William Holman Hunt
 | See artikkel vajab toimetamist. (Juuni 2018) |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
| William Holman Hunt | |
|---|---|
 | |
| Sünninimi | William Hobman Hunt |
| Sündinud |
2. aprill 1827 London, Inglismaa |
| Surnud |
7. september 1910 Inglismaa |
| Rahvus | inglane |
| Haridus | Kuninglik Kunstiakadeemia |
| Tegevusala | maalikunstnik |
| Tuntud teoseid | "The Light of the World" (1854), "Patuoinas" (1856) |
| Tunnustus | Teenetemärk, 1905 |
William Holman Hunt (2. aprill 1827 Cheapside, London – 7. september 1910 Kensington, London) oli inglise maalikunstnik, üks prerafaeliitide vennaskonna alusepanijatest. Tema looming paistis silma erksate toonide ja detailselt kujutatud sündmustega. Tema arvates oli kunstniku eesmärgiks jutustada lugu pildina.
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
William Holman Hunt sündis Inglismaal Londonis. Vanemad panid poja nimeks tegelikult William Hobman Hunt, kuid kuna ristimisel oli ta nimi valesti kirjutatud, vahetas ta "Hobmani" hoopiski "Holmani" vastu. Hunt kasvas üles usklikus peres. Tema isa oli William Hunt ja ema Sarah Holman. William Hunt oli lao juhataja Londonis. William jättis kooli pooleli 12-aastaselt. Hunt asus pärast seda sekretärina tööle, kuid see ei pakkunud talle piisavalt huvi ning seetõttu loobus ta sekretäriametist. Tema unistus oli saada kunstnikuks, ent tal puudusid piisavad oskused. Williami isa armastas korda ja õiglust ning oli seetõttu arvamusel, et kunstnikuna ei saavuta Holman midagi. Isa suurim soov oli, et Williamist saaks müügimees. Isa vastuseisust hoolimata ei suutnud Holman maalimist lõpetada.[1]
1834. aastal võttis Williami isa ta ühe kunstniku juurde kaasa, kes parasjagu talle pilti maalis. Huntil oli võimalus kunstniku tööd jälgida ning hiljem kui ta koju jõudis, haaras ta pliiatsi ning joonistas järgi kaks pilti, mida ta seal käies näinud oli.[1]
Ta otsustas luua 16-aastaselt oma ateljee, kus ta kopeeris, restaureeris ja maalis pereportreesid.[1]
1843. aastal joonistas Hunt palju Briti Muuseumis.[1]
Ta palus vanematelt luba, et minna Kuninglikku Kunstiakadeemiasse, kus ta saaks oma maalimisoskusi edasi arendada. Peagi pidi ta pettuma Briti kunstis, kuna ta ei leidnud seal midagi imetlusväärset. Ta alustas õpinguid Kuninglikus Kunstiakadeemias 1844. aastal.
Kunstiakadeemias sõbrunes ta John Everett Millais'ga. Neid mõlemaid ühendas suur soov, et nende töid eksponeeritaks 1849. Kunstiakadeemia näitusel. Nad rääkisid ideedest ja maalimistehnikatest ning töötasid koos. Sellest hoolimata läks Hunti teos näitusele, ent Millais' oma mitte. 1848. aastal kohtus ta ka Dante Gabriel Rossettiga, kes andis Williamile idee luua prerafaeliitide vennaskond.
Selle teose aluseks, mis Kunstiakadeemia näitustel avalikustati, valis Hunt John Keatsi luuletuse "The Eve of St Agnes", mis oli loodud aastal 1821. Hunt valis luuletusest osa, kus kangelane Rienzi plaanis kättemaksu oma noorema venna surma eest. Maal oli maalitud keskaegses stiilis ning kandis nime "Rienzi". See teos sisaldas lugematul arvul sümboleid. Rossetti kehastas Rienzi tegelast ja Millais surnud venda. Teos sai positiivset tagasisidet.[2]
Holmanist ei saanud kunagi mõjuvõimsat kunstnikku. Tal polnud järgijaid nii nagu teistel kunstnikel. Ta oli tuntud rohkem kui religioossete piltide maalijana.
1852 kandideeris ta Kuningliku Kunstiakadeemia liikmeks, kuid ta avaldus lükati tagasi. Kuna William oli väga uhke iseloomuga, siis ei kandideerinud ta Kunstiakadeemiasse pärast seda enam mitte kunagi.
Hunt oli abielus kaks korda. Pärast ebaõnnestunud kihlust modell Annie Milleriga abiellus ta 1865. aastal Fanny Waughiga, kes poseeris hiljem ka tema tuntud maalil "Isabella". Fanny suri Itaalias pärast lapse ilmaletoomist ning Hunt disainis oma naise hauakivi, mille ta lasi hiljem Inglismaa surnuaeda tuua. Ta teine naine, Edith, oli aga Fanny õde. Tol perioodil oli Inglismaal keelatud abielu oma surnud naise õega. Seega oli Hunt sunnitud sõitma välismaale, et seal Edithiga abielu sõlmida. Ta abiellus Edithiga kümme aastat hiljem ehk 1875. See abielu põhjustas aga mitmeid konflikte. Esiteks tekkis tõsine tüli perekonnaliikmetega, teiseks ka tema kolleegi ja prerafaeliitide vennaskonna liikme Thomas Woolneriga. Woolner oli kunagi samuti Fannysse armunud, kuid abiellus siiski Alice'iga, Fanny ja Edithi kolmanda õega. Huntil on abielust Fannyga poeg Cyril Holman Hunt. Edithiga oli tal teine poeg, Hilary Lushington Holman, ning tütar Gladys Holman Hunt.[3]
Prerafaeliitide vennaskond[muuda | muuda lähteteksti]
Prerafaeliitide vennaskond asutati 1848. aastal William Holman Hunti, Dante Gabriel Rossetti ja John Everett Millais' poolt. Vennaskond oli mõeldud inglise kunstnikele ja poeetidele. Nende arust pidi kunst olema reaalne ja loomulik. Nad arvasid, et Raffael tegi perfektseid pilte, kuid nendes puudus emotsioon. Vennaskonna liikmed vältisid Kuningliku Kunstiakadeemia põhimõtteid, nad kasutasid elavaid värve ning joonistasid enamasti religioosseid pilte ja portreesid. Nende pildid olid väga detailsed ja reaalsed. Samuti panid nad palju rõhku ilule. Nende arvates aitas piltide ja luuletuste ilu kaasa sotsialiseerumisele.[4]
Vennaskonna põhimõtted:
- Tuleb omada unikaalseid ideid ja oskust neid väljendada.
- Tuleb õppida pühendunult loodust tundma.
- Tuleb tunda ära, mis on varasemas kunstis otsene, tõsine ja südamlik; vältida traditsioonilist ja tavalist, enese uhkustamist ja päheõppimist.
- Tuleb luua häid pilte ja skulptuure.[5]
Looming[muuda | muuda lähteteksti]
Tema maalid ei olnud algul menukad, kuna paljud kunstnikud arvasid, et tema teosed on lohakad ja inetud. Hiljem sai ta tuntuks tänu oma religioossete maalidele.
Williami maalid on tuntud just seetõttu, et need on väga detailsed, elavate värvitoonidega, ning on kavandatud väga täpse sümboolikaga. Ta omandas need omadused John Ruskini ja Thomas Carlyle'i kirjutistelt, kes olid arvamusel, et maailma peab olema võimalik lugeda nagu kindlat süsteemi. Williami arvates oli kunstniku ülesanne tuua esile fakti ja märgi kooskõla. Ta luges Ruskini "Modern Paintersi" teist osa ning ta oli võlutud Ruskini arvamusest, et kunstnikud peaksid pöörduma tagasi hiliskeskaja ja vararenessansi stiili poole.[2]
Hunt tahtis modernsesse kunsti tuua sümboolset realismi, et need kes pilti vaatavad, saaksid metafooride abil välja lugeda rohkem kui lugu näiliselt jutustab. Ta maalis tavaliselt öösiti lambi valguses, et saavutada realistlikum valgus.[2]
Olles üks prerafaeliitide vennaskonna liige, oli just Hunt see, kes jäi kõige enam truuks vennaskonna ideaalidele. Ta oli alati väga püüdlik ja proovis täiustada oma teoste üldist välimust.
1850. aastate keskel võttis ta ette reisi Jeruusalemma. Tema eesmärk oli otsida sealt inspiratsiooni ning nii topo- kui ka etnograafilisi materjale oma uute teoste jaoks. Ta proovis leida üles kohad, kus toimusid Piiblis aset leidnud sündmused ning siis maalis neid järgi. Holman soovis alati läbi oma teoste anda edasi midagi religioosset, et inimesed õpiksid sedasi rohkem Jeesust tundma. Esimest korda viibis ta Jeruusalemmas aastatel 1854–1956. Ta pöördus tagasi Inglismaale aastal 1856 ja näitas oma Jeruusalemmas valminud teost "Patuoinas". Sellel maalil on kujutatud kitse, kes seisab kuivanud kaldal Surnumere ääres. Kits sümboliseerib Jeesust, kes kannab kõiki maailma patte oma õlul, kuid samas on ta ka tõekandja.[2]
Seal valmisid veel sellised maalid nagu "Päästja leidmine templis" ja "Surma vari". Sealhulgas joonistas ta seal olles ka palju pilte sealsest maastikust. Kokku külastas ta Jeruusalemma neli korda.[2]
Tema maalide inspiratsiooniks polnud alati ainult religioossed teosed, vaid tihtipeale ka luuletused. Luuletuste põhjal on valminud sellised teosed nagu " Shalotti daam" ja "Isabella". Hunt ehitas ka oma kodu Jeruusalemma.
Aastate jooksul muutus tema silmanägemine väga halvaks, mistõttu pidi ta maalimise lõpetama. Tema viimase suurima teose "Shalotti daam" aitas tal lõpuni viia tema assistent Edward Robert Hughes.[3]
Surm[muuda | muuda lähteteksti]
Hunt suri 7. septembril 1910 ja on maetud Saint Pauli katedraali Londonis. Ta põdes kroonilist bronhiiti, mille tagajärjel sai kopsuemfüseemi ning suri.
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
Aastal 1905 sai Hunt kuningas Edward VII käest teenetemärgi. Märk anti, kuna Hunt oli väga pühendunud kunstnik. Ta ei müünud oma kunsti kunagi, vaid kasutas seda ilu ja tõe vahendina. Ta ei maalinud, et raha teenida, vaid maalis, kuna see oli ta kirg.[6]
Tähtsamad teosed[muuda | muuda lähteteksti]
-
"Fanny Waugh Hunt" (1868) -
"Maailma valgus" (1853–1854) -
"Ärkamine" (1853) -
"Patuoinas" (1856) -
"Rienzi" (1849) -
"Shalotti daam" (1905)
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 O.von Schleinitz (1907). William Holman Hunt. Leipzig: Velhagen & Klasing.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Wyke Bayliss (1902). Five great painters of the Victorian era: Leighton, Millais, Burne-Jones, Watts, Holman Hunt. London: Martson & Co.
- ↑ 3,0 3,1 Michael Lawrence Rhodes (2016). "William Holman Hunt". Vaadatud 30.04.2018.
- ↑ "Pre-Raphaelite". Vaadatud 30.04.2018.
- ↑ William Michael Rosetti (1895). Dante Gabriel Rosetti: His Family Letters, with a Memoir. London. Lk 135.
- ↑ "William Holman Hunt".