Euroopa laikõrv

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Euroopa laikõrv
Barbastella barbastellus 01-cropped.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Imetajad Mammalia
Selts Käsitiivalised Chiroptera
Sugukond Nahkhiirlased Vespertilionidae
Perekond Nahkhiir Eptesicus
Liik Euroopa laikõrv
Binaarne nimetus
Barbastella barbastellus
(Schreber, 1774)

Euroopa laikõrv (Barbastella barbastellus) on nahkhiirlaste sugukonda kuuluv käsitiivaline.

Mõõtmed[muuda | muuda lähteteksti]

Kehakaal 7–20 g, tüvepikkus 45–58 mm, küünarvarre pikkus 36,5–43,5 mm, tiibade siruulatus 245–290 mm.

Välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Keskmise suurusega, tumepruuni kuni mustjaspruuni selgmise karvaga nahkhiir. Kohati on selgmised karvad valkjate otstega ning jätavad loomale hallika varjundi. Kõhtmine pool on selgmisest natukene heledam kuid samuti tume. Nägu, kõrvad ja lennunahk on tumepruunid. Kõige iseloomulikum tunnus on suured, laiad kõrvad, mis on otsmikul kokku kasvanud. Traagus on piklik ja suhteliselt lai. Hambaid on 34 (I 2/3, C 1/1, P 2/2, M 3/3).

Eestis ja lähiümbruses leiduvatest liikidest selgesti eristatav iseloomulike kõrvade ja traaguse poolest. Kui nägu näha ei ole, võib karvastiku poolest sarnaneda põhja- või hõbe-nahkhiirega.

Levik[muuda | muuda lähteteksti]

Peamiselt Euroopas levinud liik, kelle levila ulatub Hispaaniast ja Iirimaast läänes kuni Läti, Leedu, Valgevene ja Ukrainani idas. Kaugemal idas leidub Euroopa laikõrva vaid Musta mere ja Kaspia mere vahelisel alal. Kõige lõunapoolsemad leiukohad paiknevad Põhja-Aafrikas, kuid põhilevila piir kulgeb Kesk-Hispaanias, Itaalias ja Kreekas. Skandinaavias on liik levinud Lõuna-Rootsis, Mandri-Euroopas levib kuni Lätini. Matti Masingu andmetel tuvastatud ühel korral ka Põhja-Eestis.

Elupaik[muuda | muuda lähteteksti]

Peamiselt mitmesugustes metsades elutsev nahkhiir. Lisaks metsadele võib kohata ka puistute servades, metsade läheduses paiknevates aedades ning hekkide ümbruses. Toitub sageli kõrgel puulatvade juures ja võrade all, kuid võib toituda ka veekogude läheduses. Elupaigas on oluline õõnsuste ja koorepragudega vanade puude olemasolu.

Eluviis ja käitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Öise aktiivsusega loom, kes veedab päeva varjepaikades. Nendena kasutab puudes ja lahtise koore all leiduvaid pragusid ja õõnsusi. Lisaks kasutab varjepaikadena hooneid ja nahkhiirte varjekaste, Lõuna-Euroopas kasutab varjepaikadena ka kaljupragusid. Hoonetes asuvaid varjepaikasid võib moodustada kuni 100 isendist koosnevaid poegimiskolooniaid, kuid puuõõntes asuvaid kolooniaid asustavad tavaliselt 10–20 isendit.

Euroopa laikõrv on aktiivne vaid soojal poolaastal ning talv veedetakse talveunes. Talveuni algab arvatavasti teistele meil leiduvatele nahkhiirtele sarnaselt oktoobris ning lõpeb aprillis-mais. Eestis talvituvaid laikõrvu leitud ei ole, kuid Kesk-Lätis on teada nende talvitumine mõisakeldrites. Mujal Euroopas kasutab liik talvitumiseks mitmesuguseid maa-aluseid ruume – koopaid, kaevandusi, tunneleid ja militaarrajatis. Lisaks on neid leitud ka kivihunnikutest, kaljupragudest ja muudestki kohtadest. Euroopa laikõrv talub talvitumisel madalaid temperatuure ning üksikuid isendeid võib sageli kohata talvitumas ka nullkraadise temperatuuri lähedal.

Euroopa laikõrv on paikne liik, kelle suvised elualad ja talvituspaigad paiknevad suhteliselt lähestikku. Kõige pikem registreeritud liikumine on 290 km, kuid üle 100 km liikumisi on teada vaid üksikuid.

Toitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa laikõrv on toitumiselt kitsalt spetsialiseerunud liik. Valdava osa laikõrva menüüst moodustavad väikesed ööliblikad (sugukonnad Pyralidae ja Arctiidae) ning vaid väikese osa hõlmavad kahetiivalised ja muud lendavad putukad.

Sigimine ja areng[muuda | muuda lähteteksti]

Paarituvad alates hilissuvest parvlemis- ja talvituspaikades ning viljastuvad kevadel pärast talveune lõppu. Tiinuse ja poegade kasvatamise ajaks kogunevad emasloomad poegimiskolooniatesse, mis asustavad puudes leiduvaid õõnsusi ja pragusid või hooneid. Kolooniad kogunevad mais ning koosnevad 10–100 isendist. Järglased, keda on 1–2, sünnivad juuni teises pooles ning suguküpsus saabub esimesel eluaastal.

Koht ökosüsteemis[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa laikõrva esinemine Eestis ei ole täit kinnitust leidnud, kuid liigi esinemisel võivad teda ohustada samad tegurid, mis meie teisi nahkhiiri – poegimiskolooniate häirimine ehitustööde käigus, nahkhiirte häirimine talvituspaikades ja talvituspaikade hävinemine.

Staatus[muuda | muuda lähteteksti]

Kuulub Euroopa loodusdirektiivi II ja IV lisasse, Berni konventsiooni II lisasse ning Bonni konventsiooni II lisasse. Peale selle on kaitstud Euroopa nahkhiirte kaitse lepinguga (EUROBATS).

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Remm, J., Kalda, O., Valdmann, H. ja Moks, E. (2015). Eesti imetajad: liikide tundmaõppimise teejuht. Tartu: Tartu Ülikooli Ökoloogia ja Maateaduste Instituut.[1]
  • Euroopa laikõrv | Eesti Looduse Fond elfond.ee