Wilhelm Wundt
| Wilhelm Wundt | |
|---|---|
 | |
| Sünniaeg | 16. august 1832 |
| Surmaaeg |
31. august 1920 (88-aastaselt) Leipzig |
| Amet | kirjanik |
Wilhelm Maximilian Wundt (16. august 1832 – 31. august 1920) oli saksa füsioloog, filosoof ja psühholoog.
Teda loetakse koos William Jamesiga üheks eksperimentaalse (sel ajal oli samatähenduslik teadusliku psühholoogiaga) psühholoogia rajajaks: ta asutas 1879. aastal Leipzigi ülikooli juurde esimese eksperimentaalpsühholoogialabori. Tänu laborile sai ta uurida religioossete uskumuste olemust, vaimseid häireid ja hälbelist käitumist ning kindlaks teha kahjustatud piirkondi ajus. Eksperiment oli tema jaoks eelkõige vahend kirjelduse täpsuse saavutamiseks, mitte aga suurte teoreetiliste probleemide lahendamiseks.
Uurimisstrateegiat, mis sarnaneb väga tema õpetaja Helmholtzi omaga, võib iseloomustada järgmiselt:
- tuleb hoolikalt kirjeldada stiimuli füüsikalisi omadusi,
- seejärel eraldada atomistliku analüüsi loogikat järgides välja elementaarsed aistingud, mida need stiimulid esile kutsuvad, ning
- introspektiivselt kirjeldada mentaalseid jõude, mis need elemendid üheks tervikuks sulatavad, jäädes tihti märkamatuks ja väljapoole inimese teadvust (nagu näiteks Helmholtzi "teadvustamata otsustused").
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Wilhelm Wundt sündis 16. augustil 1832 Neckaraus Mannheimi lähedal pere neljanda lapsena. Tema vanemad olid luteri pastor Maximillian Wundt ja Marie Frederike. Kui Wilhelm oli umbes nelja-aastane, kolis nende pere Heidelsheimi väikelinna.
1851. aastal astus Wilhelm Wundt Heidelbergi ülikooli, arstiteaduse erialale. Juba 1853. aastal kirjutas ta esimese teadusliku töö (kloriidi sisaldus uriinis). Ülikooli lõpetas ta 1855. aastal ning 1856. aastal jätkas õpinguid Berliini ülikoolis Johannes Mülleri ja Du Bois-Reymondi juures.
Wundt oli aastatel 1857–1874 eradotsent ja 1864. aastal erakorraline professor Heidelbergi ülikoolis.
Kui Helmholtz määrati 1858. aastal füsioloogiainstituudi direktoriks, sai Wundt tema assistendiks.
1862 valmis Wundtil Helmholtzi teadvustamata otsustuste kohta tekst "Beiträge zur Theorie der Sinneswahrnehmung", milles ta kõneleb psühholoogiast kui eksperimentaalsest teadusest.
1865. aastal kirjutas ta õpiku inimpsühholoogiast.
1871. aastal töötas ta Berliini Ülikoolis.
1873/1874 valmis raamat "Grundzüge der physiologischen Psychologie", milles ta käsitleb uut teaduse valdkonda, mis "tugineb anatoomiale ja füsioloogiale, mis ise ei oma veel kindlat jalgealust; samal ajal aga tuleb rõhutada kohe algusest peale psühholoogiliste probleemide eksperimentaalset uurimist".
1874–1875 töötas Wilhelm Wundt Zürichi Ülikooli filosoofiaprofessorina. 1876. aastal naasis ta Leipzigi Ülikooli, kus rajas 1879. aastal esimese eksperimentaalpsühholoogia labori.
1881. aastal asutas ta esimese psühholoogiauurimusi kajastava ajakirja Philosophische Studien.
1889. aastal sai temast Leipzigi Ülikooli rektor.
Wundti mõju psühholoogiale[muuda | muuda lähteteksti]
Wundt uskus, et teaduslik psühholoogia peaks keskenduma teadvuse protsesside uurimisele, indiviidi subjektiivse kogemuse analüüsimisele.[1] Wundti lähenemist arendas edasi tema õpilane Titchener, süsteemi peamise fookusena tõi ta esile psüühika algelementide uurimise. Teadvuse uurimiseks tuleb see jaotada elementaarseteks tajudeks ja tunneteks.[1] Teadvuse sisu uurimiseks kasutas Wundt introspektsiooni, kogemuste subjektiivset jälgimist ja hindamist.[1] Selle meetodi ebausaldusväärsus oli üks põhjuseid, miks sellel lähenemisel ei olnud püsivat edu.[2]
Kuigi Wundti peetakse psühholoogia rajajaks, ei teinud ta ise ühtegi suurt läbimurret fundamentaalsete probleemide lahendamises. Wundti mõju ulatus ka psühholingivistikasse. Tuntud keeleteadlane Leonard Bloomfield toetus oma 1914. aastal avaldatud õpiku kirjutamisel Wundti teooriatele. Wundt arvas, et mentaalne lause määrab lause formuleerimise, seepärast peaks neid sisemisi konstrukte käsitlema keeleüksustena.[3]
Wundti loenguid kuulas umbes 24 000 üliõpilast. Aastatel 1875–1919 kaitses 186 Wundti õpilast doktorikraadi (neist 70 filosoofias ja 116 psühholoogias). Paljud Wundti õpilased said tuntud teadlaseks. Nende hulka kuuluvad: sakslased Oswald Külpe (Würzburgi Ülikooli professor), Ottmar Dittrich (jätkas Wundti psühholingvistikatööd, juhtides fonteetika ja keelepsühholoogia rühma Leipzigi Ülikoolis), Emil Krapelin (professor Tartu Ülikoolis, kaasaegse psühholoogia ja psühhiaatria üks rajajatest); ameeriklased James McKeen Cattell (esimene psühholoogia professor Ameerika Ühendriikides), Granville Stanley Hall (kasvatusteadlane, Clarki Ülikooli rektor), Charles Hubbard Judd, Hugo Münsterberg, Walter Dill Scott (panustas organisatsioonipsühholoogia kujunemisse), Edward B. Titchener, Lightner Witmer; inglased Charles Spearman (tuntud statistikaalaste tööde ja intelligentsuse teooria poolest); rumeenlane Constantin Rădulescu-Motru (filosoof, Bukaresti Ülikooli filosoofiaosakonna dekaan).
1879. aastal asutas Wundt Leipzigi Ülikooli juurde psühholoogialabori. Eksperimente alustati samal aastal. Ülikool võttis labori ametlikult ülikoolilinnaku koosseisu 1883. aastal.[4] Esialgu oli palju vastuseisu psühholoogia teaduslikule uurimisele, sest Wundti mitmed kolleegid seadsid kahtluse alla psüühika uurimise teaduslike meetoditega ja introspektsiooni väärtuse.[4] Hoolimata vastuseisust, labor kasvas ja kolis hiljem uude majja, mille Wundt oli kavandanud spetsiaalselt psühholoogiaalaste uuringute tegemiseks.[4]
Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]
Tema järgi on nimetatud asteroidid 635 Vundtia ja 11040 Wundt.
Wundti tööviljakus[muuda | muuda lähteteksti]
Wundt on oma elu jooksul väga palju kirjutanud. Boringi arvestuste kohaselt kirjutas Wundt kokku 53 735 lehekülge teksti; 491 iseseisvat tööd, mis teeb kogu elu jooksul 2,2 lehekülge päevas ehk üks sõna iga kahe minuti tagant.[5]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Schacter, Daniel. L "Psychology"
- ↑ Schacter, Gilbert, Wagner (2011). Psychology. Second Edition. Worth Publishers
- ↑ Encyclopedia of Language and Linguistics, Kieth Brown, Cambridge University
- ↑ 4,0 4,1 4,2 History of Psychology , Fourth Edition, McGraw Hill Co., 2004
- ↑ Boring, E.G. (1957). A history of experimental psychology. New York: Appleton-Century-Crofts