Ernst Voldemar Kull
Ernst Voldemar Kull (27. juuni 1903 Helme vald Viljandimaa – 27. juuli 1964 Tartu) oli eesti jurist, poliitik ja ühiskonnategelane, Eesti Vabariigi Rahvuskomitee asutajaliige.
Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]
Õppis Helme vallakoolis, Helme kihelkonnakoolis, Bolderaa kõrgemas algkoolis Tõrvas, Valga Poeglaste Reaalgümnaasiumis. Oli tegev koolinoorsooliikumises, hiljem koolikooperatiivide töös. Asus Tartu Ülikoolis õppima matemaatikat (1922–1928), seejärel õigusteadust (1928–1935). 1937. aastal täiendas end majandusteaduse alal Viini Ülikooli juures.
1922–1923 oli Sonda algkooli õpetaja. 1923–1924 koguteose "Eesti avalikud tegelased" toimetuse liige. 1924–1929 Eesti Kirjanduse Seltsi raamatukogude varustamise juhataja. Alates 1928. aastast Akadeemilise Kooperatiivi ärijuht (selle juhatuses 1936–1940). 1935–1939 vandeadvokaat Herman Sumbergi abi. Alates 1939 AS Dental juhatuse esimees. 1939–1940 mõnedel andmetel Jaan Tõnissoni erasekretär.
1940. aasta juulis toimunud Riigivolikogu valimistel oli Ernst Kull tegev eesti rahvuslaste esimeses vastupanuaktsioonis, Jaan Tõnissoni eestvedamisel organiseeritud vastaskandidaatide (kokku 87) esitamises Nõukogude okupantide moodustatud Eesti Töötava Rahva Liidu vastu. Ernst Kulli roll oli vastupanuorganisatsiooni töö koordineerimine ja finantseerimise kindlustamine. Samal ajal oli ta ka valimisringkonna nr 45 vastaskandidaadi Jaan Tõnissoni isiklik volimees. Ja ehkki okupatsiooniväed tühistasid õigusvastaselt vastaskandidatuurid, jõudis info asjade käigust laia maailma ning sai edaspidi peamiseks, mille tõttu enamik riike asus üksmeelselt Nõukogude Liidu anneksiooni mittetunnustamise joonele ja pidas seda joont 52 aastat.[1]
1941. aasta sügisest saatsid Saksa võimud Ernst Kulli salakaebuse peale Tartust välja kui "anglofiili" ja "natsivaenuliku". Nimelt oli Kull liitunud nelikuga (Hans Ronimois, Heinrich Mark, Jaan Ots ja Ants Oras), kes pidasid antud oludes oluliseks keskenduda Eesti tuleviku huvides diplomaatilisele tööle ning lääneriikidelt Eestile toetuse hankimisele. Juba siis oli neil plaanis luua demokraatlik valitsus (mis pidi osalt paiknema välismaal) ning selle toetuseks tuli luua tõhus infovõrk. Selle võrgu loomine oligi Kulli funktsiooniks.[2]
SD survel asus Kull elama Tallinna, kus alustas tööd kirjastuse Agronoom direktorina. 1941–1942 suutis nimetatud grupp luua sidemed Eesti saadikutega Soomes ja Rootsis (Aleksander Warma, August Rei, Heinrich Laretei). Hans Ronimois lahkus Eestist Rootsi 1942. aastal, Heinrich Mark, Ants Oras ja Jaan Ots 1943. aastal. Neist sai tulevase Eesti Vabariigi Rahvuskomitee välisesindus ning välissaadikute sidelüli Eestiga. Kodumaal jäi tegevust juhtima ja koordineerima Ernst Kull. Infovahetus toimus kogu Saksa okupatsiooni aja ning kasvas progresseeruvalt. 1943. aasta teisest poolest kerkis uuesti esile Eesti demokraatliku valitsuse loomise küsimus. Ernst Kull oli see, kes pidas kodumaal poliitikutega läbirääkimisi laiapõhjalise "pseudoparlamendi" (Eesti Vabariigi Rahvuskomitee – EVR) loomise osas. 14. veebruaril 1944 toimus EVR täiskogu kokkutulek Ernst Kulli korteris Tallinnas.[2] Veebruarist aprillini 1944 käis Kull EVR delegaadina kaks korda Riias analoogsete Läti ja Leedu organisatsioonidega kohtumas.[2][3]
Ernst Kull arreteeriti 20. aprillil 1944 Tartus Saksa julgeolekuteenistuse poolt (samaaegselt sadade teiste rahvuslastega), vabanes enne Nõukogude okupatsioonivägede saabumist 19. septembril 1944. Kulli tööd EVRis jätkasid 1944. aasta kevadel allesjäänud liikmed Juhan Reigo, Helmut Maandi, Johannes Sikkar, Endel Inglist, kuid 18. septembril 1944 nimetas Jüri Uluots ametisse Jüri Uluotsa valitsuse.
Ernst Kull arreteeriti uuesti NKVD poolt 5. oktoobril 1944, viidi Moskvasse, mõisteti kaheksaks aastaks vangilaagrisse ja viieks aastaks asumisele. Vabastati asumiselt 3. juunil 1956.[1]
Ernst Kull on maetud Raadi kalmistule.
Ühiskondlik tegevus[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti Üliõpilaste Seltsi liige 1925. aastast, vilistlaskogus 1935. aastast (sealhulgas olnud EÜSi eestseisuses). Tartu Ülikooli Üliõpilaskonna Edustuses 1926–1929 ning olnud esindaja Eesti Üliõpilasseltside Vilistlaskogude Liidu nõukogus.
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Ernst Kull oli 1930. aastast abielus Ama (Armilde Hildegard) Kulliga (Riigikohtu pikaajalise esimehe Kaarel Partsi kasutütar). Lapsed: tütar Ellind (1932–1948), poeg Agu-Üllar ja tütar Merike. Teine abikaasa oli Astrid Steinberg, tütar Anne Kull.