Fabry tõbi
| Fabry tõbi | |
|---|---|
| Sünonüümid | Andersoni-Fabry tõbi |
 | |
|
Tõbe põhjustavad geneetilised mutatsioonid mõjutavad lüsosomaalse ensüümi, mida nimetatakse alfa-galaktosidaasiks. | |
| Valdkond | endokrinoloogia, kardioloogia, nefroloogia, dermatoloogia |
| Tavapärane avaldumine | lapsepõlv |
| Põhjused | ensüümanalüüs, geneetilised tegurid |
| Diagnoosimeetod | geneetiline test |
| Eristusdiagnoos | hüpertroofiline kardiomüopaatia |
| Ravi | ensüümasendus |
Fabry tõbi, tuntud ka kui Andersoni-Fabry tõbi, on haruldane geneetiline haigus, mis võib mõjutada paljusid kehaosi, sealhulgas neere, südant ja nahka. Fabry tõbi on X-liiteline lüsosomaalne ladestushaigus, mis mõjutab glükosfingolipiidide metabolismi. Fabry tõve põhjuseks on mitmesugused mutatsioonid GLA geenis X-kromosoomis (Xq22.1), mille tulemuseks on lüsosomaalse ensüümi alfagalaktosidaas A (α-Gal A) defitsiit. See viib globotriaosüültseramiidi (GL3) järkjärgulise kuhjumiseni erinevate kudede veresoonte endoteeli lüsosoomidesse, põhjustades multisüsteemseid toimeid. Fabry tõve esinemissagedus üldpopulatsioonis on hinnanguliselt 1:117 000.[1]
Sümptomid[muuda | muuda lähteteksti]
Fabry tõve kliiniliste sümptomite progresseerumist võib jagada kolmeks järjestikuseks vanuseperioodiks. Kuigi haiguse protsess algab varakult, GL3 kuhjumist on kirjeldatud isegi sünnieelsel perioodil, kuid sümptomid avalduvad alles varases lapsepõlves. Esmased sümptomid lastel on põletav valu kätes ja jalgades, hüpohüdroos, iiveldus, kõhuvalu, söögijärgne kõhulahtisus, kehv kasv ja kooliraskused (peamiselt sagedased puudumised, vähene osalemine füüsilistes tegevustes ning kroonilise valu ja seedetraktiga seotud käitumisprobleemid. Mõnikord esineb ka õpiraskusi. Pärast 20. eluaastat kipuvad sümptomid progresseeruma ja meestel esineb sageli proteinuuria. Naistel tekivad ka sümptomid sellel perioodil, kuid proteinuuria on vähem väljendud. Lõpuks täheldatakse neerupuudulikkuse võimalikku tekkimist enamikul meestel. Ka teistes mõjutatud elundkondades toimub haiguse progresseerumine, põhjustades eluohtlikke südame- ja tserebrovaskulaarseid ilminguid.[2]
Valu[muuda | muuda lähteteksti]
Valu üle kogu keha, lokaalne valu jäsemetes (tuntud kui akroparesteesia) või seedetraktis (GI) on Fabry tõvega patsientidel tavaline. Valu võib aja jooksul muutuda tugevamaks. Arvatakse, et see akroparesteesia on seotud valu edasi kandvate perifeersete närvikiudude kahjustusega. Seedetrakti valu on tõenäoliselt põhjustatud lipiidide kogunemisest seedetrakti väikesesse veresoonkonda, mis takistab verevoolu ja põhjustab valu.[3]
Süda[muuda | muuda lähteteksti]
Südamehaigust on Fabry tõve tüsistusena kirjeldatud juba ammu. Klassikaline südamehäire on hüpertroofiline kardiomüopaatia. Haiguse arengut südames iseloomustab algselt müokardi hüpertroofia ja haiguse progresseerumisel muutuvad oluliseks interstitsiaalsed kõrvalekalded ja müokardi fibroos. Kliiniliselt ilmneb varajases staadiumis kerge diastoolne düsfunktsioon ja progresseerub haiguse hilisemates staadiumides raskeks vatsakeste diastoolseks ja süstoolseks düsfunktsiooniks. Krüptogeenseid ventrikulaarseid arütmiaid võib täheldada ka asümptomaatilisel patsiendil Fabry tõve esimese ilminguna. Üks esimesi südame haaratuse tunnuseid on lühike PR-intervall.[4]
Seedeelundkond[muuda | muuda lähteteksti]
Seedetrakti häired on üks kõige levinumaid sümptomeid lapsepõlves ja kipub püsima ka täiskasvanueas. Üldiselt teatab seedetrakti sümptomeid 19–52% patsientidest. Mõjutatud on mõlemast soost patsiendid, kusjuures mehed teatavad sümptomitest juba 5–6-aastaselt. Sümptomiteks on iiveldus, oksendamine, kõhuvalu ja kõhulahtisus, mis on eriti seotud söögiga. Kuigi seedetrakti probleemid ei ole üldiselt eluohtlikud, on neil meie kogemuste kohaselt siiski oluline mõju mõne haigusega patsientide elule. Sümptomid vähenevad paljudel ensüümasendusravi saavatel patsientidel. Muud teatatud ravimeetodid hõlmavad pankrease ensüümide ja motoorikat soodustavate ainete (nt metoklopramiid) lisamist.
Neerud[muuda | muuda lähteteksti]
Renaalsed tüsistused on haiguse puhul tavalised ja omavad tõsiseid tagajärgi. Esmaselt tekib krooniline neeruhaigus, mis süvenedes muutub neerupuudulikkuseks. Valgu olemasolu uriinis on sageli esimene märk neerukahjustusest. Lõppstaadiumis neerupuudulikkus esineb Fabry tõvega patsientidel tavaliselt kolmandal elukümnendil ja on tavaline surmapõhjus.[5]
Kuulmine[muuda | muuda lähteteksti]
Võrreldes samavanustega, on Fabry tõvega inimestel kuulmine palju halvem. Märkimisväärset kuulmislangust on teatatud 16–54% meestest. Muude neuroloogiliste sümptomite hulka kuuluvad ebanormaalne temperatuuritunne, erineva raskusastmega tinnitus ja polüneuropaatiale sarnased sümptomid. Neuroloogiliste sümptomite ravi ei ole leitud.
Nahk[muuda | muuda lähteteksti]
Angiokeratoome (iseloomulikud punakaslillad nahakahjustused) leitakse, kui hoolikalt otsida, kuid need jäävad kergesti tähelepanuta ja harva seostatakse tõsiste meditsiiniliste probleemidega. Need arenevad välja umbes 40%-l klassikalise Fabry tõvega meessoost noorukitel keskmiselt 14–16 aasta vanuses. Nende arv ja suurus kipuvad suurenema koos vanusega ning tüüpiliselt koonduvad naba ümber, ujumisriiete piirkondades, kuid võivad esineda ka suu ümbruses või muudel kehaosadel. Kui kahjustatud piirkond on ulatuslik, on nahatrauma järgselt veritsust. Angiokeratoomid, kui need on olemas, on selle haiguse diagnoosimisel väärtuslikud, kuna neid täheldatakse vaid mõnel teisel üldiselt harva esineval seisundil. Teised dermatoloogilised leiud – sealhulgas telangiektaasia ning jalgade ja pahkluude lümfödeem, mida võib täheldada nii meestel kui naistel – algavad noorelt.[6]
Diagnostika[muuda | muuda lähteteksti]
Fabry haigust kahtlustatakse indiviidi kliinilise pildi põhjal ja seda saab diagnoosida ensüümanalüüsiga, et mõõta alfa-galaktosidaasi aktiivsuse taset. Ensüümanalüüs ei ole naiste haiguste diagnoosimiseks usaldusväärne juhusliku X-inaktivatsiooni tõttu. GLA geeni molekulaargeneetiline analüüs on kõige täpsem diagnoosimeetod. Täheldatud on palju haigusi põhjustavaid mutatsioone. Neeru biopsia võib samuti viidata Fabry tõvele, kui täheldatakse liigset lipiidide kuhjumist. Kõigil sama perekonna lähi- ja laiendatud pereliikmetel on sama perekonna mutatsioon, nii et kui ühele pereliikmele tehakse DNA järjestuse analüüs, saab teisi pereliikmeid diagnoosida kogu geeni testimise asemel sihtjärjestuse analüüsiga. Suunatud järjestamine on kiirem ja odavam.[7]
Mehed[muuda | muuda lähteteksti]
- α-galaktosidaas A aktiivsus perifeersetes leukotsüütides või plasmas, kui leukotsüütide analüüs ei ole kättesaadav
- α-galaktosidaas A geenide järjestamine ja haigust põhjustavate mutatsioonide tuvastamine või kõigi teadaolevate perekondlike mutatsioonide testimine
Naised[muuda | muuda lähteteksti]
- α-galaktosidaas A geenide järjestamine ja haigust põhjustavate mutatsioonide tuvastamine või teadaoleva perekondliku mutatsiooni testimine (α-galaktosidaas A aktiivsus perifeersetes leukotsüütides ei ole eelistatud ja plasmatasemed on ebausaldusväärsed)
Sünnieelne diagnostika[muuda | muuda lähteteksti]
- α-galaktosidaas A geenijärjestus teadaolevat perekondlikku mutatsiooni hindamine
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Fabry's disease".
- ↑ "Symptoms of Fabry disease in adolescents".
- ↑ "Assessment of pain and somatosensory function in fabry disease: Early diagnosis".
- ↑ "Diagnosis and Management of Cardiovascular Involvement in Fabry Disease".
- ↑ "Stroke and Chronic Kidney Disease in Fabry Disease".
- ↑ "When and How to Diagnose Fabry Disease in Clinical Pratice".
- ↑ "Diagnostic strategy for suspected cases of Fabry disease".