Fluoroos

Kerge fluoroos (valged triibud paremal ülemisel lõikehambal)

Fluoroos ehk hambafluoroos on krooniline hambahaigus (hambaemaili arenguhäire), mis tekib pikaajalisest liigsest fluoritarbimisest (üldjuhul fluoririkkast joogiveest). Kõige raskemad tagajärjed on sel jäävhammaste arengu ajajärgul ehk väikelapse eas. Fluoroos avaldub valgete või pruunide laikudena, emaili tuhmumise ja lõpuks osalise või täieliku hävimisena kas mõnel hambarühmal või kogu hammaskonnal.

Fluoroosi puhul tuleb silmas pidada, et mõõdukas koguses fluori teeb hammaste tervisele head. See pidurdab kaariese teket ja hamba arengu perioodil soodustab emaili arengut. Nimelt ennetab fluor mineraalide kadu emaili pinnalt ja tugevdab kaltsiumi- ja fosfaadirühmade remineralisatsiooni. Seepärast ongi välja töötatud fluoriga hambapastad. Suure fluorisisaldusega joogivee korral (üle 1,151 mg/l, mida esineb ka mõnel pool Eestis) tasuks selliseid hambapastasid siiski vältida.

Raskusastmed ja vormid

Fluoroosi raskusaste sõltub hambaemaili arengustaadiumist. Esmase mineralisatsiooni perioodil tekivad amelogenesis imeprfecta hüpoplastiline vorm ja raske fluoroosi kliiniline vorm, teisesel perioodil amelogenesis imeprfecta hüpomineraliseerunud vorm, emaili opaaksus ja raske fluoroos. Lõpliku mineralisatsiooni perioodil kujuneb fluoroos kerge vorm, mida esineb ka kõige sagedamini.

Kliiniliste vormide vanima klassifikatsiooni järgi (Dean, 1942) jaguneb fluoroos 6 rühma: terve, küsitav, väga kerge, kerge, keskmine ja raske vorm. Kliinilises praktikas kasutatakse lihtsamat liigitust (Cameron et al 2008): küsitavas kuni väga nõrgas vormis ilmnevad hambaemailil valged laigud, kerges vormis valged jooned, mõõdukas vormis on email opaakne või kriitjas ja murdub kergelt juba pärast hamba läbilõikumist ning raskes vormis on email laiguline, ositi murenenud ja hambakroon on deformeerunud.

Ravi

Kergeid emailikahjustusi, laike ja triipe, saab parandada hammaste valgendamisega, defekte täidetakse esteetiliselt sobivate täidistega või kaetakse labiaalsed pinnad laminaatidega. Suuremate deformatsioonide puhul kasutatakse hambakroone. Hambakoest pole fluori siiski võimalik välja tuua.

Fluori allikad

Fluori põhiline looduslik allikas inimeste toidus on joogivesi. Vähemal määral saadakse fluori kalast, meretaimedest (nt merikapsast) ja ka hiina teest, samuti võib fluori sisaldada tööstussaaste. Fluoroosi võib tekitada ka see, kui väikelaste hambaid pestakse fluori sisaldava, täiskasvanutele mõeldud hambapastaga.

Fluoroosi levik Eestis

Liigset fluoritarbimist, mis põhjustab fluoroosi, esineb märksa harvemini kui fluori vähesust, mis põhjustab kaariest. Hammaste arengu seisukohalt parim joogivee fluorisisaldus on 1,0–1,2 mg/l. Eestis kõigub fluori osakaal joogivee see 0,02 ja 5,0 mg/l vahel, kohati on see aga isegi 6,0 mg/l.

Vee fluoritaseme järgi jaguneb Eesti neljaks piirkonnaks:

• Kagu- ja Lõuna-Eesti – joogivee fluorisisaldus 0,1–0,3 mg/l.
• Tallinn, Paide ja Viljandi – 0,3–0,7 mg/l.
• Tartu, Lääne-Virumaa ja Harjumaa – 0,8–1,5 mg/l.
• Pärnu, Virtsu, Haapsalu ning Lääne-Eesti rannikualad – üle 1,6 mg/l, kohati kuni 6 mg/l.

Esimeses kahes piirkonnas soovitatakse kasutada fluoritablette. Rasedatele määrab need naistearst, lastele lastearst. Kolmandas piirkonnad soovitavad hambaarstid pesta hambaid kaks korda päevas fluori sisaldava hambapastaga, neljandas aga peaks fluori manustamist vältima.

Kirjandus

• Ene Indermitte, Astrid Saava, Mare Saag, Silvia Russak "Joogivee fluorisisaldus Eestis, selle tähtsus hambakaariese ja -fluoroosi levimuses ning ennetuses" Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2005

Välislingid

• "Fluoroos. Kuidas kaitsta hambaid" EPL/Pere ja Kodu, 23. aprill 2001
• Mare Saag, Silvia Russak, Rita Nõmmela, Riina Runnel, Tiia Tamme, Triin Jagomägi, Taavo Seedre ja Olev Salum "3. Fluoroos – Dental fluorosis, E-kursuse "Hambaarstilt perearstile" materjalid, Tartu Ülikool, 2011, lk 3-6