoonis tuberkuloosi haigla õuel lasti sugulaste silme all maha peaarst Šota Džgamadze, samamoodi lasti maha vabariikliku haigla arsti Petre Sitšinava. Enda ametikohustuste täitmisel mõrvati arstid Zelimhan Danelia, Gia Sitšinava, Razmik Ispektšjan, Georgi Barkalaja ja Šalva Gvazava. Rohkem kui 200 grusiinist õpetajat tapeti, nende seas Venera Sigua, Julia Gogohia-Tšitanava, Tšatša Dzahdzava, Eka Tšilpani, Lija Akubardia, Dzabuli Patšulia, Gulnara Tšaladše.[25]

Massilist hävitamist ja minema kihutamist teostati Suhhumi ja Gudauta rajoonis. Sõja esimesel etapil aeti Ešerast, Lõhnõst, Aradust, Ahalsopelist välja 5000 grusiini, ülejäänud tapeti. Ahalsopelis lasti maha 17 grusiini. 70 aastasel Indiko Grdzelidzel lõigati välja süda, Elgudž Maisuradze raiuti kirvega surnuks, Nikolai Kvabzianidze seoti traktori külge, piinati ja mõrvati. Erilist julmust ilmutas abhaasi pool grusiinidest elanike suhtes pärast Gagra langemist 5. oktoobril 1992. Nad piinasid Leselidzes 50 grusiini ja poosid nad pärast Gagras elektripostide otsa üles. Sarnaselt tegutsesid abhaasi võitlejad grusiinidest elanikkonnaga ka Salhinos, Gantiadis, Pitsundas, Ldzaas, Alahadzõs, Bzõbis.[25]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ The Red Book of the Peoples of the Russian Empire (inglise). Estada Kirjastus. 2001. ISBN 9985-9369-2-2.
  2. 1 2 3 4 5 6 7 8 Souleimanov, Emil (2013). "Nagorno-Karabakh, South Ossetia, and Abkhazia: The Ascent of Ethnopolitical Conflict". Understanding Ethnopolitical Conflict: Karabakh, South Ossetia, and Abkhazia Wars Reconsidered (inglise). Palgrave Macmillan.
  3. 1 2 3 4 5 Zurcher, Christoph (1. september 2009). "Wars in Georgia". The Post-Soviet Wars: Rebellion, Ethnic Conflict, and Nationhood in the Caucasus (inglise). NYU Press. ISBN 978-0814797242.
  4. ↑ Stanislav Lakoba: Abkhazia is Abkhazia, by Stanislav Lakoba Whoever loses homeland loses all, Abkhaz World, 15.10.2011.
  5. ↑ Mart Helme: Abhaasia – pika viha kibedad viljad, Maailma Vaade, 2008, nr 6
  6. ↑ Нино Мамукадзе Георгий Попхадзе: Шеварднадзе беспокоит комплекс, что начал войну Наша Абхазия, 30.06.2011
  7. 1 2 3 4 Human Rights Watch report GEORGIA/ABKHAZIA: VIOLATIONS OF THE LAWS OF WAR AND RUSSIA'S ROLE IN THE CONFLICT, March 1995
  8. 1 2 Institute for War and Peace Reporting, Abkhazia: Cultural Tragedy Revisited
  9. 1 2 OpenDemocracy, Abkhazia's archive: fire of war, ashes of history
  10. ↑ Linnart Mäll; Lord Ennals; Margery Farrar, Alvaro Pinto Scholtbach, Michael van Walt van Praag History of the conflict in Abkhazia REPORT OF A UNPO MISSION TO ABKHAZIA, GEORGIA AND THE NORTHERN CAUCASUS, 11.1992
  11. 1 2 3 4 JASUTIS, Grazvydas (oktoober 2018). "Georgia-Abkhazia: The Predominance of Irreconcilable Positions" (PDF). Geneva Academy of International Humanitarian Law and Human Rights: 1-10.
  12. 1 2 3 Бгажба О. Х., Лакоба С. З ОТЕЧЕСТВЕННАЯ ВОЙНА НАРОДА АБХАЗИИ 1992–1993 ГОДОВ ИСТОРИЯ АБХАЗИИ С ДРЕВНЕЙШИХ ВРЕМЕН ДО НАШИХ ДНЕЙ, Сухум 2007
  13. ↑ Shamil Basayev: BATTLE FOR GAGRA Combat Films and Research. 2007–2008
  14. ↑ Dodge Billingsley Military Aspects of the War. The Battle for Gagra (The Turning-point) Abkhaz World, Whoever loses homeland loses all, 22.08.2010
  15. ↑ Jürgenson, Aivar (2016). "GRUUSIA-ABHAASIA SÕDA ABHAASIA EESTLASTE MÄLESTUSTES". Acta Historica Tallinnensia. 22: 128. DOI:10.3176/hist.2016.1.06.
  16. ↑ Prague Watchdog — Конфликт в Чечне — Чеченский фактор в грузино-абхазской войне 1992–1993 гг
  17. ↑ Shamil Basayev in the Abkhazian war Combat Films and Research. 2007–2008
  18. ↑ Zhemukhov, Sufian (juuli 2012). "The birth of modern Circassian nationalism" (PDF). Nationalities Papers. 40 (4): 508.
  19. ↑ "It has been 31 years since the fall of Sokhumi". Interpress News. 27. september 2024.
  20. ↑ Chervonnaia, Svetlana Mikhailovna. Conflict in the Caucasus: Georgia, Abkhazia and the Russian Shadow. Gothic Image Publications, 1994
  21. ↑ On Ruins of Empire: Ethnicity and Nationalism in the Former Soviet Union, pg 72, by Georgiy I. Mirsky, published by Greenwood Publishing Group, sponsored by the London School of Economics
  22. ↑ "CSCE Budapest Document 1994, Budapest Decisions, Regional Issues". .umn.edu. Vaadatud 22.06.2010.
  23. ↑ Lisbon OSCE Summit Declaration https://resources.osce.org/sites/default/files/f/documents/1/0/39539.pdf
  24. ↑ "ISTANBUL DOCUMENT 1999" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 22. september 2019. Vaadatud 19. augustil 2008.
  25. 1 2 3 4 5 "А. Ворошень «Чума в раю»". Originaali arhiivikoopia seisuga 20. november 2010. Vaadatud 9. septembril 2010.
  26. ↑ YouTube — G. Karkarašvili esinemine Suhhumi televisioonis
  27. ↑ The Georgian Commander-in-Chief on TV threatens the Abkhazian nation with genocide
  28. ↑ ЗАКЛЮЧЕНИЕ Государственной комиссии Грузии по установлению фактов политики этнической чистки — геноцида, проводимой в отношении грузинского населения Абхазии, Грузия, и передачи материалов в Международный трибунал
  29. ↑ Conflict in the Caucasus: Georgia, Abkhazia, and the Russian Shadow by S. A. Chervonnaia and Svetlana Mikhailovna Chervonnaia, p 51
  30. ↑ UN report on Human Rights violation during the Georgian-Abkhaz conflict, Video interview with the survivor of the Massacre, recorded by UNAMIG in Tbilisi, 1995
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Gruusia-Abhaasia_sõda&oldid=7166353"