Šokan Uälihhanov

Allikas: Vikipeedia
Šokan Uälihhanulõ

Šokan Šõnggõsulõ Uälihhanulõ (kasahhi keeles Шоқан Шыңғысұлы Уәлиханұлы, sünninimi Muhammed Kanafija (kasahhi keeles: Мұхаммед Қанафия); november 1835 – 10. aprill 1865) oli kasahhi valgustaja, etnograaf, ajaloolane ja loetud ka Suurest mängust osavõtjaks.

Pärineb Tšingisiidide olulisest harust, tema isa Tsingis Valihanov (1811–1895) oli tänapäevase Põhja-Kasahstani alal vanemsultan, kes oli lõpetanud Omskis sõjakooli ja teenis Venemaa teenistuses polkovniku auastmeni. Teadlase vanaisa oli Uali khaan (1741–1819), kasahhide keskmise hordi khaan 1781–1819, kes jällegi oli legendaarse keskmise hordi khaani Ablay khaani võsu. Legendaarne Ablay khaan võitles edukalt oiraadide (dzungaaride) vastu aastatel 1720–1750. Ablay khaanist on tehtud 2005 film – "Nomaad" (inglise keeles The Warrior, vene keeles Kocevnik, saksa keeles DVD "Nomad. Fürst der Steppe). Tulevane reisimees ja teadlane anti isa eeskujul juba 12-aastaselt (1847) kadetiks Omski Kadetikorpusse. Omski Kadetikorpus oli üks seitsmest Vene impeeriumi alal asunud kadetikorpusest, asutatud aastal 1813. Juba kodus oli ta huvitunud joonistamisest, tema akvarelle stepist loetakse olulisteks nii ajalooliste illustratsioonidena, kuna need (üks)esimesi kohalikku päritolu kunstniku tehtud akvarellid Kasahstani alal stepist. Kadetikorpuses huvitus Kesk-Aasia ajaloost, õppis selgeks prantsuse ja saksa keele, luges näiteks Alexander von Humboldti teoseid. Talle ennustati juba kadetikorpuses suurt tulevikku, kusjuures ei välistatud tema edasist tegevust teadlasena. Tema esimene tuntud teadustöö valmis juba seitsmeteistkümne aastasena, veel kadetikorpuses õppimise viimasel aastal. Põhja-Kasahstanis Semipalatinskis olles tutvus ja sai lähedaseks sõbraks sel ajal Omski ostrogist Kasahstani asumisele saadetud tulevase maailmakuulsa kirjaniku Fjodor M. Dostojevskiga (1821–1881). 18-aastaselt sai ta kornetiks Vene armees ja määrati Lääne-Siberi kindralkuberneri adjutandiks, kus tema ülesandeks sai Poola alal sündinud saksa soost Lääne-Siberi kindralkuberneri kirjavahetuse pidamine, samuti kuulus tema tööülesannete hulka Lääne-Siberi ajaloo jäädvustamine (historiograafi ülesanded). Historiograafi töö avas talle piiramatud võimalused kasutada Omski arhiivi materjale ka oma kirjatööde jaoks. Töö Lääne-Siberi kindralkuberneri adjutandina tähendas kohustust teha ametireise kubermangus ja ka selle piiride taha. Tal oli juba nooruses suur reisikirg, mida ta oli lisaks tööülesannetele rahuldanud omalgi initsiatiivil. 1856. aastal kahekümne ühe aastaselt ülendati ta kindralkuberneri eestkostel Vene armee leitnandiks (porutšik) ja lülitati ekspeditsioonide koosseisu, mis saadeti uurima nii Kokandi khaaniriiki kui Kagu-Kasahtani (tänapäeval Almatõ oblasti Zetisu piirkond; seitsme jõe piirkond) alasid, aga ta võttis osa Ile jõe tagustele aladele ekspeditsioonist, mis pidi lahendama sel ajal tekkinud piiritülid kasahhi hõimude ja kirgiiside vahel. Tema huvisid mõjutas oluliselt sõbrunemine tuntud maadeuurija hilisema Vene keiserliku Geograafia Seltsi asepresidendi Pjotr Semjonov-Tjan-Šanskiga (vene keeles Пётр Петрович Семёнов-Тян-Шанский, kuni 1906 – Pjotr Semjonov, 14. jaanuar (2. jaanuar vkj) 182711. märts (26.veebruar vkj) 1914), kelle soovitusega sai temast 1857. aastal Vene Imperaatorliku Georgraafia Seltsi (Русское географическое обществo) liige.

Ta on etnoloogia ja folklooriteaduse ajalukku läinud, kui esimene, kes pani aluse kirgiiside eepose "Manas" kirjapanemisele (26.05.1856). "Manas" on kirgiiside eepos, millest tänapäevaks on teada vähemalt 18 versiooni. Varaseim neist pandi paberile 1856. aastal. Kõige täielikumas versioonis on eeposes "Manas" umbes 250 000 värssi. Eepos jutustab võitmatu sangari Manasi tegudest. Kangelasel ei ole päris ajaloolist vastet, kuid eepose ajalooliseks põhjaks on eelkõige kirgiiside ja kalmõkkide vaen 15.–18. sajandil. (vt Ott Kurs. Kaks turgi eepost eesti keeles. - Idakiri. Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi aastaraamat, 2013. Tartu: Eesti Akadeemiline Orientaalselts, 2013, lk. 141–144).

Ta uuris Õsõk-Köli järve piirkonna kirgiiside elu (1856,1857). 1858–1859 viibis Uiguuride alal Kaschgaris, Semipalatinskist välja läinud kaubakaravani kaupmeheks varjudes. Kuigi Kaschgaris oli olnud juba Marco Polo (1273), olid sel ajal suhted sedavõrd pingelised, et saksa uurija Adolf Schlagintweit (1829–1857), keda oli süüdistatud Kaschaganis spioneerimises oli aastal 1857 ilma kohtupidamiseta siin surmatud. Ta naaseb Kaschaganist Vernõisse (tänapäevane Almatõ) 1859 ja kirjutab ülevaateid Kaschgaris nähtu kohta. Need aruanded leiavad kiirelt suure huvi Peterburis ja ka rahvusvaheliselt. 1860–1861 elas ja töötas ta Peterburis, sest ta tegutses Venemaa Kindralstaabis ja seejärel oli Välisministeeriumi teenistuses. Kaschagari aruande eest autasustati Aleksaander II ettepanekul teda suurepärase teenistuse eest Püha Vladimiri ordeniga ja ta saab staabi-rittmeistri (kapteni) auastme. Peterburis tegutses ta lõpuks Kindralstaabis Kesk-Aasia ja Turkestani sõjaliste kaartide koostamise juures eksperdina, kirjutades samal ajal ülevaateid ja tehes ettekandeid Vene Geograafia Seltsis (näiteks isegi kohtureformi kohta Kasahstani aladel). Välisministeeriumi Kesk-Aasia departamendi teenistusse kutsuti ta Eesti päritolu (Haapsalus sündinud) Venemaa välisministri ja impeeriumi viimase kantsleri vürst Alexander M. Gortschakovi (1798–1883) kutsel. 1861. aasta lõpus tuleb ta tagasi Kasahstani Zhetisu (seitsme jõe piirkond) piirkonda ja Omskisse. (Ott Kurs. Aasia avarustel. – Rajamaade rahvaid, Tartu: Ilmamaa, 2006, lk. 253–360).

1862. aastal ta abiellus piirkonna sultani tütrega ja valiti tsingisiidina tänapäevase Kagu-Kasahstani ala ühe piirkonna kohalikuks vanem-sultaniks (nagu oli vanem-sultaniks olnud Põhja-Kasahstani aladel tema isagi ja see oli amet, mis Venemaa seisuste tabeli järgi oli võrdsustatud vähemalt majori sõjaväelise auastmega juba vanem-sultani teenistusse astumisel, mis oleks tema sõjaväelisele kapteni auastmele olnud loogiliseks jätkuks tsiviilteenistuses), aga kuigi ta ülekaalukalt oli sultani valimised võitnud, ei leidnud ta mingil põhjusel aastal 1862 Vene võimude poolt ametisse nimetamisel toetust ja ei saanud vanem-sultanina kinnitust. 1864. aastal võttis ta osa polkovnik Mihhail G. Tsernjajevi (hilisema kindrali ja kindralkuberneri) (1828–1898) ekspeditsioonist kirgiisi hõimude aladele Biškeki piirkonda. Kirjanduses on väidetud, et just Biškeki piirkonnas kogetud Vene vägede eriti suur vägivald sealsete rahulike elanike vastu (nii Biškekis kui ka Aulie-Ata auulis) olevat olnud üheks põhjuseks, miks ta olevat läinud Vene sõjaväeteenistusest erru. Teistel andmetel olevat põhjuseks olnud ikkagi teda vaevanud tuberkuloos, mis alles 29-aastase noore eduka ohvitseri ja teadlase lõplikult haigevoodisse surus, nii et ta enam ei tervenenud. Tal olevat olnud enne Peterburist Kasahstani lahkumist veel isiklik kontakt (salapärane reis Pariisi) Prantsuse Geograafia Seltsiga, aga näiteks Londonis tunti tema töid juba tema eluajal väga hästi ja tõlgiti neist olulisemad ka inglise keelde. Kasahstanis kuulub talle, kui kasahhide rahvuslikule suurmehele, väga suur austus. Teda on nimetatud Kasahstani modernse ajalookirjutuse ja etnograafia isaks. Kasahstani Teaduste Akadeemia hoone ees Almatõs on tema mälestuseks püstitatud monument. Tema olulisematest uurimustest on seni ilmunud:

  • «Chinese Turkestan and Dzungaria» by Capt. Valikhanov and other russian travellers, «The Russians in Central Asia», London, Edward Stanford, 1865.
  • «Сочинения Чокана Чингисовича Валиханова». (Записки Императорского Русского Географического Общества по отделению этнографии, том XXIX). СПб, 1904 г.
  • Валиханов Ч. Ч. Собрание сочинений в пяти томах. Алма-Ата, 1961—1972.
  • Валиханов Ч. Ч. Собрание сочинений в пяти томах. Алма-Ата, 1984—1985.
  • Валиханов Ч. Ч. Избранные произведения. Москва, Наука, 1986.
  • Валиханов Ч. Ч. Этнографическое наследие казахов. Астана, Алтын Китап, 2007.