Ferdinand Kull

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Ferdinand Kull (14. november 1884 Aruküla23. märts 1957 Tallinn) oli eesti diplomaat ja riigiametnik.

Ferdinand Kull sündis Saueaugu talus, Arukülas, Küti vallas (praeguse haldusjaotuse järele Arukülas, Vinni vallas, Lääne-Virumaal) Virumaal. Haridusteed alustas ta aastal 1892 Aruküla algkoolis. Aastatel 18951901 õppis ta Rakvere linnakoolis ning omandas pedagoogilistel kursustel algkooli õpetaja kutse. Siis töötas ta Erra vallas Savala algkoolis (praeguse haldusjaotuse järele Lüganuse vallas Ida-Viru maakonnas) õpetajana.

Aastatel 19031906 õppis ta Hugo Treffneri Gümnaasiumis, aastatel 19061907 Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas. Aastal 1907 Kull arreteeriti revolutsioonilise tegevuses osalemise eest ja pärast vangistusest vabanemist oktoobris 1910 asus ta poliitilise emigrandina elama Pariisi, kuhu jäi seitsmeks aastaks. Pariisis töötas ta mitmel ametikohal, tegi kaastööd Tallinna Teatajale ning õppis aastatel 19101914 ülikoolis matemaatikat ja elektrotehnikat. Eestisse naasis ta 1917. aasta juulis ja töötas Maavalitsuse administratiivosakonnas statistika toimkonnas.

Aastal 1918 kuulus ta Eesti Vabariigi tunnustamist taotlema saadetud välisdelegatsiooni (sai delegatsiooni liikmeks tänu väga heale prantsuse keele oskusele ja headele suhetele tööerakondlastega (eeskätt Jüri Vilmsiga). Ent ta läks vastuollu ülejäänud delegatsiooni liikmetega Eesti välispoliitilise orientatsiooni küsimuses (toetas tugevalt Entente’i liini) ja 1918. aasta sügisel arvati välisdelegatsioonist välja. Novembris 1918 sai temast Eesti välisministeeriumi esimene ametnik, ametinimetusega välisministeeriumi peasekretär. Selles ametis oli ta 4. jaanuarini 1919.

Pärast välisministeeriumi teenistusest lahkumist töötas ta ajalehe Vaba Maa välisinfo osakonna juhatajana, gümnaasiumi matemaatikaõpetajana ja tegutses elektrotehnika alal. Tema eestvedamisel asutati Tallinnas 1923. aastal Eesti-Prantsuse Ühing ja 1925. aastal Eesti Elektrotehnikute Liit. Ta oli Tallinnas elektriäri omanik ning Pariisis töökoja juhataja ja meister.

Aastal 1940, pärast juunipööret oli Kull mõnda aega Ametiühingute Keskliidu ametnik ja töötas siis Tallinna Elektrijaamas insenerina. Saksa okupatsiooni ajal oli ta Tallinnas matemaatika eraõpetaja. Sõja järel oli ta Õhtulehe toimetuses tõlkija, Tallinna merekoolis matemaatika ja füüsika õpetaja, kaupluse juhataja Tallinnas ning Järva-Jaani Põllumajanduse Mehhaniseerimise Koolis elektromehaanika õpetaja.

1947. aastal astus Ferdinand Kull NLKP-sse, kuid EKP Tallinna Linnakomitee heitis ta paar kuud hiljem parteist välja. Parteisse astumine saigi talle saatuslikuks, sest kandidaadiks olemise perioodil uuriti põhjalikult tema minevikku. Ta arreteeriti 1951. aasta aprillis ning vabastati vangilaagrist neli aastat hiljem seoses kuriteokoosseisu puudumise ja haigusega. Ta suri aastal 1957 Tallinnas ning ta on maetud Tallinna Metsakalmistule.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Ferdinand Kull. Mässumehi ja boheemlasi. Esimesi Eesti diplomaate. Eesti Päevaleht, Akadeemia 2010

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]