Gifhorni loss

Lossihoov. Vasakult: Kommandantenhaus koos trepitorniga (Treppenturm), lossikabel (Schlosskapelle) ja Ablagerhaus

Gifhorni loss (saksa keeles Schloss Gifhorn) on loss Gifhornis Saksamaal, ehitatud aastatel 1525–1581 Weseri renessanss-stiilis. Loss oli aastani 1790 vallikraavi, vallide ja bastionitega kindlustatud ja seda ei vallutatud kunagi. 16. sajandil oli see hertsog Franzi ajal vaid 10 aastaks Gifhorni hertsogkonna Residenz.

Plaan

Matthäus Meriani vasegravüür kindlustatud lossist 1654. aasta paiku

Lossiplaan 18. sajandil

See hästikindlustatud loss oli ehitatud trapetsikujulisena. Seda ümbritsesid vallid ja kuni 50 m laiune vallikraav. Vahetu ümbruse sai üle ujutada, et luua soo. Kivist bastionitornid olid ehitatud paiga nelja nurka. Need olid seotud lossiga maa-aluste vallikäikudega (Wallgänge) kasemati kujul. 45 meetrit pikk lõik on säilinud tänapäevani, mis viib põhjabastionisse. Tänapäeval kasutatakse seda lossimuuseumi näituste tarvis. Algne lossi sissepääs oli üle silla lossi vallikraavi kitsalt küljelt kagus, mis viis väravamajja. Tänapäeval on peasissepääs läbi vana lõunabastioni, mis on taastatud ringikujuliste seinalõikude abil. Järgmised lossiehitised on rühmitunud sisehoovi ümber:

• Väravamaja (Torhaus) on vanim ehitis ja lõpetati aastal 1526, üks aasta pärast tööde algust lossis. Oma ülemõõduliste dimensioonide tõttu oli see algselt arvatavasti üksikhooneks kavandatud. Katus oma poolringikujuliste viiludega on erakordne ja ühtegi sarnast pole kusagil mujal säilinud. Kuni 18. sajandini toimus sisenemine lossi läbi väravamaja; hiljem kasutati seda viljaaidana.
• Ablagerhaus on suurim ehitis idatiivas ja tegutses 18. sajandist Gifhorni vanemametnike, nagu Amtshauptmann, residentsina. Selle nimi, mis tähendab 'külalismaja', tuleneb tõsiasjast, et tubade asukad pidid need vabastama, kui toimus isanda külaskäik (Ablager) s.o. kuninglikeks jahipidudeks. Selles hoones on Suursaal (Rittersaal).
• Lossikabel (Schlosskapelle) ehitati aastal 1547 ja oli esimene protestantide teenistuseks ehitatud religioosne ehitis Saksamaal. Selles on hertsog Franzi sarkofaag galeriis (Empore) akna all ja elusuurune põlvitava hertsogi kuju. Tema naise Klara sarkofaag on tühi, kuna see suri reisil oma Pommeri koju Barthis. Sellest hoolimata on seal tema kuju.
• Kommandantenhaus aastast 1581 oli Schlosshauptmann või Amtshauptmann residents. Hiljem, 19. ja 20. sajandil asus seal maakonnakohus (Amtsgericht)
• Trepitorn aastast 1568 oma keerdtrepiga ühendab väravamaja torni Ablagerhaus'iga
• Vangla (Gefangenenhaus), arsenal (Zeughaus) ja viljaait (Kornmagazin) läänetiivas pole enam alles. Selle asemele ehitati 19. ja 20. sajandil sinna vanglakompleks (Justizvollzugsanstalt).

Ajalugu

Varasem loss

Lossi kindlustatud eelkäija oli vesilinnus kaitstud tehiskünkal, mis ehitati Alleri ja Ise jõe vahelisse nurka. Vastavalt arheoloog Carl Schuchhardti uuringutele 1900. aasta paiku ehitati vana loss – millest tänapäeval pole midagi säilinud – 1000. aasta paiku. Seda on esmamainitud aastal 1296, kus seda kutsuti Castrum Gifhorne. Seda piirati tõenäoliselt võitluste ajal hertsog Albrecht Paksu ja tema venna Heinrich Imetlusväärse vahel. 13. sajandi lõpus renoveeriti loss Otto Range juhtimisel. Kui Gifhorni küla arenes, lossi tähtsus kasvas, nii turvakaalutlustel kui ka tollipunktina kaubateel. 14. sajandil läänistati seda sageli, teiste seas, von Veltheimile ja Braunschweigi linnale. Aastal 1396 andis hertsog Friedrich lossi oma naisele Annale äraelamiseks. 15. sajandil järgnesid uued üürnikud, nagu von Bülowid (1467), von Alvenslebenid (1470), von Quitzowid (1472) ja von Bodendiekes (1477). Hildesheimi piiskopkonna vaenuse ajal, aastal 1519 loss ja linn purustati. Mõlemad kuulusid sel ajal Braunschweig-Wolfenbütteli vürstkonnale.

Ehitamine

Väravamaja, lossi esimene valminud ehitis (aastal 1526)

Praegune struktuur ehitati alates aastast 1525 kui täiesti uus loss, mitte eelkäija peale, vaid künkale, millel oli siis Gifhorni linna põhjaserv. Selle tellisid protestantlikud hertsogid Ernst Usutunnistaja Lüneburgist ja tema vend Otto Cellest. Ernst andis lossi pulmakingina oma naisele Sophiele Mecklenburg-Schwerinist seoses nende abiellumisega aastal 1528. See anti talle elatusallikaks, ta sai kasutada ehitist ja selle tulusid. Aastal 1539 andis hertsog Ernst lossi ja seda ümbritsevad Ämter oma nooremale vennale, hertsog Franzile, kes tuli Saksimaa kuurvürsti õukonnast ja nõudis oma osa pärandist.

Lossi ajalugu

Lossi ülevõtmisel aastal 1539 andus hertsog Franz oma ettekujutusele kõrgest seisusest ja pühendus oma vürstlikele esindusülesannetele ohjeldamatult. Ta laiendas Gifhorni lossi oma residentsiks ja veetis suurustlevat, õukondlikku elu. Samal ajal ehitas ta Fallerslebeni lossi aristokraatlikuks maamõisaks. Elu tema ettevaatlikuma venna Ernstiga ja suhteliselt tagasihoidlik elustiil väikeses Celle residentsis ei olnud talle piisav. Franz võttis Cellest kindlusarhitekt Michael Clare. Tema tööd domineerivad Gifhorni lossi välisilmes.

Hertsog Franz lossikabelis

Pärast hertsog Franzi surma aastal 1549 lakkas loss olemast vürstlik Residenz. Gifhorni hertsogkond, mis kestis vaid 10 aastat (1539–1549), sulandus taas Cellesse. Leskhertsoginna Klara pidi lossist välja kolima ja asuma leseresidentsi Fallerslebeni lossis. Seejärel muutus Gifhorni loss omavalitsuse juhi (Amtmann) residentsiks. Aeg-ajalt kasutati seda Celle hertsogite kuninglike jahipidude majutamiseks, kes tulid Gifhorni ümbruse suurtesse metsadesse jahti pidama.

Siiski jäi loss kindluseks, kuna sellel oli Celle hertsogitele strateegiliselt tähtis ülesanne hertsogkonna kaguservas. Lossi juhtis kastellaan (Schlosshauptmann) ja aastast 1734 senešall (Landdrost). Ta oli kindluse komandõr (Festungskommandant) ja 16. sajandist alates juhtis relvameistreid (Waffenmeister), Büchsenschützen ja Landsknechten. Kindluse ehitamise algusest pidas ta igale rünnakule vastu. Vaenlase väed, nagu rootslased, taanlased, liiga (Ligisten) ja keisriväed Kolmekümneaastases sõjas ning Prantsuse armeed Seitsmeaastases sõjas peatusid Gifhorni linnas, kuid hoidusid lossi ründamast.

Viimane Schlosshauptmann Ulrich von Veltheim võimaldas aastatel 1770–1780 kindlustuste lammutamist, kuna need ei olnud enam võrreldavad ajastu tehnoloogiliste uuendustega. Vallikraave vähendati poole laiuseni ning sissepääsud ehitati põhja- ja lõunabastionidesse. Kindlustatud väravamaja muudeti viljaaidaks. 18. sajandist töötasid lossis ringkonnahaldurid (Landräte). Kogu lossipiirkonna põhiline renoveerimine ja ümberkujundamine leidis aset aastatel 1978–1983. Täna on loss koduks järgmistele:

• Gifhorni kreisinõukogu ruumid
• Suursaal sündmuste korraldamiseks (Veranstaltungsort Rittersaal)
• Gifhorni lossi ajaloomuuseum 1000 m² näitusealaga, kus näidatakse Gifhorni arengut iidsetest aegadest tänapäeva
• Lossi restoran
• Vangla (Justizvollzugsanstalt)