Forgiveness: A Philosophical Exploration

"Forgiveness: A Philosophical Exploration" on Charles Griswoldi filosoofline raamat. See ilmus 2007. aastal Cambridge University Pressi väljaandel.

Kokkuvõte

Proloog

Kättemaks pakub end impulsiivselt reaktsioonina ülekohtutegemisele ja muutub perversselt magusaks. Isiklikud ja rahvuslikud kreedod toetuvad lugudele ebaõiglusest ja kättetasumise aust. Siiski unistatakse lepitusest. Andestus on väga tähtis nii inimestele kui ka kogukondadele. Tõe- ja lepituskomisjonid otsivad vanadele konfliktidele uusi lähenemisi. Griswold püüab nii inimestevahelist kui ka poliitilist andestust kaitstavalt analüüsida.

Andestuse puhul pole asi lihtsalt selles, kuidas haavatuse, valu ja vihaga toime tulla, kuigi haavamise tekitatust valust ülesaamine käib asja juurde. Jutt ei ole lihtsalt tundetusest ülekohtu suhtes, sest muidu võiks hüpnoosi, amneesiat või rohuvõtmist pidada andestuseks. Võimet andestada õigesti ja õigetel asjaoludel peetakse kiiduväärse iseloomu juurde kuuluvaks. Õigusega laidetakse inimest, kes ei suuda andestada, kui andestus on õigustatud, ja öeldakse, et tal on kõva süda. Kui inimene leiab, et ülekohus on alati andestamatu, siis tundub, et minevik vangistab teda, ta ei suuda kasvada, teda piiravad pahameel. Ta võib tunduda ka liiga uhke, isegi liiga ülbe, kompromissituses kinni. Aga see, kes tavaliselt ühepoolselt ja silmapilkselt andestab, tundub selgrootu. Inimene peaks ülekohtu protestima ja tajuma moraalset tõsidust. Et ülekohut leidub küllaga, tekib pidevalt küsimus, kas, millal ja kuidas andestada ning kuidas andestust mõista. Võib tunduda, et poliitiline või privaatne lepitus ei ole andestuse kaudu võimalik, sest andestus tahab teha võimatut: tehtut teadlikult tühistada. Tundub, nagu see, et minevikku ei saa muuta, ei jätaks muud võimalust kui unustamine, vältimine, ratsionaliseerimine või pragmaatiline aktsepteerimine. Aga andestamine pole ükski neist. Griswold püüab ka näidata, mis mõttes andestus tehtu tühistab. Filosoofid on andestust alatähtsustanud või jätnud selle vooruste hulka arvamata võib-olla ka selle religioosse alatooni tõttu. Kuigi andestuse tõstsid lääne traditsioonis esile judaism ja kristlus, ei nõus see mõiste usulist raamistikku. Griswold analüüsib andestust kui ilmalikku voorust.

Andestus on mõiste, millega käivad kaasas tingimused. Seda reguleerivad normid. Seda ei kingita ega võeta vastu ainult tunnete pärast. Kui ma ütlen "ma annan andeks", siis ma tegelikult võib-olla pole andeks andnud, olgugi et ma ise nii arvan.

Raamatu üks põhiteema on andestus kui moraalne suhe kahe inimese vahel, kellest üks on teisele ülekohut teinud ja kes (vähemalt ideaalis) suudavad hiljem teineteisega suhelda. Selles ideaalses kontekstis nõuab andestus vastastikust suhet. Filosoofid on ühel nõul, et nii tohib seda sõna kasutada, ning Griswoldi ja enamiku teiste jaoks on see paradigmaatiline juhtum. Andestus poliitilises kontekstis on selles valguses vaieldav. Andestusel on modifikatsioone, mille puhul mõni selle mudeli joon puudub. Nende seas on teistele, sealhulgas vahepeal surnutele tehtud ülekohtu andestamine teiste eest (kolmanda isiku andestus), surnutele andestamine), mittekahetsejale andestamine, iseendale andestamine, Jumala andestus, Jumalale andestamine). Tundub, et neid on kõige parem käsitada mõisteliselt sõltuvate lahknemistena paradigmast. Näiteks iseendale andestamise korral on raske rääkida pahameelest, kahetsusest ja paranemisest, kui liiga on tehtud iseendale. Jumalat võidakse pidada mittehaavatavaks, Ja siis võib välja tulla, et Jumala andestus on kolmanda isiku andestus. Neil juhtudel tekivad spetsiaalsed probleemid sellest, et mõni andestuse tunnusjoon on puudu. Teise eest andestamine, surnutele või mittekahetsejatele andestamine on paradigma suhtes puudulikud või ebatäiuslikud: me eelistame, et võimaluse korral oleksid kõik paradigmaatilised tunnusjooned olemas. Kuid nendel juhtumitel ikkagi räägitakse andestusest ja seda sõnatarvitust valeks pidada oleks meelevaldne. Mõistet tuleb mõista, mitte ümber teha. Griswold jätab Jumala andestuse ja Jumalale andestamise vaatluse alt välja, et jääda ilmalikku raamistikku.

Sõnal "andestus" on veel tähendusi, mis on andestusega perekondlikus sarnasuses. Need on poliitiline andekspalumine,

Kirjandus

• Roger Scruton. Sorry! – TLS, 14. detsember 2007, lk 3. Veebiversioon.
• Geoffrey Scarre. Truth and reconciliation. – Times Higher Education, 2008, 8. mai
• ACTA Proceedings, 2008
• Charles L. Griswold. Forgiveness and Apology: What, When, Why?; William Meninger. Why Unconditional Forgiveness IS Needed. – Tikkun, 2008, March/April, lk 21–26, 62–64. Veebiversioon.
• Philosophia, 2010, 38, nr 3
  • Charles Griswold. Debating Forgiveness: A Reply to My Critics, lk 457–473.
• Christel Fricke (toim). The Ethics of Forgiveness: A Collection of Essays, Routledge 2012.