Etünüülöstradiool
 | See artikkel vajab toimetamist. |
| Etünüülöstradiool | |
|---|---|
 | |
| Süstemaatiline (IUPAC) nimi | |
| (8R,9S,13S,14S,17R)-17-ethynyl-13-methyl-7,8,9,11,12,14,15,16-octahydro-6H-cyclopenta[a]phenanthrene-3,17-diol | |
| Identifitseerimine | |
| CAS-i number | 57-63-6 |
| ATC-kood | G03CA01 |
| PubChem | 5991 |
| DrugBank | DB00977 |
| Keemiline info | |
| Keemiline valem | C20H24O2 |
| Molaarmass | 296,403 g/mol |
Etünüülöstradiool (lüh EE ka EE2) on keemiline aine, loodusliku östrogeeni sünteetiline derivaat. Etünüülöstradiool kuulub ravimina sünteetiliste östrogeenide hulka ja seda kasutatakse fertiilses eas naiste hormoonravis.
Etünüülöstradiool on looduskeskkonda sattudes paljudele organismidele kahjulik aine.
Kõigis tänapäevastes madala hormoonisisaldusega kombineeritud rasestumisvastastes tablettides ehk pillides (kombineeritud kaht sünteetilist naissuguhormooni – östrogeeni ja progestiini) kasutatakse östrogeense komponendina etünüülöstradiooli.
Praegu kasutusel olevad preparaadid on kõik madaladoosilised, sisaldades EE-d kas 15, 20, 30 või 35 µg.[1]
1960. aastatel oli tavaks kasutada kõrgedoosilisi tablette 50–100 µg.
Nimetused ja tähised[muuda | muuda lähteteksti]
CAS-i registreerimisnumber on 57-63-6.
Nüüdisajal liigitatakse ravim rühma G: urogenitaalsüsteem ja suguhormoonid ja selle ATC-kood on G03CA01.
Etünüülöstradiool on ravimi geneeriline nimetus. Kombineeritud rasestumisvastaste tablettide tootenimed on näiteks aida, Asumate, Balanca, Belara, Bellgyn, Bellissima, Biviol, Chariva, Cilest, Cileste, Clevia, Conceplan, Desmin, Diane, Elleacnelle, Eve, Evra, Femigoa, Femigyne, Femovan, Gracial, Gravistat, Harmonet, Illina, Lamuna, Leios, Leona, Lovelle, Marvelon, Maxim, Microgynon, Minisiston, Minulet, Miranova, Mirelle, Monahexal, MonoStep, Neo-Eunomin, NovaStep, Novial, NuvaRing, Ovysmen, Petibelle, Pramino, Swingo, Synphasec, Trigoa, TriNovum, Triquilar, Trisiston, Valette, Yasmin, Yasminelle, Yaz jpt.
Turuletulekujärgsed ohud tervisele (osaline)[muuda | muuda lähteteksti]
Rinnanäärmekoe kumulatiivne eksponeeritus nimetatud hormoonidele on väga suur riskitegur rinnavähi tekkeks.
Osades uuringutes on tuvastatud, et pillide pikaajaline kasutamine võib suurendada riski emakakaela- ja maksavähi tekkeks. Pillide kasutajatel võib ka rinnavähitekke risk olla veidi suurem kui neil, kes pille ei kasuta. Pärast pillide kasutamise lõpetamist langeb suhteline risk umbes 10 aasta jooksul.[2]
Ravimiameti 2016. aasta ravimistatistika kohaselt on etünüülöstradiooli sisaldavaid hormonaalseid kontratseptiive fikseeritud kombinatsioonis müüdud rohkem kui 8 miljonit tükki.[3]
Looduskeskkonnas[muuda | muuda lähteteksti]
Ravim jõuab pärast naiseorganismist väljutamist või tootmise käigus ka veekogudesse ning vees lahustamatu bioaktiivse ainena võib põhjustada elusorganismides soovimatuid endokriinseid muutusi. Ühe uuringu kohaselt kutsub EE2 veekeskkonnas kahepaiksetel soovahetuse – geneetilised isaskonnad "moonduvad" emaskonnadeks.[4]
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Etünüülöstradiooli esines 1930. aastast alates patendidokumentatsioonis. Kuid etünüülöstradiooli avastajateks peetakse Saksa endokrinoloogi Walter Hohlwegi (10. oktoober 1902 Viin – 1992 Graz) ja Saksa keemikut Hans Herloff Inhoffenit (9. märts 1906 Hannover – 31. detsember 1992 Konstanz). Tol ajal töötasid nad Schering AG-s (praegune Bayer HealthCare Pharmaceuticals) ja sünteesisid nimetatud aine 1937. Meditsiinis hakati ainet patsientidele välja kirjutama 1940. aastate esimeses pooles.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Kai Haldre, Helle Karro, Suukaudne hormonaalne kontratseptsioon JUHEND PEREARSTILE, lk 9, 2003, (vaadatud 6. septembril 2017)
- ↑ TRI-REGOL kaetud tablettide pakendi infoleht:teave kasutajale, (vaadatud 6. septembril 2017)
- ↑ Ravimiamet, Eesti Ravimistatistika 2016, (vaadatud 6. septembril 2017)
- ↑ Hormone im Wasser Pillenreste verursachen Verweiblichung, 5. aprill 2016, (vaadatud 6. septembril 2017 inglise keeles