Frédéric Bazille

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Frédéric Bazille, album Manet, BNF Gallica
Frédéric Bazille
Sünninimi Jean Frédéric Bazille
Sünniaeg 6. detsember 1841
Sünnikoht Montpellier (Hérault), Prantsusmaa
Surmaaeg 28. november 1870
Surmakoht Beaune-la-Rolande (Loiret), Prantsusmaa
Rahvus prantslane
Kunsti õppinud Montpellier, Fabre muuseumis joonistamise ja maalimise loengud, Charles Gleyre stuudio
Kunstivool impressionist
Tuntud teoseid "Roosa kleit" (1864), "Perekonna kokkutulek" (1867), "L'Atelier de la rue de la Condamine" (1870)

Jean Frédéric Bazille (6. detsember 1841 Montpellier (Hérault) – 28. november 1870 Beaune-la-Rolande (Loiret), oli prantsuse impressionistlik maalikunstnik.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Fédéric Bazille (sündinud Jean-Fédéric Bazille) sündis Lõuna-Prantsusmaal Languedoc-Roussilloni maakonnas Montpellier's (Hérault) iidsete juurtega, jõukas protestantlikus perekonnas 6. detsembril (mõnedel andmetel 5. detsembril) 1841. aastal Bazille' suguvõsa oli asunud elama Montpellier' piirkonda juba 13. sajandil.(2,3,4,6) Bazille' kauged esivanemad pärinesid käsitööliste peredest. 18. sajandil oli d tema esivanemad rquebusier'di, tuntud relvaspetsialistid. Tuntuse ja rikkuse tõi neile kuldesemete valmistamine. Nad tootsid luksuslikke esemeid ja kunstiteoseid ka kuningale. Üks kaunimaid perekonna aaretest, seitsme teemandiga rosettkividega sõrmus, mille kujundas David Bazille 1720. aastal, jõudis lõpuks tagasi perekonda, ema Camille Vialas Bazille' juurde.(3,4) Tema ema Camille Vialas oli maavalduste pärija Saint-Sauveur á Lattes'is. Tema isa Jean François Gaston Bazille (Gaston Bazille) oli rikas maaomanik, viinamarjakasvataja, agronoom ja senaator.(1,6)

Bazille otsustas varakult saada maalikunstnikuks. Kunstiline kutsumus algas, kui ta kohtus Montpellier's oma vanemate sõbra Alfred Bruyas'ga.(5) 1859. aastal andis ta oma kavatsusest vanematele teada. Samal ajal käis ta Montpellier's Fabre´i muuseumis joonistamise ja maalimise loengutel ning osales joonistuskursusel kohalike skulptorite isa-poja, Joseph ja Auguste Baussan´ite juures. Temast sai nii osav joonistaja kui ka joonistuste kopeerija. Eriti meeldis talle kopeerida Veronese töid.(1.4) Kuigi pere toetas teda maalimisõpingutes, võtsid vanemad poja joonistamist hobina. Tema isa nõudis, et peale maalimise peaks Bazille õppima väärika ameti, mis võimaldaks mugavalt elada. Bazille tuli oma perele vastu ja asus 1859. aastal õppima vanemate soovitusel meditsiini. (2)

Pariisi aastad[muuda | muuda lähteteksti]

1862. aastal kolis Bazille Pariisi meditsiiniõpinguid jätkama.(2,5) Vaba aja pühendas ta rohkem joonistamisele ja nii jäid meditsiiniõpingud unarusse. Selle asemel külastas Bazille joonistamisstuudiot, registreerides ennast oma maalikunstnikust nõo Eugéne Castelmanu juhendatavale kursusele. Kunstnik Charles Gleyre'i ateljees. Tuntud akadeemiline maalikunstnik Gleyre oli spetsialiseerunud ajaloolisele maalile, samuti kuulus talle ka kuulsa ajaloomaalija Paul Delaroche'i ateljee. Joonistustöökojas kohtus Bazille mõnede Gleyre'i tuntumate õpilastega nagu Claude Monet, Auguste Renoir ja Alfred Sisleyga. Nendest ükski ei jäänud kauaks Gleyre'i õpilasteks, sest nad ei olnud nõus tema akadeemilise õpetusega. (4)

Bazille'd ei huvitanud meditsiiniõpingud ja ta hakkas rohkem huvituma maalimisest, kui oli näinud Eugène Delacroix' (2) ja Paul Delaroche'i maale.(4) Lihavõttepühade ajal 1863. aastal viibis ta Monet'ga Chailly juures Fontainebleau metsas. Seal katsetas ta vabas õhus maalimist (en plein air) ja alustas selle propageerimist samal aastal. 1864. aastal rentis ta Vaugirardi tänaval ateljee. Sama aasta juunis viibis Bazille Monet' juures Honfleuris, kohtudes seal Boudini ja Jongkindiga.(5)

Pariisi naastes 1864. aastal selguski, et Bazille oli meditsiinieksamil läbi kukkunud.(4,5) Kuigi isale ei meeldinud, et poeg pühendas ennast maalimisele, andis ta vastumeelselt nõusoleku tema toetamiseks. Bazille sai kunstihuvile julgustust nii Gleyre'ilt kui ka sõpradelt Monet'lt, Sisleylt ja Manet'lt. Samas oli ta helde sõber ja pakkus sageli tuge oma hädasolevatele kunstisõpradele nii rahaliselt kui ka laenutades neile materjale maalide teostamiseks, ateljeepinda, makstes nende modellidele ja kui raha nappis, olid sõbrad üksteisele modelliks.(1,4)

Nii nagu teised kunstnikud, nii ka Bazille nautis Pariisi ööelu, enamasti Grands Boulevards ja Place Pigalle linnaosade vahel New Ateenas, külastades bistroosid, kohvikuid, baare. Peagi kuulus ta avangardsete kunstnike ja kirjanike dünaamilisse ringi, kuhu kuulusid Édouard Manet, Henri Fantin-Latour, Émile Zola ja Zaharie Astric.(9) Tuntumad kohvikud, kus kunstnikud ja kirjanikud kohtusid, olid Tortoni, Baudequin ja Guerbois.(4)

1863 –1870. aastatel maalis Bazille oma olulisemad teosed. Lahkudes Gleyre'i töökojast, rentis ta endale ateljee. Sellel perioodil rentis ta kokku kuut erinevat ateljeed, kuid kuulsamad olid 1864. aastast rue de Furstenberg, rue de Visconti ja rue de la Condamine'i. Monet'ga jagas ta 1864. aastal stuudiot (4), nii samuti 1865. aastal ka salongi rue de Furstenberg(5) ning 1866. aastal Renoiriga.(8) 1867. aastast rue de Visconti salongi Renoiri, Sisley ja Monet'ga. Vanemate toetusel sai Bazille elada heas korteris, mida jagas vahetevahel sõpradega.

1867. aastal kirjutas ta vanematele ja tutvustas neile projekti „Esimene kontseptsioon liikumisest“ – suure stuudio rentimisest, kus nad sooviksid eksponeerida võimalikult palju oma maale.(8)

Impressionistlik kunstisuund[muuda | muuda lähteteksti]

Impressionistlik kunstisuund kujunes välja Pariisis aastatel 1859 –1864. See loodi rühma kunstiõpilaste poolt, millesse kuulusid Camille Pissarro, Claude Monet, Auguste Renoir, Alfred Sisley, Edgar Degas, Édouard Manet, Berthe Morisot, Paul Cézanne, Émil Zola, Paul Verlaine ja Fédéric Bazille.(1) Lähedasemad sõprussuhted tekkisid Monet', Sisley ja Manet'ga.(3) Samas olid neil ühised huvid Barbizoni koolkonna kunstniku Courbet'iga.(7) Arvati ka seda, et Monet lõikas kasu Bazille' rikkusest, olles rahakassa eest ja kutsudes teda isegi oma poja Jeani ristiisaks. Kuna Bazille oli tuttav ka kuulsate kunstnike nagu Corot ja Courbet, siis seostas ta ennast ka akadeemilisema stiili maalikunstnikega.(4) Kuigi Bazille'd on nimetatud unustatud impressionistiks,(6) oli ta selle rühmituse üks tähtsamaid kunstnikke.(8).

Frédéric Bazille "Ateljee interjöör", 1870

Oma esimese ateljee üüris ta juba 1864. aastal. Osaledes regulaarselt seltskondlikel koosviibimistel Café Guerbois üüris ta 1868. aastast Clichy puiesteel suure ateljee rue de la Condamine ning saades lõpuks ka selle omanikuks. Jagades ateljeed sõpradega, maalis ta ateljee interjöörist maali, mis on valminud 1870. aastal ja asub Orsay muuseumis. Teosel on ta maalinud klaveril muusikapala esitavat Maître'it, Zolad, kes nõjatub trepile, et rääkida Renoir´iga, kes istub laual, ja Manet'd, kes suitsetab piipu, vaadeldes koos Monet'ga molbertil olevat maali. Bazille' pika kuju, kes hoiab käes paletti, on teosele maalinud Manet. (5, 8) Maal „Ateljee interjöör“ (1870) asub d'Orsay muuseumis Pariisis.

Samuti püsis sõprus kunstnik Edmond Maître'iga. Peale ühise huvi kunsti vastu ühendas neid ka huvi muusika vastu. Mõned anded, sealhulgas huvi muusika vastu päris Bazille tõenäoliselt emalt, kes oli pianist. 1863. aastal ostis Bazille endale klaveri ja palus emal kodust Montpellier'st saata klaveripalu neljale käele: Chopini valsid, Beethoveni sonaadid ja Glucki partituurid. Eriti meeldisid nii Bazille'le kui ka Maître'ile Berlioz, Schumann ja Wagner, kusjuures kaks viimast oli Prantsusmaal keelatud.(4)

1867. aastal Bazille signeeritud teos

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

23-aastaselt oli nii mõnigi tema maal edu saavutanud.(4) Alguse perioodi maalid on mõjutusi saanud Courbet´ ja Manet' teostest.(5)

Frédéric Bazille. "Tüdruk klaveril", 1865–1866

Esimest korda esitas Bazille oma kaks teost Salongi näitusele 1866. aastal. Eriti ootas ta tunnustust teosele „Tüdruk klaveril“ (Jeune fille au piano, 1865–1866), mis aga lükati tagasi. Pettumusest maalis Bazille maali üle. Aastaid arvati, et maal on hävitatud, kuid röntgentehnoloogia abil avastati see hiljem teose „Ruth ja Boaz“ alt, mis on maalitud umbes 1870. aastal. Piibli teemaline maal sümboliseeris tagasilükkamist ja läbikukkumist. Näitusele nõustuti võtma väike „Natüürmort kaladega“. (4)

Frédéric Bazille. "Ruth ja Boaz"

Kuigi ta oli otseselt seotud Monet' ja Renoiriga, oli tema stiil realistlik jagades ühiseid jooni Courbet' kunsti ja Manet'i impressionismieelsete maalidega.(3) Monet' eestvedamisel käidi tihti looduses maalimas. Bazille' maalimisstiil võis olla vähem vaoshoitud ja mitte nii lahtiste pintslitõmmetega nagu impressionistlike kunstnike pintslitõmbed, vaid rohkem kontrollitud. Tema palett oli heledam kui impressionistide teostel, kontuurid teravalt piiritletud, pinnad siledalt viimistletud. Lisas kaasaegseid figuure maastikele, mis kohapeal olid vabas õhus (en plein air) maalitud. 1863. aasta detsembris nimetas ta seda meetodit „figuuride maalimiseks päikese käes“.(3)

Peale Fontainebleau metsa meeldis Bazille'le tihti külastada Merici, et seal lugeda ja linnaelust puhata. Arvatavasti just seal maalis ta 1867. aastal oma kõige meisterlikuma teose "La Reunion de famille" ("Perekonna kokkutulek"). Bazille'le meeldis maalida vabas õhus, kuna siis sai kasutada erksaid värve, samas jäädes truuks natuurile.(1) Teda peeti impressionistliku kunstisuuna üheks uuendajaks, kuigi ta pole koos teiste liikmetega oma teoseid eksponeerinud.(3) Kunstikriitik Edmond Duranty kirjeldas 1870. aastal Bazille' töökat talve Lõuna-Prantsusmaal: „Igal kevadel naaseb härra Bazille lõunast koos suve joonistustega […] mis on täis rohelust, päikest ja lihtsat kindlust.“ (4)

Nii Pissarro, Cézanne kuid ka vahel Coubert külastasid Bazille' ateljeed. Ta suutis suhelda ironiseeriva ja erudeeritud Degas'ga.(5) Lühike karjäär, impressionistlikel näitustel mitteosalemine ja varane surm, on teinud Bazille'st suhteliselt tundmatu ja alahinnatud kunstniku.(9)

Bazille teiste kunstnike maalidel[muuda | muuda lähteteksti]

Bazille'd on maalinud Pierre-Auguste Renoir. Bazille maalib siin maali "Natüürmort Heroniga", õli, lõuend, 97,5 x 78 cm, (Nature morte au héron, 1867, Montpellier, Fabre muuseum).

Monet on Bazille'd kujutanud maalil "Eine roheluses" ("Le Dejeuner sur l'herbe", 1865–1866), kujutades teda maali keskosas.(4)

Varane surm[muuda | muuda lähteteksti]

Tema loominguline karjäär lõppes enne, kui see alatagi jõudis.(6)

19. juulil 1870 kuulutas Prantsusmaa Preisimaale sõja. Selleks ajaks oli Bazille saavutanud tuntuse ja austuse, kuid saatusel olid temaga teised plaanid. Vabatahtlikult läks Bazille 10. augustil 1870 sõjaväe värbamiskontorisse, kus ta arvati 3. Zouavesi jalaväerügementi. See teade jahmatas nii perekonda kui ka sõpru. Renoir tegi isegi selle kulul nalja, et Bazille liitus Zouaves´idega sellepärast, et „hoida oma habet“. (4) On väidetud, et Bazille läks sõjaväkke sellepärast, et ta ei olnud oma teostega rahul. Nii Maître kui ka Renoir kirjutasid sõbrale kirju, kus nad ei pooldanud tema teenistust.

Algselt veetsid zouaveslased mõned nädalad treenides Alžeerias, siis naasid Prantsusmaale. 28. novembril 1870 osales Bazille üksus lahingus Beaune-la-Rolandes, umbes 100 kilomeetrit Val-de-Loirist lõunas. Selles rünnakus sai tema üksuse juhtiv ohvitser haavata ning Bazille võttis juhtimise üle, kuid kallaletungi käigus tulistati teda kaks korda, mille tagajärjel ta langes lahinguväljal, mõned päevad enne oma sünnipäeva, olles vaid 28- aastane.(4)

Tombe Frédéric Bazille Cimetière protestant Montpellier

Matus[muuda | muuda lähteteksti]

1871. aasta detsembris suudeti pärast pikki otsimisi Bazille´i surnukeha leida ning tema isa Jean François Gaston Bazille viis poja säilmed tagasi Montpellier'sse. Leidmisel oli suureks abiks Beaune-la-Rolande vikaar Abbé Cornet, kellele Gaston Bazille pakkus tänutäheks poja maali „Püha Katariina müstiline abielu“.

See on üks kunstniku algus aastate maalidest, Paolo Veronese maali koopia 1859. aastast ja säilitatakse Montpellier' muuseumis Fabre. Ta on maetud Montpellier' protestantlikule kalmistule skulptor Auguste Baussani valmistatud hauakambrisse.(1)

Pärast surma[muuda | muuda lähteteksti]

1872. aastal, kaks aastat pärast Bazille' surma, avaldas Duranty väljamõeldud loo „Maalikunstnik Louis Martin“ kohta, kes oli surnud Prantsuse-Preisi sõja ajal. Ilmselgete viidetega Bazille'le. Selles loos pettus maalikunstnik Pariisi kunstielus. Peategelane on unistav kunstnik, kes ei soovi maalida Louvre'is, kopeerida teisi kunstiteoseid, hoidub ametlikest näitustest ja soovib vaid eksponeerida oma teoseid alternatiivnäitustel. Kunstniku unistused ei täitu, sest ta sai lahingus surma.(4)

Tuntumad teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Allpool olevad teosed loovad põhilise ülevaate loomeperioodist ning toovad välja kunstniku suuremad saavutused. (3,4)

Bazille loomingu tuntumateks teoseks loetakse:

  • "Roosa kleit", 1864, õli, lõuend, 147 x 110 cm, maali asukoht Pariis, d'Orsay muuseum.
Frédéric Bazille. "Roosa kleit" (View of Castelnau-le-Lez, Hérault), 1864

Bazille on maalinud oma nõo Therese des Hoursi kuju. Kaasaegne figuur, mis maalitud kohapeal valguse käes, kivist terrassil. Taustaks on jäädvustatud Castelnau-le-Lezi küla. Küla asub Merici mõisa läheduses, nii Hoursi kui ka Bazille' perekonnad veetsid suved mõisas.

Kasutades Barbizoni maalikunstnike komposisatsiooni tehnikat, paigutas Bazille puud keskele, et eraldada esiplaan kiviterrass, kaugemal asuvast külast. Lahtised pintslilöögid, vaevu segunenud värvide tasased alad ja detailide hägususele on Bazille paigutanud tüdruku istuma kiviaiale, vaatega külale. Ta paigutab figuuri maali kolme neljandiku osale, mis on tavaliselt iseloomulik portreele. Therese kannab heleroosat, hallide triipudega suvekleiti ja musta põlle.

Kunstnik on mõtteprotsessis välja mõelnud figuuri ja maastiku ühendamise. Ettevalmistavas visandis on Therese vaatajaga silmitsi.

Neli aastat hiljem maalis ta maali „Vaade külale“, kus esiplaanil on lapsehoidja, taustaks samuti Castelnau-le-Lezi küla ja maastik. Hiljem eksponeeritud pilti kommenteeris Morisot, et „Bazille oli paigutanud kuju õigesti“. Olles pärit Lõuna-Prantsusmaalt, meeldis talle kasutada päikeseküllaseid eredaid värve.(3,4,6)

"Perekonna kokkutulek", 1867
  • "Perekonna kokkutulek", (1867), 152x230, Maali loomise aluseks on Monet' maal „Naised aias“, mille Bazille ostis. Bazille maalis oma maali 1867. aastal Montpellier's kodumaja lähedal.(6) õli, lõuend, 152 x 230 cm, maali asukoht Pariis, d'Orsay muuseum
  • "Fontainebleau mets", 1865
Frédéric Bazille, "Fontainebleau mets", 1865

1863. aastal saatis Gleyre grupi stuudiost Fontainebleau metsa maalima. Selle metsa serval asus Barbizoni küla. Barbisoni koolkonda kuulusid, näiteks Rousseau, Troyon ja Corot. Barbizoni kunstnike stiiliks oli piltide rikkalik värv, loomulik valgus, pehmed vormid ja lahtised pintslilöögid. Bazille väldib maalil sümmeetriat, pakkudes juhuslikku vaadet. Võsatükk kirjeldab ideaalselt puude, rändrahnude ja metsa tekstuuri. Lahe ja kutsuv vaoshoitus, palett nagu metsas olemine. Selle maali loomist on mõjutanud fotograafia.(3)

Jean Frédéric Bazille. "Improviseeritud välihaigla", 1865
  • "Improviseeritud välihaigla", 1865, õli, lõuend, 48 x 65 cm, maali asukoht Pariis, d'Orsay muuseum. Teos on maalitud Chailly hotellis pärast õnnetust Monet'ga. Monet'l oli kavatsus Chaillys maalida oma pilti „Le Dejeuner sur I'herbe“ (1865–1866) ja tahtis, et Bazille poseeriks talle, kuid siis juhtus õnnetus. Väidetavalt olevat Bazille' meditsiinilised teadmised päästnud Monet' elu. Bazille maalis voodis lamavat haiget Monet'd. Ta paigutas voodi kohale raskuse rippuma, mis on kohane haige jala hoidmiseks. Stseeni muudab privaatseks intiimne detail voodi all. Stiililt on teos pigem realistlikum kui impressionistlik. Tervenemise perioodil maalis ka Monet Bazille'st portree, mis sai üsna kuulsaks.(3)

See on viimane maal, mille Bazille maalis enne Zouavesi jalaväerügementi astumist. Ta kirjeldab seda maalimist 2. augustil nii „ … Olen maal täiesti üksi. .. see üksindus teeb mulle tohutult rõõmu; see paneb mind palju töötama ja palju lugema“. (10)

Jean-Frédéric Bazille - Landscape by the Lez River

Muid teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Couvercles de bouillon", juuni 1864, õli, lõuend, 27 × 35, Montpellier, Musée Fabre
  • "Duex harengs", 1864, õli, lõuend, 41 × 27,5 cm, Montpellier, Musée Fabre
  • "La robe rose", 1864, 147 × 110 cm, Pariis, d'Orsay muuseum
  • "Atelier de la rue Furstenberg", 1865, 80 × 65 cm, Montpellier, Musée Fabre
  • "Monet blessé à l´ Lion hôtel du Lion d'Or à Chailly-en-Bière", 1865, 48 × 65 cm, Pariis, d'Orsay muuseum
  • "Autoportrait", umbes 1865–1866, õli, lõuend, 108,8 × 71,1 cm, Chicago Kunstiinstituut
  • "La Petit Jardinier", umbes 1866–1867, õli, lõuend, 168,9 × 128 cm, Houstoni Kaunite Kunstide muuseum
  • "Portrait de Verlaine", 1867, Zürich, Chichio Halleri galerii
  • "Nature mörte au héron", 1867, õli, lõuend, 97,5 × 78 cm, Montpellier, Musée Fabre
  • "Les Remparts d´Aigues-Mortes", 1867, õli, lõuend, 46 × 55 cm, Montpellier, Musée Fabre
  • "Réunion de famille", 1867, 152 × 230 cm, Pariis, d'Orsay muuseum
  • "Porte de la Reine a`Aigues-Mortes", 1867, 80,6 × 99,7 cm, New York, Metropolitani Muuseum
  • "Autoportrait", umbes 1867–1868, õli, lõuend, 54 × 46 cm, Minneapolise Kunstimuuseum
  • "Le Pȇcheur à l'épervier", 1868, 134 × 83 cm, Zürich, Gustav Rau Kolmanda Maailma Fond
  • "Vue de villege", 1868, 137,5 × 85,5 cm, Montpellier, Musée Fabre
  • "Fleurs", 1868, õli, lõuend, 130 × 95 cm, Grenoble'i muuseum
  • "Scène d´été", 1869, 158 × 158 cm, Cambridge, Harvardi Ülikool
  • "Femme en costume mauresque", 1869, õli, lõuend, Pasadena, Norton Simoni muuseum
  • "La Toilette", 1870, 132 × 127 cm, Montpellier, Musée Fabre
  • "L'atelier de Bazille, 1870, en collaboration avec Édouard Manet", (L'Atelier de la rue de la Condamine), 98 × 128,5 cm, Pariis, d'Orsay muuseum
  • "Paysage au bord du Lez", 1870, 137,8 × 202,5 cm, Minneapolise Kunstiinstituut
  • "Jeune femme aux pivoines", 1870, õli, lõuend, 60,3 × 75,2 cm, Montpellier, Musée Fabre

Galerii[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]