Frederik VI

Allikas: Vikipeedia
Christoffer Wilhelm Eckersberg. Frederiki portree. Õli, 1825. Frederiksborgmuseet.

Frederik VI (28. jaanuar 17683. detsember 1839) oli Taani kuningas 13. märtsist 1808 kuni surmani 1839 ja Norra kuningas 13. märtsist 1808 kuni 1814. aastani. Aastas 1784 kuni 13. märtsini 1808 oli ta Taani ja Norra kroonprintsregent.

Ta oli kuningas Christian VII ja kuninganna Caroline Mathilde poeg.

Lapsepõlv[muuda | muuda lähteteksti]

Kuningas koos õukondlastega tuleb päev pärast kroonprintsi sündi teda ja tema ema vaatama. Gravüür aastast 1907.

Frederik sündis 28. jaanuaril 1768 kella 22 ja 23 vahel Christiansborgi lossis.[1] Tema vanemad Christian VII ja Caroline Mathilde olid olnud abielus 15 kuud. Frederik sündis üks päev enne isa 19. sünnipäeva ja ema, Hannoveri dünastiast Suurbritannia ja Iirimaa kuninga 17601801 ning Hannoveri kuurvürsti 1760–1814 George III-a noorem õde Caroline Mathilde oli 16-aastane. Christian VII oli olnud kuningas kaks aastat ning Frederik sai sündides kroonprintsiks.

Printsi ristis 30. jaanuaril kella 15 ja 16 vahel Sjællandi piiskop Ludvig Harboe nimega Frederik (Friderich). Ristivanemad olid isa Christian VII, isa võõrasema leskkuninganna Juliane Marie ning isa poolvend Frederik.[1]

Printsi sünni ajal oli kuningas Christian VII vaimuhaigus algamas, mis oli esile kutsunud klikkide võimuvõitluse ning kuninganna Caroline Mathilde kasvava isolatsiooni. Aastal 1769 tõi Christian VII reisilt kaasa uue ihuarsti Johann Friedrich Struensee. Struenseest sai varsti kuninganna usaldusalune, muu hulgas sellepärast, et ta rõugeepideemia ajal sügisel 1769, kui üle tuhande lapse suri, vaktsineeris õnnestunult Frederiki. Kuninganna oli Struenseele väga tänulik, Struensee võitis tema usalduse ning varsti said neist armastajad.

Alaealine Frederik sai Struensee juhtimisel karmi kasvatuse, mis lähtus Jean-Jacques Rousseau raamatus "Émile" esitatud mõtete omapärasest tõlgendusest. See oleks Frederikile peaaegu elu maksnud ning seda peetakse ka Frederik VI mõningase veidruse kaaspõhjuseks.

Ööl vastu 18. jaanuari 1772 korraldas leskkuninganna Juliane Marie paleepöörde. Struensee arreteeriti ning kuninganna saadeti välja Celle linna. Nelja-aastane Frederik jäi üksi isaga, kes kannatas "noorusnõdrameelsuse" all. Frederik ei näinud oma ema enam kunagi.

Kroonprints regendina[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis 14. aprilli 1784 paleepööre
Christian August Lorentzen. 19-aastane kroonprints Frederik Frederiksbergi lossiga tagaplaanil.

14. aprillil 1784 toimus paleepööre, mille taga olid kroonprints Frederik ja Andreas Peter Bernstorff. Nad võtsid tahtetu kuninga allkirja abil Salariiginõukogus võimu valitsuselt, mida leskkuninganna Juliane Marie ja pärusprints Frederiki korraldusel juhtis Ove Høegh-Guldberg. Frederikist sai nüüd ametlikult kroonprintsregent oma vaimuhaige isa eest kuni tolle surmani 1808.

Regendina viis ta jurist Christian Colbjørnseni ning vendade Christian ja Ludvig Reventlow' soovitusel ellu talurahvareformid, mis tõid kaasa talupoegade vabanemise pärisorjuse taolisest stavnsbånd'istet. 20. juunil 1788 stavnsbånd kaotati, kuid 14–36-aastaste meeste suhtes, kes polnud veel sõjaväes käinud, jõustus see alles aastast 1800. Talupoegadel oli nüüd täielik liikumisvabadus.

25. septembril 1790, kui kroonprints saabus oma saksa pruudiga Kopenhaagenisse, peeti pidu ka Skydeselskabis, kus Peter Andreas Heiberg deklameeris: "Ordener hænger man paa Idioter,/ Stierner og Baand man kun adelen gier; ... Dog, har man Hierne – kan man jo gierne -/ undvære Orden og Stierne." (Ordeneid riputatakse idiootidele, tähti ja paelu antakse ainult aadlile; ...ent kui on aju, siis saab ju väga hästi läbi ilma ordenite ja tähtedeta." Kuigi Heiberg kirjutas troonipärijapaarile kaks ülistuslaulu, said rahva seas populaarseteks need read avaldamata satiirilisest luuletusest. Vaba tooniga, mis valitses 1790-ndatel, suuresti käimasoleva Prantsuse revolutsiooni retoorika mõjul, ei olnud Frederik rahul. Kui Bernstorff 1797 suri, omandas küpsem kroonprints valitsusele üha otsesema mõju, ning trükivabaduse, mida Bernstorff oli julgustanud, otsustas Frederik ära muuta. Ta käskis kantseleid trükivabadusseadusandlust karmistada, öeldes: "Ma kiidan heaks, et nende härrade kallale asutakse. Ainult mitte halastust!" Sellest sündis 1799. aasta trükivabadusseadus, mis oma karmide karistustega peaaegu igasuguse ühiskonnakriitika eest praktiliselt peatas igasuguse poliitilise debati peaaegu kaheks aastakümneks. Näiteks saadeti mitu autorit maalt välja. Nende seas oli ka Heiberg, ja 24. detsembril 1799 saadeti ta eluaegsesse pagendusse.[2]

Kui Jacob Jacobsen Dampe ja tema sõber H. C. Jørgensen asutasid 1820 demokraatia edendamise ühingu, nägi Frederik väga hästi, et see võib viia riigipöördeni. Dampe mõisteti eluks ajaks vangi, kuigi ta oleks eelistanud maalt välja saatmist, nagu tehti Heibergiga, või isegi surmanuhtlust. Ta istus Kastelletis, kus talle sai osaks jäme vägivald ja isolatsioon, nagu ta ise jutustab oma mälestustes "Fortælling om mit fængsel i hårdeste grad i tyve år og min forvisning i syv år, lidelser mig tilføjede formedelst min lære om folkets ret". Ta kirjutas isolatsiooni kohta: "Ja ma ei saanud üldse mingit abi, mitte mingit. Selles mõrtsukakoopas, kuhu mind oli saadetud pikkamööda surnuks mädanema, nägin ma ümberringi ainult süngeid müüre, ust raske lukuga väljaspool, raudvõrega akent, mis oli nii kõrgel, et ma selleni ei ulatunud, kui ma ei seisnud toolil, mis omakorda oli asetatud kohvrile ... langetatud tõkkepuuga, mis eraldas mind elust, ja mitte ühtki kaasinimest välismaailmast, mille järele mu mõtted lakkamatult igatsesid, mitte ühtegi kaasinimest sealt, kes oleks mulle abikäe ulatanud..." Ta vabastati mõni aasta pärast Frederiki surma, kuid alles 1848. aasta troonivahetusega sai ta amnestia. Pärast vaba konstitutsiooni kehtestamist 1849 sai ta tunnustuseks 360 riigitaalri suuruse riikliku pensioni, mis hiljem tõsteti 500 riigitaalrile.[3]

Inglismaa-sõjad[muuda | muuda lähteteksti]

Nicholas Pocock. Reidilahing. Õli lõuendil. Kaasaegne maal. Esiplaanil vasakul all on Briti pommitajad. Paremal on lahinguks joondunud Briti ja Taani laevad. Tagaplaanil on Kopenhaagen.

Et mitte lasta end tõmmata Prantsusmaa ja Suurbritannia vahelisse suurkonflikti, sõlmis liitus Taani 1800 Rootsi-Vene-Preisi relvastatud neutraliteediga.

Et Taani valitsus keeldus liidust välja astumast, ründasid inglased viitseadmiral Horatio Nelsoni juhtimisel 1801 Taani laevastikku Reidilahingus Kopenhaageni all. Kroonprints jälgis lahingut Vestindisk Pakhusist. Suurte kaotuste hinnaga hävitas Nelson suure osa Taani laevadest. Paljud Inglise laevad olid läinud põhja ohtlikus faarvaatris Middelgrundeni ja Refshaleøeni vahel.[4] Ent kui ettevaatlik admiral Hyde Parker andis Nelsonile signaali võitlus peatada, pani too väidetavasti pikksilma oma pimeda silma ette ning jätkas võitlust. Nelson saatis maale saadiku kirjaga kroonprints Frederikile. Ta ähvardas põletada vallutatud Taani laevad koos meeskonnaga pardal. Kroonprints andis Suurbritannia nõudmistele järele ja peatas tulistamise. Selles lahingus paistis silma noor Taani merekangelane Peter Willemoes.

Abielu, lapsed ja armuke[muuda | muuda lähteteksti]

31. juulil 1790 abiellus kroonprints Frederik Gottorfi lossis oma nõo Marie Sophie Friederikega, Hessen-Kasseli mittevalitseva maakrahvi Karli ja Christian VII õe Louise tütrega.

Neil sündis 8 last, kellest 6 suri väiksena. Ellu ei jäänud ühtki poisslast, vaid ainult kaks tütart: Caroline (1793–1881) ja Vilhelmine (1808–1891). Lapselapsi paar ei saanud.

Frederik VI oli viimane Taani kuningas, kellel oli ametlik armuke, nimelt Bente Rafsted. Talle anti 1829 nimeks proua Frederikke Dannemand ning ta sai ooberstinna auastme. Nende vahekord, mida kuninganna enam-vähem aktsepteeris, kestis üle 30 aasta. Proua Dannemandil olid ka head suhted kuningannaga: väidetavasti istusid kuninga haiguse ajal mõlemad daamid tema voodi ääres teine teisel pool voodit ning lahutasid tema meelt. Frederik ostis armukesele maja Toldbovej 34 Esplanadeni juures. (Seal elas Jacob Brønnum Scavenius Estrup, kui talle atentaat tehti.)[5]

Eelnev:
Christian VII
Taani kuningas
18081839
Järgnev:
Christian VIII
Norra kuningas
18081814

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Kongelig fødsel og dåb – om kirkebøgerne – fra Dansk Historisk Fællesråd], historie-online.dk, 22.3.2013
  2. ↑ Dirckinck-Holmfeld. På sporet af København, lk 184.
  3. Smidt, Winge. Hen over torv og gade, Gyldendal: København 1996, lk 90–91, ISBN 87-00-25216-6
  4. Dirckinck-Holmfeld. På sporet af København, Borgen: København 1993, lk 122–123, ISBN 87-418-6815-3
  5. R. Broby-Johansen. Det gamle København, Thanning og Appel: København 1978, lk 34, ISBN 87-413-6347-7