Eesti: Veski lugu

Veski on rajatud 1899.aastal Kuressaare esimese apostliku õigeusu kiriku kohale, mis 1780ndate alguses linna tabanud tulekahjus maha põles.

Antud veski oli töökorras kuni 1941.aastani. Sõja puhkedes saeti tiivad maha, et vaenlased ei saaks nende abil mingeid signaale anda. Ajaloost on teada, et Esimeses Maailmasõjas olid prantslased andnud tuulikute tiibade liikumisega omadele teada vaenlase vägede liikumissuunast ja isegi suurusest.

Peale sõda kasutati veskit panipaigana ning möldri eluruume, mis asuvad eestvaates vasakule väljaulatuvas osas, korterina.

Et parandada toitlustustingimusi Kuressaares seoses turistide arvu järsu suurenemisega alates 1960ndate lõpust, alustati 1972.aasta sügisel arhitekt Fredy Tompsi projekti järgi tuuliku restaureerimist kohvikuks. Sisekujunduse on teinud arhitekt Aet Maasik ja töid juhatas Jaan Mitt. Restaureerimise käigus püüti säilitada hollandi tüüpi kivituuliku algseid konstruktsioone.

4.jaanuaril 1974.aastal avati kohvik Veski külastuseks. Kohe peale avamist, muutus kohvik üheks külastatavamaks paigaks siin linnas ning oleme tänaseks vanim töötav toitlustusasutus Kuressaares. „Veski” on kuulutatud vabariikliku tähtsusega arhitektuurimälestiseks.

Paremale väljaulatuv osa on ehitatud alles 2002.aastal, et pakkuda külastajatele rohkem võimalusi ning istekohti. Hollandi tuulik

3veskilugu Veski luguKeeratava kupliga ehk hollandi tuulikuid hakati Saaremaal ehitama alles 19.sajandi II poolel, ehkki nimetatud veskitüüp levis Lääne-Euroopast Baltimaadesse juba 17.sajandil. Erinevalt pukktuulikutest pöörati tuuleveskil tuulde üksnes pead koos tiibadega. Need veskid olid suuremad ja võimsamad ning omalaadse väljanägemisega.

Hollandi tuulikud on varem Saaremaal levinud pukktuulikutest tehniliselt täiuslikumad. Neis oli võimalik peale lihtjahu ja tangu jahvatada ka püüli. Selleks oli veskis mitu paari kive.

Tuuliku asukohaks valiti kõrge ja lage koht, kus puhus alati tugev tuul. Et püüda tuult veelgi paremini, ehitati tihti alla ka kivist lisakorrus, mida kasutati viljakoorma sisseveoks. Jahvatamine

Veskikivid olid umbes meetrise läbimõõduga ja 30 cm paksud. Ülemine kivi oli alumisest paksem, et saada parem jahu. Et terad saaksid peenemad, raiuti veskikivide jahvatuspinnad ebatasaseks.

Jahvatamist soodustas kõva põhjatuul – see oli ühtlane ning tegi ilusa jahu. Pehme lõunatuul oli hüplik mistõttu tuulik jooksis ebaühtlaselt. Saartel jahvatati veskikaare ehk läänetuulega. Soodsa tuulega töötati ööpäev läbi välja arvatud laupäeva ja pühapäeva ööl.

Suisel ajal pole olnud jahvatamise tuult ega ka aega ning sellepärast tehti suised jahud kevad-talvel. Usuti, et uus kuu toob koid jahusse, seega eelistati jahvatuseks vana kuud. Tuuleveski mehhanism

III korruse kõrguselt ümbritseb tuulikut galerii ehk rõdu, milleni ulatuvad tiivad ja kust oli võimalik vastava seadeldise abil tiivad koos kupliga tuulde keerata. Galeriilt sai rehvida ka veski tiibadele kinnitatud riidest purjesid.

Tiivad panid pöörlema peavõlli, mille külge kinnitus suur hammasratas. See lükkas pöörlema püstvõlliga ühendatud värkli. Püstvõll oli ümmargune või kaheksatahuline pikk jäme palk, mis ulatus ülemiselt korruselt alumiseni ja toetus seal pakule. Selle jaoks löödi püstvõlli alumisse otsa tugev metallist võll, mille ümar ots toetus pakule pandud metallist laagrile.

Alumisel korrusel (III korrusel) oli püstvõlli külge kinnitatud suurratas. See pani pöörlema kaks värklit, mis omakorda panid tööle ülemised veskikivid.

Tuule jõul tõsteti viljakotid võlli abil V korrusele – kotilagi. Viljaterad puistati V korruselt viljakolusse, kust need alumise kolu ja kinga veskikivide vahele sattusid (IV korrus). Valmis toode saadi kätte II korruselt.