Gelasius I

Gelasius I
Valitsemisaja algus	1. märts 492
Valitsemisaja lõpp	19. november 496
Eelkäija	Felix III
Järeltulija	Anastasius II
Sünnikoht	Aafrika ?
Surmakuupäev	19. november 496
Surmakoht	Rooma

Gelasius I oli paavst 492–496. Ta oli 49. paavst.

Gelasius oli "Liber Pontificalise" järgi pärit Põhja-Aafrikast (natione Afer) ja ta oli Valeriuse poeg. Ajaloolaste arvates võis ta pärineda Roomast, kuid tema suguvõsa pärineda Põhja-Aafrikast. Gelasiust peetakse viimaseks Aafrikast pärit paavstiks, enne teda olid Aafrikast pärit paavstid Victor I ja Miltiades.

Gelasiust peetakse Augustinuse õpilaseks ja ta oli Felix III ajal ülemdiakon.

Paavstiks saamine

Gelasius I valiti paavstiks pärast Felix III surma 1. märtsil 492.

Skisma

Gelasius I ajal jätkus Felix III ajal alanud skisma Konstantinoopoli patriarhiga. Gelasius kirjutas esmalt Ida-Rooma keisrile Anastasius I-le, kellelt ta vastust ei saanud. Konstantinoopoli patriarh Euphemios kinnitas paavstile, et Akakios polnud ketser ja soovis skisma likvideerimist.

Paavst keeldus kompromissist ja õigustas Euphemiosele Akakiose ekskommunitseerimist. Samuti kinnitas ta, et lepitust ei tule seni, kuni Akakiose ja teiste ekskommunitseeritute nimed on diptühhonis. Oma seisukohti selgitas paavst traktaadis "De duabus naturis in Christo adversus Eutychem et Nestorium".

Ta kinnitas aastal 493 Bütsantsi piiskoppidele, et nad toetaksid teda Akakiose hukkamõistmisel. Ta põhjendas seda otsust neile kui “apostelliku kohtumõistmist, mida toetasid Jeesuse Kristuse hääl, traditsioon ja kaanonite autoriteet”. Paavsti nimi oli diptühhonist eemaldatud.

13. mail 495 Roomas peetud sinodil vabastas Gelasius ekskommunikatsioonist Kyme piiskopi Mesenuse, kes oli üks Felix III legaate aastal 484 Konstantinoopolis.

Suhted idagootidega

Gelasius I suhted idagootidega olid kirikuajaloolase J. N. D. Kelly väitel suurepärased. Ta iseloomustab Gelasiuse ja kuningas Theoderich Suure vahelist suhet sõprusena.

Paavsti võimu taotlemine

Gelasius I oli esimene paavst, kellele omistati tiitel "Kristuse vikaar".

Ida-Rooma keisrile Anastasius I-le aastal 494 või 496 saadetud kirjas selgitas Gelasius maailma valitsevat kahe võimu teooriat (ka kahe mõõga doktriin): vaimulike pühitsetud autoriteet (mida esindab paavst) ja kuninglik võim (mida esindab keiser).

Ta kinnitas, et paavsti eesõigus on kinnitada oikumeeniliste kirikukogude otsuseid ja neid kaitsta.

Teoloogilised vaidlused

Gelasius I julgustas Picenumi ja Dalmaatsia piiskoppe võitlema pelagianismi ilmingutega.

Ta taunis monofüsiitlust, manilust ja arianismi. "Liber Pontificalis" kirjeldab, et paavsti käsul aeti manilased Roomast välja ja nende püharaamatud põletati Santa Maria Maggiore basiilika lähistel.

Ta taunis 494 paganliku pidustuse Lupercalia pidamist.

Marseille preester Gennadius saatis paavstile traktaadi tuhandeaastase rahuriigi kohta.

Liturgilised otsused

Gelasius I taotles kevadel 494 Roomas peetud sinodil uute vaimulike ordineerimist, et leevendada vaimulike puudust kirikus. Ta reguleeris hoolekannet ja korjanduste läbiviimist.

Ta sätestas, et diakonid ei tohi ristida, välja arvatud teatud juhtudel.

Aastal 496 sätestas ta 14. veebruari Valentinuse mälestuspäevaks (valentinipäev).

Ta sätestas, et armulauasakramendil saadakse osadust nii hostia kui ka armulauaveini kaudu.

Ta komponeeris "Liber Pontificalise" järgi praeguseks kadunud vaimulikke hümne ja koostas missaali.

Tema ajal oli Roomas püha Vituse austamispaik.

Ta sätestas Quatemberi päevad neljal aastaajal, mille tähistamine laienes tema ajal väljapoole Roomat. Ta lubas ordineerida preestreid ja diakoneid Quatemberi laupäevadel.

Ta lubas munkadel tegutseda Lateraani basiilikas. Ta sätestas ka novitsiaadiajad, mille järgi tuleb munk ordineerida preestriks aasta ja ilmik 18 kuu möödudes pärast novitsiaadiaja algust. Ta sätestas, et madalamad vaimulikupühitsused võib sooritada ühe päeva jooksul.

11. märtsil 494 Lõuna-Itaalia piiskoppidele saadetud kirjas kinnitas ta, et ostiariuseks ordineeritav vaimulik suudaks lugeda.

Aastal 496 lubas ta röövitud neiu abielu vangistajaga tingimusel, et neiu on sellega nõus ja mõlemad olid kihlatud.

Temalt on säilinud 18 missat.

Talle on omistatud "Decretum Gelasianum" ja "Sacramentum Gelasianum", kuid nende tekstide autorsus on vaieldav.

Gelasius I ordineeris "Liber Pontificalise" järgi 67 piiskoppi, 32 presbüterit ja 2 diakonit. Ta ordineeris aastal 492 Andria piiskopiks inglase Richardi. Ta mainis oma kirjas esimest teadaolevat Fiesole piiskoppi. Tema ajast on teada 39 kardinali sealhulgas hilisemad paavstid Anastasius II, Symmachus ja Johannes I.

Kristlik eetika

Gelasius I abistas vaeseid ja korraldas näljahäda ajal paavsti valdustes toiduabi jaotamist.

Allikad

Gelasius I-lt on teada sadakond kirja ja 6 teoloogilist traktaati:

"Gesta de nomine Acacii vel Breviculus historiae Eutychianistarum"
"De damnatione nominum Petri et Acacii"
"De duabus naturis in Christo adversus Eutychem et Nestorium"
"De anathematis vinculo"
"Dicta adversus Pelagianam haeresim"
"Adversus Andromachum senatorem ceterosque Romanos"

Gelasius I kultuuriloos

"Liber Pontificalis" omistab paavstile Monte Gargano kiriku rajamise ja Tivoli Santa Euphemia kiriku pühitsemise. Talle omistatakse ka praeguseks hävinenud kirikute rajamist Via Labicana ja Via Laurentina piirkondades.

Hinnang

Dionysius Exiguus iseloomustab teda alandliku ja suuremeelsena, eriti vaeste vastu. Gelasius vaimustus tema sõnul patuste pöördumisest usuteele ja meditatsioonidest.

Surm

Gelasius I suri 19. novembril 496 Roomas ja maeti "Liber Pontificalise" järgi 21. novembril Rooma Peetri kirikusse.

Teda austatakse katoliku kirikus pühakuna. Tema mälestuspäev on 21. november.

Kirjandus

Milton Anastos: The Acacian schism (484–519) and Pope Gelasius I. M. Anastos, "Aspects of the mind of Byzantium". Aldershot, 2001: 17–19.
Philip Vincent Bagan: The Syntax of the letters of Pope Gelasius I. Washington, 1945.
Johannes Brinktrine: Zur Interpretation des Briefes des Papstes Gelasius an den Bischof Elpidius von Volterra. "Römische Quartalschrift für christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" 45, 1937: 67–70.
Charles Burns: The popes and the Jews: from Gelasius I to Julius III. "The Catholic Historical Review" 83, 1997: 75–85.
Camillus Callewaert: Les étapes de l'histoire de Kyrie. S. Gélase, S. Benoît, S. Grégoire. "Revue d'histoire ecclésiastique" 38, 1942: 20–45.
Bernard Capelle: Le "Kyrie" de la messe et le pape Gélase. "Revue bénédictine" 46, 1934: 126–144.
Bernard Capelle: Le pape Gélase et la messe romaine. "Revue d'histoire ecclésiastique" 35, 1939: 22–35.
Bernard Capelle: Messes du pape s. Gélase dans le sacramentaire léonien. "Revue bénédictine" 56 (1945/1946): 12–41.
Bernard Capelle: L'oeuvre liturgique de S. Gélase. "The journal of theological studies" 2, 1951: 129–144.
Béatrice de Chancel-Bardelot: Une decouverte au Musee du Louvre: chapiteau provenant du palais du pape Gelase a Cluny. "Bulletin archéologique du Comité des Travaux Historiques et Scientifiques. Moyen âge, renaissance" 25, 1997: 71–78.
Carolus Coebergh: Le pape saint Gélase Ier auteur de plusieurs messes et préfaces du soi-disant sacramentaire léonien. "Sacris erudiri" 4, 1952: 46–102.
Alan Cotrell: 'Auctoritas' and 'Potestas': a Reevaluation of the Correspondence of Gelasius I on Papal-Imperial Relation. "Mediaeval Studies" 55, 1993: 95–109.
Joseph Crehan: Canon Dominicus Papae Gelasi. "Vigiliae christianae" 12, 1958: 45–48.
Francis Dvornik: Pope Gelasius and emperor Anastasius I. "Byzantinische Zeitschrift" 44, 1951: 111–116.
Wilhelm Ensslin: Auctoritas und Potestas. Zur Zweigewaltenlehre des Papstes Gelasius I. "Historisches Jarhbuch" 74, 1955: 661–668.
Johannes Friedrich: Über die Unächtheit der Decretale de recipiendis et non recipiendis libris des Papstes Gelasius I. "Sitzungsberichte der Bayerischen Akademie der Wissenschaften, phil.-hist. Klasse", 1 (1888): 54–86.
Jean Gaudemet: Histoire d'un texte. Les chapitres 4 et 27 de la décrétale du pape Gélase du 11 mars 494. "Mélanges d'histoire des religions, offerts à Henri-Charles Puech". Paris, 1974: 289–298.
Michael Hoeflich: Gelasius I. Doctrine and Roman law. One further word. "Journal of theological studies" 26, 1975: 114–119.
A.W.J. Hollemann: Pope Gelasius I and the Lupercalia. Amsterdam, 1974.
J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
Edward Kilmartin: The Eucharistic Theology of Pope Gelasius I. "Studia patristica" 29, 1997: 283–289.
Lotte Knabe: Die gelasianische Zweigewaltentheorie bis zum Ende des Investiturstreites. Berlin, 1936.
Hugo Koch: Gelasius im kirchenpolitischen Dienst seiner Vorgänger, der Päpste Simplicius (468–483) und Felix III. (483–492). München, 1935.
Liber Pontificalis.
Reinhold Merkelbach: Zur Epistola papae Gelasii adversum Andromachum. "Vigiliae christianae" 10, 1955: 178–183.
Thomas Michels: Sacerdos bei Gelasius I. in seinem Brief an Elpidius von Volterra. "Römische Quartalschrift für christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" 47, 1942: 179–182.
Janet Loughland Nelson: Gelasius I. Doctrine of responsability. "The Journal of theological studies" 18, 1967: 154–162.
Giorgio Otranto: Due epistole di papa Gelasio I (492–496) sulla comunità cristiana di Lucera. "Vetera christianorum" 14, 1977: 122–138.
Giorgio Otranto: Note sul sacerdozio femminile nell'antichità in margine a una testimonianza di Gelasio I. "Vetera Christianorum" 19, 1982: 341–360.
S. Prete: La lettera di Gelasio I ai vescovi del Picenum sul pelagianesimo. "Studia Picena" 4, 1976: 9–28.
Adrien Roux: Le pape saint Gélase Ier. Paris, 1880.
Giovanni Soranzo: I precedenti della cosiddetta teoria gelasiana. "Rivista di storia della Chiesa in Italia" I, 1947: 3–21.
Justin Taylor: The early Papacy at work: Gelasius I. "Journal of religious history" 8, 1974–1975): 317–332.
Carl Thoenes: De Gelasio I Papa. Wiesbaden, 1873.
Celestino Trezzini: La legislazione canonica di papa S. Gelasio I. Locarno, 1911.
Walter Ullmann: Der Grundsatz der Arbeitsteilung bei Gelasius I. "Historisches Jahrbuch" 97/98 (1978): 41–70.
Walter Ullmann: Gelasius I. (492–496). Das Papsttum an der Wende der Spätantike zum Mittelalter. Stuttgart, 1981.
Henry Austin Wilson: The Gelasian Sacramentary. Oxford, 1894.

Välislingid

Artikkel Gelasius I kohta (inglise keeles)
Artikkel Gelasius I kohta (inglise keeles)
Gelasius I kardinalid
Gelasius I kirjad

Eelnev Felix III	Rooma paavst 492–496	Järgnev Anastasius II