Georg Friedrich von Bradke

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Bradke suguvõsa aadlivapp

Georg Friedrich von Bradke (16/27. mai 1796 Kuressaare – 3/15. aprill 1862 Tartu) oli Tartu õpperingkonna kuraator 1854–1862.

Georg Friedrich von Bradke esivanemad pärinesid Rootsist. Vanavanavanaisa oli olnud Karl XII teenistuses Lübecki komandandina, tema kaks poega astusid aga Venemaa teenistusse. Vanaisa sai Katariina II-lt rendimõisa Muhu saarel. Isa Friedrich Wilhelm von Bradke sündis Saaremaal, immatrikuleeriti 1778. aastal Saaremaa rüütelkonda ja astus varakult sõjaväeteenistusse, kuid sattus Paul I ajal ebasoosingusse (oli siis Polotski komandant), võeti aga varsti jälle teenistusse tagasi. Aleksander I valitsusajal läks isa erru, kuid kutsuti 1807 Vjatka miilitsaülemaks ja sai seejärel tsiviilkuberneriks ning 1816 senaatoriks Peterburis, kus ta 1818 tulekahjus hukkus.

Noor Bradke veetis lapsepõlve Saaremaal oma ema õe juures. 9-aastaselt saadeti ta isa juurde, kes kasutas teda oma erasekretärina, seejärel pandi noormees õppima mäekorpusse (1806–1810). Teenistusse astus ta 14-aastasena oma isa juures, kes sel ajal oli Vjatka kuberner. 1811 saadeti noor Bradke Peterburi Peastaabi käsutusse, kus ta hiljem kirjutatud mälestuste kohaselt elas mõnda aega võrdlemisi kirjut elu, kuni suunati koos kindralstaabi ohvitseridega Soome aladele maamõõdutöid tegema. 1815 tegi ta ohvitserina kaasa Vene vägede võiduka Euroopa-retke Bambergist Pariisini. [1]

1817 astus Bradke ühte Moskva vabamüürlaste looži. Samal ajal anti ta sõjaväeasulate ülema Aleksei Araktšejevi käsutusse. 1823 sai temast sõjaväeasulate ülemkortermeister ja 1827–1830 oli Bradke Hersoni kubermangu sõjaväeasulate ülem. 1831 osales ta Poola ülestõusu mahasurumises ja 1832 läks tõelise riiginõuniku teenistusastmes üle tsiviilteenistusse.

Bradke abiellus esimest korda Kuressaares 11.2.1825 Johann von Luce tütre Rosette v. Lucega ja teist korda St. Peterburis 10.8.1852 Lucie Luise v. Sass’iga.

Aastail 1832–1838 oli Bradke äsjaloodud Kiievi õpperingkonna kuraator ja koolide peavalitsuse liige, 1838. aastast selle õpetatud komitee esimees. 1839. aastal sai temast Riigivarade ministeeriumi 3. departemangu direktor ja nõukogu liige, 1841 salanõunik ja 1844 senaator. Nii Nikolai I kui ka Aleksander II usaldasid talle sageli tähtsaid eriülesandeid.

Aastail 1854–1862 oli Bradke Tartu õpperingkonna kuraator. Tartu keiserliku ülikooli historiograaf J. Petuhov iseloomustab teda kui ausat, siirast ja oma tööle pühendunud inimest, kes teisalt oli aga pehme iseloomuga ja mõjutatav. Bradket on hinnatud ennekõike selle eest, et ta legaliseeris seni salaja tegutsenud korporatsioonid. 27. apr/9. mail 1855 ilmusid Bradke kinnitusega 18st artiklis koosnevad „Reeglid Tartu ülikooli üliõpilaste korporatsioonidele“ („Regeln für die Corporationen unter der Studierenden der Dorpatschen Universität“), mis legitimeerisid reaalselt eksisteeriva korporatsioonide süsteemi koos esindusorgani ja kohtusüsteemiga (reeglite aluseks oli Allgemeiner Comment, mille oli koostanud Chargiertenconvent, st organisatsioonide eestseisuste liikmete ühisnõupidamine). Muu hulgas kuulutati 21. aprill jälle avalikult tähistatavaks üliõpilaspühaks.

Bradke saavutas ka välisprofessorite kutsumise keelu äramuutmise (keeld kehtestati 1848. aasta revolutsioonide ajal, et kaitsta Vene riigi ülikoole kahtlaste ideede leviku eest). Tema kuraatoriks oleku ajal alustas tegevust iseseisev Tartu ülikooli evangeelne-luterlik kogudus ning 1860 valmis ülikooli kirik. 1856–1859 ehitati ülikooli peahoonele tiibhooned, uued ruumid said enesele keemia- ja füüsikakabinetid, ülikooli kantselei ja kunstimuuseum.

1850ndate teisest poolest hakkas halvenema ülikooli majanduslik olukord. Krimmi sõja ja puudujäägiga riigieelarve tõttu vähenes haridusse suunatava raha hulk. 1860 tõsteti Tartu Ülikoolis õppemaksu 10 rubla võrra aastas (uued hooned tuli ülal pidada erisummadest, millest olulise osa andsid just õppemaksud). 1860 koondati kuraatori ettepanekul ratsutamisõpetaja koht, kasutades vabanevat raha patoloogia ja patoloogilise anatoomia kateedri rajamiseks.

Krimmi sõja järel arenes debatt Vene ühiskonna moderniseerimiseks, sealhulgas haridussüsteemi uuendamiseks ja uue ülikoolide põhikirja väljatöötamiseks. Komisjoni, mis pidi Peterburis välja töötama uue tüüppõhikirja Vene riigi ülikoolidele, juhatas Bradke. Projekt valmis 1862, Tartu Ülikoolile oli selles ette nähtud eristaatus. Kuid ülikooli nõukogu kartis üldise põhikirja kehtestamist Tartule (Tartus jäi kehtestamata ka 1834. aasta Vene ülikoolide üldine põhikiri), ja soovis täiesti eraldi jääda. Uus Venemaa ülikoolide üldine põhikiri jäigi seetõttu Tartule laiendamata. 1865 sai Tartu oma eristaatust kinnitava iseseisva põhikirja (sel ajal oli kuraator juba Alexander krahv Keyserling, ülikooli kuraator 1862–1869), kuid jäi kehvemasse materiaalsesse seisu võrreldes teiste Vene riigi ülikoolidega.

Bradke sai hästi läbi rahvahariduse ministritega (sel kohal olid Avraam Norov 1853–1858 ja Jevgraf Kovalevski 1858–1861). Õpperingkonna kuraatorina soosis ta hariduse levikut Läänemereprovintsides, näiteks muudeti 1861 progümnaasiumideks Kuressaare ja Pärnu kreiskoolid, rajati juurde kõrgemaid linna-tütarlastekoole ja õigeusukoole. 1854 alustas tegevust Eestimaa Rüütelkonna ülalpeetav Kuuda seminar külakooliõpetajate ettevalmistamiseks ja 1861–1867 tegutsesid Tartus professorite juhendatud ja riikliku stipendiumiga toetatud pedagoogikakursused kreiskooli, progümnaasiumi ja gümnaasiumiõpetajate ettevalmistamiseks.[2]

Bradke kaasaegne, professor Friedrich Bidder on teda kirjeldanud kui väikest, kühmus, kõhna, kehaliselt peaaegu olematut inimest, kellel aga silmist kiirgas energiat, kes oli töökas ja abivalmis ning püüdis tegutseda ausalt ja avatult. Olles suurema osa oma täiskasvanuelust viibinud väljaspool Balti kubermange, pidi ta siinseid olusid alles tundma õppima, kuid suutis üsna kiiresti saavutada kohaliku ühiskonnaga vastastikuse austuse ja lugupidamise.[3]

1860 sai Bradke tõelise salanõuniku teenistusastme. Tema 50 aasta ametijuubeliks 1861 asutati nõukogu liikmete panustest fond, millest iga aasta 12. detsembril määrati mõnele üliõpilasele silmapaistva teadustöö eest preemia.

Haige süda ei pidanud koormusele vastu ja Bradke suri ametis 3/15. aprillil 1862.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. G. v. Bradke (1871). Eigene Aufzeichnungen über sein Leben bis zum Jahre 1854. St. Peterburg. 
  2. E. v. Bradke (1910). Erinnerungen an G. v. Bradke. - Heimatstimmen, 4
  3. Friedrich Bidder (1959). Aus dem Leben eines Dorpater Universitätslehrers : Erinnerungen des Mediziners Prof. Dr.Friedrich v.Bidder 1810-1894.. Würzburg: Holzner-Verlag. 

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]