Filosoof

Filosoof on mõtleja, kes tegeleb igapäevastest küsimustest ja tavalisest praktikast kaugemale ulatuvate põhimõtteliste küsimustega.

Filosoofid kipuvad olema eri arvamustel selles, kes just on filosoof, nagu selleski, mis on üldse filosoofia.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Sõna "filosoof" (vanakreeka keeles philósophos) võttis väidetavalt esimesena kasutusele Pythagoras, kuigi sõna philosophia eri kasutusi seotakse ka Soloni ja Periklesega. Filosoofi kui elukutse olemuse kirjeldamise ja selle eristamise poolest muudest ligidalseisvatest elukutsetest nt sofistide ja retoorikute elukutsetest on tuntud Platon. Seesama kirjeldus on pannud aluse ka levinud kujutlusele filosoofist kui eluvõõrast ja askeetlikust mõttetargast, kes tegeleb ranges eraldatuses suurte mõtete mõtlemisega.

Oma dialoogis "Phaidon" kirjeldab Platon filosoofi kui isikut, kes tegeleb suremise või surnud olemisega. Ka üldsus olevat arvamusel, et filosoofid on vähemalt kahel põhjusel surma ära teeninud: kuna (1) nad ise suretavad ennast ega hooli tavalistest maistest asjadest nagu head road, hea riietus ja armurõõmud ning (2) nad tekitavad tavapärast eluviisi kritiseerides paljudes inimestes surmavihani küündivat meelepaha.

Dialoogis "Pidusöök" kirjeldab Platon filosoofi kui targa ja nõmeda vahepealset, kusjuures targad on ainsana jumalad, kuna neil on surematutena ligipääs igavesele tarkusele, ja nõmedad on need, kes peavad ennast surelikena tarkadeks ja arvavad, et nad teavad juba kõike, st peavad ennast jumalasarnaseks ega huvitu enam teadmiste omandamisest. Filosoof oleks siis aga see, et kes surelikuna tunnistab oma küündimatust ja püüdleb pidevalt surematu tarkuse poole. Selle võiks ta aga saavutada alles vabanedes oma surelikkuse seisusest, st surres.

Filosoof tegeleb surematu tarkuse, headuse ja ilu püüdlemisega ning teeb seda loomingus (poiesis). Loomingu liikidest on surematusele kõige lähedasem tarkust püüdlev looming, st kaunid kõned ja filosoofilised mõtted. Kunstilooming, kogu käsitöö jms on kaduv nagu kogu looming, mis vajab meediumiks mingitlaadi kehalisust või ka ihulisust (laste sünnitamine kui looming).

Dialoogis "Phaidros" täiendab Platon "Pidusöögis" antud filosoofi kirjeldust ja veenab, et filosoof on oma armuiha suunanud kehade ilu asemel hingelisele ilule (vt platooniline armastus). Filosoofi püüdlus hingelise, st tõelise ilu poole põhjendatakse müüdiga hingede taassündimisest. Kehaline ilu tekitab Platoni järgi filosoofis küll rõõmu, aga see pole suunatud mitte konkreetsele kehale, vaid keha ilu tekitab filosoofis igatsuse tõelise ilu järgi, mille suhtes on keha ilu ainult osaline ja puudulik. Selle igatsusega tegelejaid võib nimetada filosoofideks.

Platoni mitmekesisele filosoofi kuvandile lisandub aga ka filosoofi vastutus teiste inimeste ees, st filosoofid peavad oma surematut tarkust ära kasutades püüdma olla kasulikud riigile. Platoni tuntuim teos "Politeia" käsitleb just riigikorraldust, milles ülimateks otsustajateks riigiasjade üle on filosoofid, kes sõelutakse kodanike seast välja vastavalt korraldatud haridussüsteemi abil.

Suured filosoofid[muuda | muuda lähteteksti]

Tihti räägitakse ka "suurtest filosoofidest" või "filosoofia ajaloo suurkujudest". Nende all võidakse pidada silmas filosoofe, kes on mõtestanud erilise selgusega mõne pöördepunkti filosoofia ajaloos ning andnud mõistelise kuju millelegi, mida võib filosoofias uudseks pidada.

Nt keskajal nimetati Aristotelest lihtsalt "Filosoofiks", kuna tema mõtted olid tolle aja filosoofias kõige aluseks.

Tänapäeva filosoofid[muuda | muuda lähteteksti]

Tänapäeval on filosoofid enamasti seotud teadusasutustega ja nende edukust mõõdetakse sarnaselt muu teadustegevuse edukusega nt eelretsenseeritud teadusajakirjades avaldatud artiklite arvu järgi või monograafia avaldanud kirjastuse või lõpetatud haridusasutuse prestiižikuse järgi.

Samas on olemas ka populaarfilosoofe, kes võtavad sõna üldhuvitavatel ja paljusid inimesi puudutavatel teemadel, populariseerivad filosoofiat ja pakuvad ekstravagantseid tõlgendusi harjunud arusaamade asemel. Sellised filosoofid sõidavad tavaliselt mööda maailma ringi, peavad loenguid ülikoolide juures, konverentsidel või koolitustel ja annavad intervjuusid. Mõnikord võtavad endale sellise populaarfilosoofi rolli kunagised edukad akadeemilised filosoofid, kes on vanaks jäänud või kellel pole akadeemilises plaanis enam midagi uut ütelda.

Filosoofideks nimetatakse tihti ka teoreetikuid, kes tegelevad mingite uute ideede populariseerimisega mõnes valdkonnas, kuid ei oma otsest seost filosoofia traditsioonilise distsipliiniga. Nt võiks käia siia alla poliitikud, sotsiaal- ja majandusteadlased aga ka New Age'i jms vasakpoolsed teoreetikud.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]