Wilhelm von Fermor
| Wilhelm von Fermor | |
|---|---|
 | |
| Sünniaeg |
28. september 1704 Pihkva |
| Surmaaeg |
8. veebruar 1771 Nītaure, Liivimaa |
| Teenistus | Venemaa keisririik |
| Auaste | général en chef |
| Sõjad/lahingud |
Poola pärilussõda Rootsi-Vene sõda (1741–1743) Seitsmeaastane sõda |
| Autasud |
Püha Aleksander Nevski orden Püha Andrease orden |
Krahv Wilhelm von Fermor (ka William W. Fermor; vene keeles Виллим Виллимович Фермор; 28. september 1704 Pihkva – 8. veebruar 1771 Nītaure, Liivimaa) oli inglise päritolu Venemaa sõjaväelane ja riigitegelane.
1720 alustas ta sõjaväeteenistust Venemaa sõjaväes. 1733 sai temast Ingeri, Soome ja Karjala kindralkuberneri Burchard Christoph von Münnichi kindraladjutant ja ta võttis osa Poola pärilussõjast. Vene-Türgi sõja (1735–1739) ajal ülendati Fermor polkovnikuks (1736) ja sõjaväe ülemjuhatajaks saanud krahv Münnichi kindralkortermeistriks. 1737 sattus ta juba kindralkortermeistrina Krimmis 350-mehelist väeosa juhatades kokku paari tuhande mehelise krimmitatari üksusega ja kaitses end ülekaaluka vaenlase vastu edukalt kuni abi saabumiseni. Selle eest ülendati ta kindralmajoriks. 1738. aastal juhatas ta Münnichi armee eelväge ja 1739. aastal paistis silma lahingus Stavutšanahhi juures.
1740 määrati ta Viiburi ülemkomandandiks, võttis 1741. aastal osa Rootsi-Vene sõjast, mille järel teda autasustati Püha Aleksander Nevski ordeniga, ülendati 1746 kindralporutšikuks ja 20. septembril 1755 général en chef'iks.
Wilhelm von Fermor osales väejuhina Seitsmeaastases sõjas. Ta vallutas Memeli (tänapäeval Klaipeda) ning hiilgas 30. augustil (vkj. 19. augustil) 1757 toimunud Groß-Jägersdorfi lahingus, kus Venemaa võitis Preisimaad. Selles lahingus juhatas Vene vägesid Stepan Apraksin. Pärast Apraksini surma 1758 määrati Fermor Venemaa vägede ülemjuhatajaks, kuid teda ei saatnud edu. Ta piiras ebaõnnestunult Danzigit ja Kostrzynit sai 25. augustil (vkj. 14. augustil) Zorndorfi lahingus rängalt lüüa poolteist korda väiksemalt Preisi armeelt, mida juhatas Friedrich II. Ta kaotas oma armeest ligi poole ja pidi taanduma, kuid ometi pälvis Püha Andrease ordeni. Ta määrati vallutatud Königsbergi esimeseks kindralkuberneriks[viide?] Ida-Preisimaal.
1759. aasta mais vabastas keisrinna Jelizaveta Petrovna Fermori sõjaväe ülemjuhataja ametist ja too polnud sellele vastu, nähes, et ei saa ametiga hästi hakkama. Tema asemel sai ülemjuhatajaks Pjotr Saltõkov. Siiski jäi Wilhelm von Fermor armee juurde edasi. 12. augustil 1759 osales ta Kunersdorfi lahingus, milles Venemaa ja Austria ühendatud sõjavägi võitis Friedrich II juhitud Preisi väge. 1760 tegutses ta Oderi jõe ääres, et Preisi vägesid kõrvale juhtida. Saltõkovi haiguse ajal asendas ta teda sõjaväe ülemjuhataja kohal ja just sel ajal hõivasid Venemaa väed Gottlob von Tottlebeni juhtimisel Berliini. 1762 vabastati Fermor sõjaväeteenistusest.
Seitsmeaastases sõjas teenis Wilhelm von Fermori alluvuses käsundusohvitserina hilisem väejuht Aleksandr Suvorov, kes hiljem meenutas Fermorit kui oma teist isa.
Wilhlem von Fermor määrati 1763. aastal Smolenski kindralkuberneriks ning alates 1764. aastast oli ta senaator. 1770 läks ta erru ning suri järgmisel aastal.
Venemaa sõjaajaloolane Anton Kersenovski (1907–1944) kirjutas, et kindral Fermor oli suurepärane administraator ja hoolitsev ülemus, kuid samas kärsitu ja otsustusvõimetu, sarnanedes Aleksei Kuropatkiniga.
1753 kinkis Jelizaveta Petrovna talle Liivimaa kubermangu Võnnu kreisi Bērzaune kihelkonnas asunud Mārciena (Martzen),[1] 1759 Riia kreisi Nītaure kihelkonnas asunud Nītaure lossi (Nitau)[2] ja 1760 Daugavgrīva kihelkonnas Mīlgrāvise (Mühlgraben) mõisa.[3]
Autasud[muuda | muuda lähteteksti]
- Püha Aleksander Nevski orden (12. september 1741)
- Püha Andrease orden (25. november 1758)
Perekond[muuda | muuda lähteteksti]
Tema vanemad olid Põhjasõjas osalenud alampolkovnik William Fermor (surnud 1731 Moskvas; vene keeles Вилим Юрьевич Фермор) ja Barbara Horrick.[4]
Wilhelm von Fermor oli abielus Dorothea Elisabeth Bruce'iga (1714–1762), kellega tal oli kaks last:[5]
- Sarah Eleonore von Fermor (ka Sarah Eleonora Fairmore; sündis 1740 Kiievis), Nītaure mõisa pärijanna, Anna (Annenhof) mõisnik, abiellus 1764 Eestimaa maanõuniku Jakob Pontus Stenbockiga.[6][7]
- Wilhelm Georg von Fermor (1749–1828 Riias), Venemaa brigadir; Mārciena (kuni 1785), Nītaure, More (Moritzberg) (kuni 1806) ja Anna (1775–1780) mõisnik; abiellus Friederike Barbara Elisabeth von Albrechtiga (1765–1837).
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Heinrich von Hagemeister: Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Teil 1, 1836, lk.230
- ↑ Hagemeister: lk. 88
- ↑ Hagemeister: lk. 41
- ↑ Erik-Amburger Datenbank[alaline kõdulink]
- ↑ Erik-Amburger Datenbank[alaline kõdulink]
- ↑ Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Teil 1,2,: Livland, Bd.:2, Görlitz, 1929, lk.688
- ↑ Sarah Eleonore von Fermori portree
http://en.rusmuseum.ru/collections/painting-of-xviii-first-half-xix-centuries/artworks/portret-s-e-fermor/