Voodilutikas

Allikas: Vikipeedia
Voodilutikas
Voodilutikas nahal
Voodilutikas nahal
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Lülijalgsed Arthropoda
Klass Putukad Insecta
Selts Nokalised Hemiptera
Alamselts Lutikalised Heteroptera
Sugukond Verelutiklased Cimicidae
Perekond Cimex
Liik Voodilutikas
Binaarne nimetus
Cimex lectularius
Linnaeus, 1758

Voodilutikas (Cimex lectularius) on verelutiklaste sugukonda kuuluv putukaliik. See väga levinud parasiitputukas toitub verest.

Ta on umbes 5–8 mm pikk ja ebameeldiva lõhnaga. Voodilutikad on harilikult punakaspruunid, toiduvaeguses olnud isendid on veidi heledamad.[1]

Kuna inimesed hindavad üha enam puhtust, esineb voodilutikaid varasemast vähem. Enamasti leidub tänapäeval voodilutikaid ruumides, kus magab palju rahvast. Inimese verest toituvad nad enamasti öösiti.[1]

Voodilutikad on öise eluviisiga loomad ja nad eelistavad elada toatemperatuuril. Täiskasvanud putukad külmuvad surnuks umbes –18 °C juures. Päeval on nad peidus voodites, liistude vahel, vaipade all või tapeedipragude vahel.

Voodilutikad paljunevad sugulisel teel. Isane voodilutikas kasutab paaritumistehnikat, mida nimetatakse traumaatiliseks seemendamiseks. Ta torkab teravaotsalise suguorgani suvalisse kohta emase voodilutika kehal ja pritsib tema kehasse seemnerakke, mis seal ringi liiguvad, kuni leiavad munaraku. Emased surevad pärast paaritumist tihti sisemiste vigastuste tagajärjel.

Emased voodilutikad munevad seal, kuhu nad päevaks peitu poevad.[2]

Munade areng on varieeruv ja oleneb ümbritsevast temperatuurist, see võib väldata 4 päevast kuni 4 kuuni.

Voodilutikaid võib leida ka mitmesuguste loomade pesades, kuna lisaks inimeste verele imevad nad ka nahkhiirte, lindude, koerte, küülikute ja kasside verd.[1]

Voodilutikate seedimine erineb pisut teiste vereimejatest putukate omast. Näiteks kestab imetud erütrotsüütide lõhustamine neil kauem.[3]

Inimesed võivad neid endaga koju kaasa tuua mõnelt reisilt või lutikate elupaikadest koos riideesemetega. Inimeste tervist voodilutikad üldiselt ei kahjusta, aga vahel võib hammustuskohas tekkida paistetus või sügelus.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 ""Voodilutikas"". Originaali arhiivikoopia seisuga 14.07.2014. Vaadatud 3.07.2014.
  2. Loomade elu 3:217.
  3. Vaughan JA, Azad AF., Patterns of erythrocyte digestion by bloodsucking insects: constraints on vector competence. Lühikokkuvõte., J Med Entomol. 1993 Jan;30(1):214-6., veebiversioon (vaadatud 06.07.2014) (inglise keeles)

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]