Ernst Hofmann
Ernst Reinhold Hofmann (ka von Hofmann ja Hoffmann; 20. jaanuar 1801 Paistu kirikumõis[1] – 4. juuni 1871 Tartu) oli baltisaksa geoloog ja mineraloog.
Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]
Hofmann õppis aastatel 1819–1824 Tartu ülikoolis, esialgu arstiteadust ja hiljem Moritz von Engelhardti mõjutusel geoloogiat. Aastatel 1824–1826 võttis ta osa Otto von Kotzebue ümbermaailmareisist. Naasnud Tartusse, sai ta 1827. aastal kandidaadikraadi. Järgmistel aastatel uuris Hofmann Vene rahandusministeeriumi teenistuses koos Gregor von Helmerseniga Uuralite lõunaosa geoloogilist ehitust. 1829. aastal saatsid nad Alexander von Humboldti tema Venemaa-reisil ning viimase soovitusel läks Hofmann ühes Helmerseniga Berliini õppima. 1832. aastal sai ta Jena ülikoolis doktorikraadi.[2]
1833. aastal asus ta Tartu ülikoolis õppejõuna asendama Engelhardti, aastatel 1835–1837 oli ta seal eradotsent. Omandanud 1837. aastal Tartus magistrikraadi, sai tast Kiievi ülikooli erakorraline ja 1839. aastal korraline mineraloogiaprofessor.[1] Aastast 1845 oli ta Peterburi ülikooli professor. Ühtlasi oli ta mäeinstituudi õppejõud ning 1844. aastast mäeinseneride korpuse polkovnik ja 1869. aastast kindralleitnant.[2] Tervise halvenemise tõttu pani ta 1863. aastal maha nii professoritöö ülikoolis kui ka õppejõukoha mäeinstituudis. 1870. aastal tõi Hofmann suurema osa oma elamisest Peterburist Tartusse, kus ta aasta hiljem suri.[3]
Uurimisreisid[muuda | muuda lähteteksti]
Kui Hoffmann pärast ülikooli lõpetamist Uuralite lõunaosa uuris, leidis ta koos Helmerseniga muu hulgas rikkalikku kullaliiva leiukoha ja nivelleeris Uurali jõe Orenburgist suudmeni. 1843. aastal uuris ta Ida-Siberi kullaleiukohti, sealjuures Krasnojarski ümbruses Jenissei orgu, nüüdsele Stolbõ looduskaitsealale jäävaid sambakujulisi kaljusid ja Angara jõe äärseid kullaleiukohti. Sealt reisis ta Sajaanidesse, mida arvatavalt esimese geoloogina uuris, kuigi põgusalt. 1844. aastal oli Hofmann uurimisreisil Põhja-Soomes. Aastatel 1847, 1848 ja 1850 reisis ta Põhja-Uuralis 60. laiuskraadist põhja pool ning määras esimesena seal kindlaks mäeahelike liigestuse, absoluutse kõrguse, geoloogilise ehituse ja osalt ka ulatuse. Samuti koostati neil ekspeditsioonidel geodeetilisel alusel Põhja-Uurali kaart. Lühematel uurimisreisidel Uuralis käis Hofmann ka aastatel 1853–1857.[3]
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Tema isa Karl Gottlob Hoffmann oli aastatel 1800–1814 Paistu Maarja koguduse õpetaja[4].
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Ernst Hofmann veebisaidil "BBLD - Baltisches biografisches Lexikon digital"
- ↑ 2,0 2,1 Fischer, W., 1972. Hofmann, Ernst. Neue deutsche Biographie. 9: 451.
- ↑ 3,0 3,1 Kaavere, V., 1979. Ernst Hofmann, geoloog ja uurimisreisija. Eesti Loodus, 10: 678–680.
- ↑ EESTI EVANGEELIUMI LUTERIUSU KIRIKUD. Toimetanud Bruno Ederma, Asta Jaik. Konstantin Jaik'i kirjastus Tartu 1939
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Ernst Hofmann Eesti Looduseuurijate Seltsi e-teatmikus