Vladimir Tatlin

Vladimir Tatlin
Vladimir Tatlin
Sündinud	28. detsember 1885 Moskva, Venemaa Keisririik
Surnud	31. mai 1953 Moskva
Haridus	Moskva Kõrgete Kunstide Akadeemia
Teadlaskarjäär
Tuntumad tööd	Monument Kolmandale Internatsionaalile

Vladimir Tatlin (vene keeles Владимир Евграфович Татлин; 28. detsember 1885 Moskva (teistel andmetel Harkiv), Venemaa Keisririik – 31. mai 1953 Moskva) oli vene maalija, skulptor ja arhitekt, kes kasvas ja suure osa elust tegutses Ukrainas.

Kujunemine

Tema isa Jevgraf Tatlin oli Orjoli pärusaadlikust raudteeinsener ja ema Nadežda Tatlin (neiupõlvenimega Bart) luuletaja ning narodnikute toetaja. Kui Nadežda Tatlin 1887. aastal suri, abiellus Jevgraf uuesti ja kolis Harkivisse. Isa suri 1904. aastal, mispeale Tatlin katkestas õpingud Harkivi kunstikoolis, põgenes kodust Odessasse ning läks kaubalaevale jungaks. Kunstnikukarjääri alguses tegeles Tatlin peamiselt ikoonide maalimisega. Kunstihariduse sai ta Moskva Kõrgete Kunstide Akadeemiast, mille lõpetas 1910. aastal. Seal koolis õppis ta tuntud akadeemiliste maalijate, näiteks Konstantin Korovini ja Valentin Serovi käe all. Umbes 1908. aasta paiku sai Tatlin sõbraks tuntud vene avangardse maalikunstniku Mihhail Larionoviga, kellega ta koos ka töötas. Lisaks sõbrunes ta teistegi kunstiringkonda kuuluvate inimestega. Aasta hiljem hakkas Tatlin üsna sageli näitustel osalema, peamiselt võttis ta osa Moskva, Odessa ja Petrogradi avangardkunsti näitustest. Näiteks 1911. aastal osales ta näitusel koos Nooruse Liiga nimelise organisatsiooniga. Aasta hiljem aga osales Tatlin näitusel koos rühmitusega Eesli Saba. 1915. aastal tekkis Tatlinil avalik tüli Kazmir Malevitšiga viimase suprematistlike teoste tõttu, mida Malevitš eksponeeris näitusel "Viimane futuristlik näitus".

1917. aastal töötas Tatlin koos Aleksander Rodtšenkoga ning koos valmistasid nad dekoratsioone Moskvas asuvale Caffé Pittoresque’ile. Selle hoone juures taheti omavahel liita konstruktivistlik kujundus ja futuristlik eluviis. Samuti pidi kohvikust saama avangardistide kohtumispaik. Seega taheti hoone puhul kunsti lahutamatult eluga siduda.

Reljeefkonstruktsioonid

1913. aastal suundus Vladimir Tatlin Pariisi, kus külastas Pablo Picassot ning tutvus tema loominguga. Picasso konstruktsioonid tekitasid Tatlinis sügavat vaimustust, millest tulenevalt hakkas ta Moskvas ka ise reljeefkonstruktsioone valmistama.

Tema reljeefkonstruktsioonide puhul oli sisuliselt tegemist skulptuuriseeriaga, mis olid valmistatud puidust, rauast, vanakraamiosadest ning muust vanade hoonete juurest leiduvast materjalist. Oma reljeefkonstruktsioonidega otsustas Tatlin osa võtta 1915. aastal Petrogradis aset leidnud futuristlikust näitusest.

Tatlini reljeefsete konstruktsioonide hulka kuulusid ka nurgareljeefid. Nende omapära seisnes selles, et need olid riputatud traadiga üle ruumi nurga. Seega oli Tatlini oma nurgareljeefide puhul kaotanud teoste raamimise ja alusele asetamise vajaduse. Sellise võttega sisuliselt kadus tema teostel kujutamine ning lisaks oli kadunud "äratuntavale teosele tagasivaatav abstraktsioon". Paraku on Tatlini 1913–1917 aastatel valminud konstruktsioonid säilinud ainult fotodel. Ilmselt peitub põhjus selles, et need olid valmistatud haprast ja lagunevast materjalist, mitte pronksist ja kivist nagu tavalised reljeefid. Tatlini konstruktsioonide juures kehtis idee "tõelised materjalid tõelises ruumis".

Monument Kolmandale Internatsionaalile

Vladimir Tatlini Kolmanda internatsionaali monumendist pidi saama romantiline ja nostalgiline monument, mis pidi meenutama kommunistliku eufooria kunstilisi ideaale, kuid mis jäi valmimata. Monument telliti Tatlinilt 1919. aasta paiku ning selle tellijaks oli Revolutsiooniline Kaunite Kunstide Osakond. Selle asukohaks pidi saama Moskva kesklinn ning kõrguseks oli kavandatud umbes 400 meetrit. Monument polnud kavandatud ainult sümbolina, vaid "puhtalt kunstiliste vormide ühendusena utilitaarsel eesmärgil". Tegelikult ei jõudnud see projekt kaugemale mõõtkava mudelitest, millest ühte eksponeeriti 1920. aastal VIII Nõukogude Kongressi auks korraldatud näitusel. Monumendi struktuur oli range ja formaalne ning vaatajate läheduses pidi monument saama justkui elavaks skulptuuriks. Tatlin ise on oma tuntud monumenti kommenteerinud järgmiselt: "Selle ehitise juures ei tohiks küll vaikselt seista või istuda, mehaanilised vahendid sõidutavad sind üles, alla, ringi... looming, ainult looming."

Peagi sai sellest monumendist konstruktivistide sümbol ning samuti pidi ehitis kandma ka ametihoone staatust. Monumendi sisse oli kavandatud kolm kompleksi, mis olid mõeldud Kominterni täidesaatva, administratiivse ja propagandistliku võimu majutamiseks. Need pidid paiknema kolmel tasandil, millest igaüks pöörles eri kiirusega ümber oma telje: esimeseks tasandiks oli kuubik ning see tegi ühe päevaga tiiru ümber oma telje, teiseks tasandiks oli koonus ning sellel kulus üks kuu aega ümber oma telje tegemiseks. Kolmandaks tasandiks oli silinder ning see pidi tegema aastaga tiiru ümber oma telje.

Olulisemad maalid

Üks Tatlini tuntumaid maale kannab pealkirja "Meremees". Tegemist on Vladimir Tatlini autoportreega ning sellel maalil on Tatlin kujutanud iseennast meremehena. Maalil on Tatlin omavahel kombineerinud erinevaid faktuure – osades kohtades oli värvi pandud üsna paksult, teistes kohtades on jällegi tunda nõrgemaid pintslilööke. Pildi taustal on tumedad siluetid ning need on oma mõõtmetelt palju väiksemad kui pildi fookuses olev subjekt. Väidetavalt oli selle võttega Tatlini eesmärk anda pildile juurde sügavust. Maalile on omased ka paksud mustad piirjooned ja heledad laigud ning selliseid tunnuseid võib märgata paljudel Tatlini abstraktsetel maalidel.

Teine oluline Tatlini maal kannab pealkirja "Kalakaupmees". Selles teoses jaotab Tatlin tugevate piirjoonte abil maali erinevateks tasanditeks. On arvatud, et see maal on saanud mõjutusi kubismist, kuid maalil pole märgata teravaid geomeetrilisi figuure, mis tavaliselt kubistlikele maalidele omased on. Geomeetriliste kujundite asemel on Tatlin kasutanud palju kõveraid jooni ja ümaraid vorme. Samuti domineerivad pildil ainult kolm värvi ning selle sügavus ja perspektiiv on moonutatud. Ka objektide ja figuuride vormid on teoses esitatud lihtsustatult kujul.

Kolmas oluline maal Vladimir Tatlini loomingus on 1913. aastal valminud "Akt" (The Nude). Selle teose maalitehnika ja värvivalik eeldab, et inspiratsiooni on saadud vene puulõikest, ikoonimaalist ja vene rahvakunstist. Kuigi selle maali juures võib märgata mõningaid kubistlikke tunnusjooni nagu moonutatud perspektiiv ja tasapinnalised vormid, pole siiski tegemist kubistliku maaliga. Teosele on veel omased summutatud koloriit, valged laigud ja tasased mustad piirjooned ning nende tõttu meenutab maal vene religioosseid ikoonimaale. Võimalik, et selliste tunnustega taotles Tatlin vanade ikoonide väljavahetamist uute vastu. Uute ikoonide eesmärgiks pidi olema rahva õhutamine tegudele, mis tooksid ühiskonda vajatud muutuseid.

Hilisem karjäär ja "Letatlin"

Tatlin keskendus oma hilisemas karjääris peamiselt kunsti ideoloogilisele aspektile. Temast sai Kunstilise Kultuuri Teadusliku Uurimise Instituudi materjalikultuuri osakonna direktor. Peamiselt tegeles ta hilisemas elus siiski teatrikunstiga. Lisaks hakkas ta tegelema oma glaideri ehk õhujalgratta kavandiga, mis põhines tema putukate lennu uurimistulemustel. Oma õhujalgrattale andis ta nime "Letatlin"– selle nime juures ühendas ta oma nime venekeelse tegusõnaga "lendama". Nii nagu A. Rodtšenko ja K. Malevitš, oli ka Tatlin pikalt unistanud lendamisest.