Youngi-Helmholtzi värvitaju teooria
Youngi-Helmholtzi värvitaju teooria pärineb 19. sajandist ja põhineb Thomas Youngi ja Hermann von Helmholtzi seisukohtadel värvitaju kohta. Nad eeldasid, et silma võrkkest ehk reetina koosneb kolmest valgustundlikust retseptorist: punasest, rohelisest ja sinisest. Youngi-Helmholtzi teooria ehk trikromaatiline värvitajuteooria seletab, kuidas fotoretseptorid silmas võimaldavad inimestel ja teistel primaatidel tajuda värve. 1802. aastal postuleeris Young kolme fotoretseptori (tuntud ka kui kolvikesed) olemasolu silmas, igaüks tundlik teatud nähtava valguse vahemikule.[1]
Hermann von Helmholtz arendas 1850. aastal seda teooriat edasi. Kolme tüüpi fotoretseptoreid võib liigitada lainepikkuste eelistamise alusel: lühikesi eelistav (sinine), keskmisi eelistav (roheline), pikki eelistav (punane). Kolvikeste registreeritud signaalide tugevuse tõlgendab aju nähtavaks värviks.
Kollane valgus kasutab erineval kogusel punast ja rohelist ning vähe sinist. Kõik värvitoonid sõltuvad nende kolme kolvikese (värvusretseptori) segust. Värvuse tugevust saab muuta värvitooni muutmata, tugevus sõltub ajju jõudnud signaalide sagedusest.
Kolmele erinevale lainepikkusele tundlike rakkude olemasolu demonstreeris esimesena 1956. aastal Gunnar Svaetichin.[2] 1983 kinnitati nende olemasolu inimese reetinas.[3]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Young, T., 1802. Bakerian Lecture: On the Theory of Light and Colours. Phil. Trans. R. Soc. Lond. 92:12-48. doi: 10.1098/rstl. 1802.0004
- ↑ Svaetichin,G. (1956). Spectral response curves from single cones, Actaphysiol. scand. 39, Suppl. 134, 17-46.
- ↑ Eysenck, M. W.; Keane, M. T. (2005). Cognitive Psychology: A Student's Handbook (Fifth ed.). East Sussex: Psychology Press.