Witold Lutosławski

Allikas: Vikipeedia
Witold Lutosławski

Witold Roman Lutosławski (25. jaanuar 1913 Varssavi7. veebruar 1994 Varssavi) oli poola helilooja. Ta oli üks tähtsamaist 20. sajandi Euroopa heliloojatest.

Elu[muuda | muuda lähteteksti]

Perekond ja lapsepõlv[muuda | muuda lähteteksti]

Lutosławski mõlemad vanemad olid pärit Poola kõrgklassist. Perekonnale kuulusid maavaldused Drozdowo piirkonnas. Witoldi isa Józef kuulus Poola Rahvus-Demokraatlikku Parteisse (Endecja) ning selle asutaja Roman Dmowski oli Lutosławskite peresõber (tema järgi sai Witold oma teise eesnime). Zürichis õppides tutvus ja abiellus Józef 1904. aastal Maria Olszewskaga. Witold sündis kolmest pojast noorimana. 1915. aastal pöördus perekond sõjaolukorra tõttu Varssavist Moskvasse, kus Józef jätkas oma poliitilist tegevust. Pärast revolutsiooni ja Nõukogude valitsuse võimuletulekut 1917. aastal sattus tema tegevus konflikti bolševikega ning ta arreteeriti koos vend Marianiga. Kuigi võitlus idarindel oli lõppenud, ei saanud Lutosławskid koju tagasi pöörduda. Viieaastane Witold külastas oma isa vanglas. Vennad hukati septembris 1918.

Sõja lõppedes naasis perekond iseseisvasse Poolasse. Pärast isa surma mängis Witoldi elus olulist rolli isa poolvend filosoof Wincenty Lutosławski. Witold hakkas kuueaastaselt õppima klaverit. 1926. aastal alustas ta viiuliõpinguid ning järgmisel aastal astus poole koormusega Varssavi konservatooriumi. Ta hakkas komponeerima, kuid ei suutnud korraga keskenduda koolile ja konservatooriumile ning loobus viimasest. 1932. aastal astus ta aga uuesti konservatooriumi, õppides Witold Maliszewski kompositsiooniklassis. Samal aastal katkestas ta viiuliõpingud ning keskendus klaverile ja komponeerimisele. 1937. aastal sai ta lõpudiplomi.

Teine maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]

Lutosławski läbis sõjaväeteenistuse raadioside eriala. 1939. aastal valmis teos "Sümfoonilised variatsioonid" ning helilooja plaanis reisida enda täiendamiseks Pariisi, kuid sama aasta septembris puhkes sõda. Lutosławski mobiliseeriti raadioüksusse Krakówis. Varsti tabasid ta saksa sõdurid, kuid tal õnnestus põgeneda ning ta kõndis 400 kilomeetrit tagasi Varssavisse. Witoldi vend langes vene sõdurite kätte ning suri hiljem Siberi töölaagris.

Elatise teenimiseks liitus Lutosławski tantsumuusikat mängiva ansambliga. Samuti esines ta Varssavi kohvikutes koos sõbra Andrzej Panufnikuga. Nende repertuaaris oli lai valik erinevat muusikat nende oma seades. Nad mängisid mõnikord trotslikult ka poola muusikat, näiteks Chopini, kuigi natsid olid selle ära keelanud. Samuti kirjutasid nad vastupanulaule. Kohvikud olid ainsad kohad, kus okupeeritud Varssavis sai kuulata elavat muusikat. Kontsertide korraldamine polnud võimalik, sest kõik avalikud kogunemised olid keelatud.[1] Mängides kohvikus Aria, tutvus Lutosławski oma tulevase naise Maria Danuta Bogusławskaga, kes oli kirjanik Stanisław Dygati õde.

Lutosławski lahkus koos emaga Varssavist paar päeva enne Varssavi ülestõusu, mis puhkes 1944. aasta augustis, võttes kaasa vaid mõned noodid ja mustandid. Ülejäänu hävis. Ta pöördus linna tagasi järgmise aasta aprillis.

Pärast sõda[muuda | muuda lähteteksti]

Witold Lutosławski klaveril musitseerimas

Pärast sõda töötas ta oma esimese sümfoonia kallal, mida ta oli alustanud 1941. aastal. See kanti esmakordselt ette 1948. aastal. Oma perekonna toetamiseks komponeeris ta muusikat, mida ta nimetas "funktsionaalseks", näiteks "Varssavi süit" tummfilmi saateks ja harjutuspalad klaverile "Melodie Ludowe".

1945. aastal valiti ta Poola Heliloojate Ühingu sekretäriks ja varahoidjaks. 1946. aastal ta abiellus. Tema naine Danuta oli talle suureks abiks nootide kirjutamisel ja tema hilisemate teoste notatsiooniprobleemide lahendamisel.

1947. aastal hakkas kunstis võimust võtma sotsialistlik realism. Lutosławski astus tagasi oma ametikohalt heliloojate ühingus, sest ta oli sotsialistliku realismi ideedele vastu.[2]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Panufnik (1987), pt 8
  2. Stucky (1981), lk 36–37

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

  • Jacobson, Bernard, "A Polish Renaissance", London: Phaidon, 1996, ISBN 0-7148-3251-0
  • Lutosławski, Witold, "Lutosławski Profile: Witold Lutosławski in Conversation with Bálint András Varga", London: Chester Music/Edition Wilhelm Hansen London Ltd, 1976
  • Nordwall, Ove (toim.) "Lutosławski", Stockholm: Edition Wilhelm Hansen, 1968
  • Panufnik, Andrzej, "Composing Myself", Methuen, 1987, ISBN 0-413-58880-7
  • Rae, Charles Bodman, "The Music of Lutosławski", London: Faber & Faber, 1999, ISBN 0-7119-6910-8
  • Stucky, Steven, "Lutosławski and His Music", Cambridge: Cambridge University Press, 1981, ISBN 0-521-22799-2