Euroopa laikõrv

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Euroopa laikõrv
Barbastella barbastellus 01-cropped.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Imetajad Mammalia
Selts Käsitiivalised Chiroptera
Sugukond Nahkhiirlased Vespertilionidae
Perekond Barbastella
Liik Euroopa laikõrv
Binaarne nimetus
Barbastella barbastellus
(Schreber, 1774)

Euroopa laikõrv (Barbastella barbastellus) on nahkhiirlaste sugukonda kuuluv käsitiivaline.

Mõõtmed[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa laikõrva kehamass on 7–20 g, tüvepikkus 45–58 mm, küünarvarre pikkus 36,5–43,5 mm, tiibade siruulatus 245–290 mm.

Välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa laikõrv on keskmise suurusega, tumepruuni kuni mustjaspruuni selgmise karvkattega nahkhiir. Kohati on selgmised karvad valkjate otstega, jättes loomale hallika varjundi. Kõhtmine pool on selgmisest heledam, kuid samuti tume. Nägu, kõrvad ja lennunahad on tumepruunid. Kõige iseloomulikumaks tunnuseks on suured laiad kõrvad, mis on otsmikul kokku kasvanud. Traagus on piklik ja suhteliselt lai. Hambaid on 34 (I 2/3, C 1/1, P 2/2, M 3/3).

Eestis ja lähiümbruses leiduvatest liikidest on ta selgesti eristatav iseloomulike kõrvade ja traaguse poolest. Kui nägu näha ei ole, võib liik karvastiku poolest sarnaneda põhja- või hõbe-nahkhiirega.

Levik[muuda | muuda lähteteksti]

See on peamiselt Euroopas levinud liik, kelle levila ulatub läänes Hispaaniast ja Iirimaast kuni Läti, Leedu, Valgevene ja Ukrainani idas. Kaugemal idas leidub euroopa laikõrva vaid Musta mere ja Kaspia mere vahelisel alal. Kõige lõunapoolsemad leiukohad paiknevad Põhja-Aafrikas, kuid põhilevila lõunapiir kulgeb Kesk-Hispaanias, Itaalias ja Kreekas. Skandinaavias on liik levinud Lõuna-Rootsis, Mandri-Euroopas on ta põhja pool levinud kuni Lätini. Matti Masingu andmetel on liiki tuvastatud ühel korral ka Põhja-Eestis.

Elupaik[muuda | muuda lähteteksti]

Ta on peamiselt mitmesugustes metsades elutsev nahkhiir. Lisaks metsadele võib teda kohata ka puistute servades, metsade läheduses asuvates aedades ja hekkide ümbruses. Toitub sageli kõrgel puulatvade juures ja võrade all, kuid võib toituda ka veekogude läheduses. Elupaigas on oluline õõnsuste ja koorepragudega vanade puude olemasolu.

Eluviis ja käitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa laikõrv on öise aktiivsusega loom, kes veedab päeva varjepaigas. Selleks kasutab ta puudes ja lahtise koore all leiduvaid pragusid ja õõnsusi. Lisaks kasutab ta varjepaikadena hooneid ja nahkhiirte varjekaste, Lõuna-Euroopas ka kaljupragusid. Hoonetes varjudes võib ta moodustada kuni 100 isendist koosnevaid poegimiskolooniaid, kuid puuõõntes asuvad kolooniad koosnevad tavaliselt 10–20 isendist.

Euroopa laikõrv on aktiivne vaid soojal poolaastal, talv veedetakse talveunes. Talveuni algab arvatavasti sarnaselt teiste meil leiduvate nahkhiirtega oktoobris ning lõpeb aprillis-mais. Eestis talvituvaid laikõrvu leitud ei ole, kuid Kesk-Lätis on teada nende talvitumine mõisakeldrites. Mujal Euroopas kasutab liik talvitumiseks mitmesuguseid maa-aluseid ruume – koopaid, kaevandusi, tunneleid ja militaarrajatisi. Lisaks on neid leitud ka kivihunnikutest, kaljupragudest ja muudestki kohtadest. Euroopa laikõrv talub talvitumisel madalaid temperatuure, üksikuid isendeid võib sageli kohata talvitumas ka nullilähedase temperatuuri juures.

Euroopa laikõrv on paikne liik, kelle suvised elukohad ja talvituspaigad paiknevad suhteliselt lähestikku. Isendi kõige pikem registreeritud ränne on olnud 290 km, kuid üle 100 km liikumisi on teada vaid üksikuid.

Toitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa laikõrv on toitumiselt kitsalt spetsialiseerunud liik. Valdava osa tema menüüst moodustavad väikesed ööliblikad (sugukonnad leediklased ja Arctiidae) ja vaid väikese osa hõlmavad kahetiivalised ja muud lendavad putukad.

Sigimine ja areng[muuda | muuda lähteteksti]

Nad paarituvad alates hilissuvest parvlemis- ja talvituspaikades ning viljastuvad kevadel pärast talveune lõppu. Tiinuse ja poegade kasvatamise ajaks kogunevad emasloomad poegimiskolooniatesse, mis asustavad puudes leiduvaid õõnsusi ja pragusid või hooneid. Kolooniad kogunevad mais ning koosnevad 10–100 isendist. Järglased, keda on 1–2, sünnivad juuni teises pooles ning suguküpsus saabub esimesel eluaastal.

Roll ökosüsteemis[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa laikõrva esinemine Eestis ei ole täit kinnitust leidnud, kuid liigi esinemisel võivad teda siin ohustada samad tegurid, mis teisi nahkhiiri – poegimiskolooniate häirimine ehitustööde käigus, nahkhiirte häirimine talvituspaikades ja talvituspaikade hävinemine.

Staatus[muuda | muuda lähteteksti]

Liik kuulub Euroopa loodusdirektiivi II ja IV lisasse, Berni konventsiooni II lisasse ning Bonni konventsiooni II lisasse. Peale selle on ta kaitstud Euroopa nahkhiirte kaitse lepinguga (EUROBATS).

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]