Erich Heckel

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Erich Heckel. Ernst Ludwig Kirchneri maal

Erich Heckel (31. juuli 1883 Döbeln27. jaanuar 1970, Radofzell, Lääne-Saksamaa) oli saksa maalikunstnik, graafik ja skulptor.[1] Ta oli Die Brücke kunstirühmituse asutajaliige, mis oli mõjukas grupeering 20.sajandi alguse Saksamaal. Grupp koosnes ekspressionistidest. Erich Heckel on kõige enam tuntud oma maalide ja puulõike metoodi poolest. Tema kunsti võib pidada ekspressionistlikuks.[1]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Erich Heckel sündis 31.juuli 1883 Döbelnis.[2] Ta isa oli raudtee insener ning see tagas talle mugava lapsepõlve.[3] Erich Heckel oli iseloomult introvert ning tun [3] Lapsest saati oli E.Heckel huvitatud arutelust kunsti ja filosoofia teemade vastu.[2] Näiteks keskkoolis tema ja Karl Schmidt-Rottluff, kes oli tulevane Die Brücke liige, astusid kooli väitlusklubisse. Seal nad arutlesid kunstnikute ja kirjanduse üle. Enne ülikooli astumist oli tal plaanis hakati luuletajaks või kirjanikuks. Väga vähe on infot, et kus Erich Heckel õppis maalikunsti ning kas tal oli kunstiga seotud haridust enne ülikooli. 1904.aastal asus Erich Heckel õppima arhitektuuri Dresdeni tehnikakõrgkoolis. Samas koolis käisid ka Ernst Ludwig Kirchner, Karl Schmidt-Rottluf ja Fritz Bleyl, kes hiljem koos Erich Heckeliga moodustasid Die Brücke grupeeringu. Die Brücke moodustati tänu sellele, et kunstnikud jagasid ühiseid kunstilisi ja filosoofilisi arusaami.[2] Mõned ajaloolased on väitnud, et Die Brücke asutamine oli Saksa ekspressionismi algus.[4] Grupeeringu eesmärgiks oli teha kunsti, mis oli orginaalne ning ignoreeris ka püsti seatud kunsti standardeid nagu näiteks Saksamaal levinud neo-romantism.[2] Peale Die Brücke olemist, otsustas Erich Heckel aastal 1910 lõpetada oma õpingud Dresdeni tehnikakõrgkoolis ning asuda tööle Wilhelm Kreisi arhitektuuribürosse, et keskenduda rohkem kunstile. E.Heckel samuti hakkas haldama Die Brücke grupeeringut, olles seal näiteks laekahoidja ja sekretär. Ta hiljem määrati ka grupi siseselt vahekohtunikuks, lahendades grupi siseseid tülisid. 1914.aastal Erich Heckel proovis vabatahtlikult Saksa sõjaväkke astuda, kuid ta soov lükati tagasi, kuna ta oli kõlbmatu. Ta pressis edasi oma sooviga teenida Saksamaad ning talle tagati see võimalus. Ta määrati kiirabi üksusesse Flandrias, mis oli kasulik ta karjäärile, kuna ta polnud eesrindel ning sai oma üksuses toota kunsti. Samuti eemalehoid otsesest lahingutegevusest aitas tal vältida vaimseid traumasid, mis tekkisid teistel kaasaegsetel kunstnikel. Ta kujutas sõjas kogetud oma maali - ja graafikakunstis.[2] Näiteks sõjas kogetud teoseks võib pidada Invaliid ookeani ääres või üks konkreetne teos on Kaks vigastatud meest. Peale Esimest maailmasõda ta jätkas kunstiga, rajades oma stuudio Berliini, kuid 1937.aastal kuulutasid Natsid ta teosed väärakaks ning üle 700 tema teose konfiskeeriti Saksamaa muuseumitest. [2] 1945.aastal ühe pommitamise käigus purustati Erich Heckeli stuudio ning enamus ta kunstitöödest hävis. Peale sõda asus ta elama Bodeni järve äärde, kus ta uuesti hakkas graafilist kunsti valmistama. Samuti sai ta peale sõda suure tunnustuse osaliseks, kuna teda hakati pidama üheks Saksamaa kõige mõjukamas kunstnikuks. Ta sai aastal 1949 Karlsruhe Kunstiakadeemia professoriks, kus ta oli kuni 1955.aastani. Ta suri 27.jaanuaril 1970 Radolfzellis, temast vanemaks elas ainult üks Die Brücke liige, Karl Schmidt-Rottluf.[2]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Erich Heckeli varajast kunsti on raske hinnata, kuna enamus tema töid sellest perioodist on kaduma läinud.[1] E.L. Kirchner kirjeldas hästi milline oli E.Heckeli varjane kunst: "Täielik keskendumus säras Heckeli silmades kui ta esimest korda tuli minu stuudiosse, et maalida akte ja jutustades Zarathustrast".[5] E.L. Kirchner hindas E.Heckelit väga kõrgelt, väites et ta on grupi kõige intelligentsem kunstnik. [5] Erich Heckel oli oma varajases kunstis intesiivne ning emotsionaalne, mis oli tingitud tema rahulolematusest ühiskonna korralduse vastu.[5] Kunst oli üks võimalus, kuidas ta sai seda välja elada. Ta oli iseõppinud kunstnik nagu K. Schmidt-Rottluf, mistõttu ta proovis ning testis erinevaid võtteid.[6] Erich Heckeli varajane kunst koosnes teravatest joontest, mis omakorda seguneb elavate värvidega. Sellist kompositsiooni näeme me teostes nagu Suplejad rannas (1913) või Tüdruk nukuga (1910).[6] 1913.aastal on Erich Heckeli teostes näha ka edasiarengut, näiteks teoses Klaasist päev (otsetõlge sõnast day of glass) on näha pintslitõmmete rahulikkust mida me ei näe näiteks teoses Suplejad rannas, kus on pigem lühikesed ja närvilisemad pintslitõmbed.[7] Samuti inimfiguur sobib keskkonda paremini ning on looomulikumas asendis, teoses Supeljad rannas on inimesed juhuslikult paigutatud.[7] Värvid on teoses Klaasist päev tugevamad ning selgemad. Erich Heckeli jaoks oli väga oluline teema kujutada inimese keha looduses.[6]

Erich Heckel jätkas kunstiga peale Esimest maailmasõda, kuid stiili poolest ta muutus, ta kunst ja graafika polnud enam nii värvirikas ning tema teostes tõusid esile sünged toonid.[1] Kui võrrelda näiteks teost Väsinud (1913) ja autoportreed (1918), siis inimese pea on kujutatud samasuguselt, aga värvitoonid on süngemad hilisemas teos. Seda sama on väitnud ka teised kunstiajaloolased, näiteks Anthony Griffiths [8] Erich Heckel kujutas oma 1919-1922.aasta litograafiates oma naist Siddit (pärisnimi Milda Frieda Georgi).[9] Need teosed on unikaalsed selle poolest, et tagataustal on kujutatud kunstniku portreed. E. Heckeli naise esinemine ta kunstis oli domineeriv peale Esimest maailmasõda. Poliitiline olukord Saksamaal ning sõjas kogetud asjad mõjutasid E.Heckeli stiili ning ta liikus üle esinduslikule stiilile ning vähendades isikliku stiili osa selles.[10] Mitu kunstiajaloolast on välja toonud selle, et Erich Heckel andis oma kunstis edasi isiklikke tundeid, näiteks Nancy Sojka tõi välja selle, et teoses Autoportree (1918) sümboliseerib roheline värv probleeme mida ta on pidanud läbi kogema.[11] Samuti annab ta edasi teostes inimeste tundeid või seisundit.[11] Näiteks MaryAnn Wilkinson väitis, et teos Naine, mis on E.Heckeli abikaasa portree, kirjeldab milline on selle perioodi naine: tagasihoidlik, mõtlik ja hingestatud.[10] Kuid alati on ta selja taga kujutatud mees, mis oli tollaaegne mentaliteet ühiskonnas milles ta elas.[10]

Tüdruk nukuga[muuda | muuda lähteteksti]

Tüdruk nukuga on Erich Heckeli üks kõige skandaalsemaid töid, kuna maalil kujutab ta 9.aastast tüdrukut hüüdnimega Fränzi.[12] Selle teoga seos on näiteks seostatud Die Brücke liikmeid pedofiilias.[12] Selle töö puhul jääb silma värvikasutus, võrreldes seda teost E.Heckeli vanemate teostega, on näha värvide elavust. Tüdruk lebab paljalt punasel diivanil, ta juuksed on punakad ning ta keha on kollakat värvi. Tagataust maalil on samuti kollane. Kui võrrelda seda tema hilisemate töödega, on kõik elavam maalil ning pole süngeid värve. See maal on oluline ka Die Brücke grupeeringu mõttes, kuna ka teised Die Brücke liikmed olid kütkestatud tüdrukute erootilsusest, mis oli juhuslikult tekkinud.[12] E.Heckel ühendab hästi selle, et ta kujutab Fränzit kui last tuues mängu nuku motiivi, aga samas ka kui erootilist naist, kuna tüdruk lebab paljalt diivanil nagu Veenus skulptuuridel.[12] Ühes artiklis kirjeldati hästi selle teose kompositsiooni: "Heckel justkui nikerdaks Fränzit maalile ning vähendades lapsepõlve ootuseid, mis ühiskond ootab temast".[13] Artiklis "Dangerous Bridge" toodi välja mitu huvitavat märkust, et Erich Heckel segas maali Tüdruk nukuga Aafrika skulptuuri motiive (näiteks keha nurgelisus sarnanes mõndade Aafrika puidust skulptuuridega), nukk oli asendus Mikroneesia kunstis olevatele figuuridele ning Fränzi poos sarnaneb Indias asuva Ajanta templi seinamaalingule, kus on kujutatud naisfiguure erootilistes poosides.[14] Kõikide nende erikultuuride motiivide lisamine töösse võis olla plaanitud eesmärk, et panna vaatajaid mõtlema, et näiteks milline on nende moraal lapsepõlve ja seksuaalsuse suhte vastu.[15] Samuti proovis ta selle teosega murda Saksa maalikunstis olnud põhimõtteid.[15]

Mõju[muuda | muuda lähteteksti]

Erich Heckeli mõju on näha tema kaasajal, olleks üks Die Brücke rajajatest ning olles viljakas puulõike graafika valmistaja.[1] Tema ja teiste Die Brücke kunstnike tulemusena elustati puulõike graafikatehnika. Saksamaal.[1] Die Brückega koos oli ta ekspressionismi rajaja Saksamaal ning oma kaasajal oli ta skandaalne kunstnik, kuna maalis noori tütarlapsi, näiteks teos Tüdruk nukuga oli skandaalne ja tõi kaasa kahtlustusi, et Die Brücke liikmed on pedofiilid.[12] Erich Heckel kaasas oma töösse ka teisi kultuure, näiteks huvitasid teda Aafrika ja idamaised kultuurid.[14] Neid mõjusid on näha teostes nagu Magav neegri naine või ta puidust skulptuur Kükitav naine. Die Brücke kogus inspiratsiooni sellistest primitiivsetest kunstistiilidest, et protestida praegustele püstiseatud kunstistandartitele. Tema tööd on näitustel üle maailma, näiteks leiab tema töid New Yorki moodsa kunsti muuseumist või Hamburgi kunstimuusemis, mis näitab tema olulisust tänapäeval. Nagu teisedki ekspressionistid, kuulutati Erich Heckeli tööd Natsi-Saksamaal väärastunuks, mistõttu ta tööd konfiskeeriti. Kunstiajaloolased on väitnud, et Erich Heckeli mõju väljendub ta töödes, kuna tihti ta vihjas või kasutas motiive, mis olid tollal unikaalsed, näiteks Aafrika puukujude kasutamine oma kunstitöödes, võib teda selles mõttes pidada pioneeriks. Ta aitas elustada ja oli puulõike tehnika populariseerija. Erich Heckeli uuendusmeelsust on proovitud esitleda näitustel nagu näiteks Folkwangi näitus.[16] Kunstiajaloolased on toonud välja seda, et E.Heckeli töödes on näha primitiivsete kultuuride motiive, mis esinesid E.L.Kirchneri töödes kaks aastat hiljem, mistõttu võib väita, et ta oli uuenduslik kunstnik Die Brücke grupis.[16]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Britannica. "Erich Heckel". Britannica entsüklopeedia, Juuli 27 2020. Vaadatud 23.11.2020.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 Saint Etienne Galerii. "Erich Heckeli biograafia". 2020. Vaadatud 23.11.2020.
  3. 3,0 3,1 MaryAnn Wilkinson (2009). Erich Heckel's Woman (Portrait of the Artist's Wife. Ameerika Ühendriigid: The University of Chicago Press. Lk 61. 
  4. Haim Gordon (2009). German Expressionist paintings and education. Saksamaa: Waxmann Publishing Co. Lk 51. 
  5. 5,0 5,1 5,2 Dayna Lynn Sadow (1994). THE INFLUENCE OF WALT WHITMAN ON THE GERMAN EXPRESSIONIST ARTISTS KARL SCI-[MIDT-ROTTLUFF, ERICH HECKEL, MAX PECHSTEIN AND ERNST LUDWIG KIRCHNER. Ameerika Ühendriigid. Lk 35. 
  6. 6,0 6,1 6,2 Dayna Lynn Sadow (1994). THE INFLUENCE OF WALT WHITMAN ON THE GERMAN EXPRESSIONIST ARTISTS KARL SCI-[MIDT-ROTTLUFF, ERICH HECKEL, MAX PECHSTEIN AND ERNST LUDWIG KIRCHNER. Ameerika Ühendriigid. Lk 36. 
  7. 7,0 7,1 Dayna Lynn Sadow (1994). THE INFLUENCE OF WALT WHITMAN ON THE GERMAN EXPRESSIONIST ARTISTS KARL SCI-[MIDT-ROTTLUFF, ERICH HECKEL, MAX PECHSTEIN AND ERNST LUDWIG KIRCHNER. Ameerika Ühendriigid. Lk 38. 
  8. Anthony Griffiths (1984). Print Quarterly. Lk 135. 
  9. MaryAnn Wilkinson (2009). Erich Heckel's "Woman (Portrait of the Artist's Wife)". Bulletin of the Detroit Institute of Arts,. Ameerika Ühendriigid. Lk 58. 
  10. 10,0 10,1 10,2 MaryAnn Wilkinson (2009). Bulletin of the Detroit Institute of Arts. Ameerika Ühendriigid. Lk 62. 
  11. 11,0 11,1 Nancy Sojka (2009). Self-Portraiture: Reflections on Lovis Corinth. Ameerika Ühendriigid. Lk 67. 
  12. 12,0 12,1 12,2 12,3 12,4 Ritika Biswas (2016). A DANGEROUS BRIDGE: Examining Erich Heckel’s Subversion of ‘Primitivism’ as a Method of Questioning Bourgeois Notions of Childhood in Girl with Doll.. Suurbritannia. Lk 5. 
  13. Ritika Biswas (2016). A DANGEROUS BRIDGE: Examining Erich Heckel’s Subversion of ‘Primitivism’ as a Method of Questioning Bourgeois Notions of Childhood in Girl with Doll.. Suurbritannia. Lk 7. 
  14. 14,0 14,1 Ritika Biswas (2016). A DANGEROUS BRIDGE: Examining Erich Heckel’s Subversion of ‘Primitivism’ as a Method of Questioning Bourgeois Notions of Childhood in Girl with Doll.. Suurbritannia. Lk 7,10,14. 
  15. 15,0 15,1 Ritika Biswas (2016). A DANGEROUS BRIDGE: Examining Erich Heckel’s Subversion of ‘Primitivism’ as a Method of Questioning Bourgeois Notions of Childhood in Girl with Doll.. Suurbritannia. Lk 16. 
  16. 16,0 16,1 The Heckel Centenary. Munich and Hoechst (1983). The Heckel Centenary. Munich and Hoechst. Inglismaa: Burlington Magazine Publications. Lk 788.